Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv

Скачать книгу

ei usu, et nad kaua mustas masenduses on. Päev on alles noor ja kõrval asub soodsa hinnaga viinapood. Kõigepealt kurvastuse peletamiseks üks lonks ja varsti hakkab mõte liikuma. Kui juba mõte liigub, siis tuleb teha teine ring ja varsti on kõik kohad valjuhäälselt oma õigusi nõudvaid punaohvitsere täis.“ Tarmo jõi lonksu kohvi ja küsis Andreselt: „Kas sa arvad, et nad jäävadki sinna ainult nutma?“

      „Ei arva. Õhtuks koguneb sinna kindlasti seltskonda, kes joob iga ilmaga ja hoolimata nädalapäevast ning kaklemiseks pole vaja kirjalikku kutset esitada.“ Andres jäi hetkeks mõttesse ja jätkas: „Praeguses seltskonnas selliseid nägusid palju ei olnud. Vahepalaks kohtasin seal ühte tuttavat inimest, sellist pooleestlast-poolvenelast. Ta on rohkem ikkagi vene keskkonnas kasvanud, aga olen ajapikku talle ka üht-teist lahti seletanud. Tal on ema venelane ja isa eestlane. Kahjuks on eestlasest isa aga Nõukogude Armee eruohvitser. Üldiselt raske keskkond. Kui ma temaga umbes kümme aastat tagasi tuttavaks sain, oli ta just venekeelse keskkooli lõpetanud ning Tallinnasse õppima ja tööle tulnud. Ta oli siis veel täiesti Nõukogude inimene. Töökaaslased suitsunurgas hirmutasid teda minuga, et kohe tuleb tõeline eesti rahvuslane, siis hakkad saama. Kismaks ei läinud. Selgitasin talle ajapikku asju ja et loll kutt ta ei olnud, siis hakkas talle lõpuks midagi ka kohale jõudma.“

      „Sa ikka viitsid vante kasvatada. Mina sellel ajal küll ei viitsinud. Tegelikult mõned erandid olid, aga üldiselt käis erimeelsuste lahendamine kiiresti käepäraste vahenditega,“ sekkus Tarmo Andrese monoloogi.

      „Ta oli olnud terve elu vene inforuumis, aga ta ei olnud minu suhtes agressiivne. Sinu meetodeid ei olnud vaja kasutada. Teisalt huvitas mind, kui sügavalt see jura vene keskkonnast pärit inimese sees istub. Ütlen ausalt, sügavalt. Ta ei uskunud küüditamisi ega Eesti okupeerimist. Ühesõnaga, oli nagu Nõukogudeaegne ajalooõpik. Raske oli ja kannatust läks kõvasti vaja, aga kui loogiliselt seletada ning eluliste näidetega puust ja punaseks teha, hakkas midagi kohale jõudma. Lõpuks sai ta eesti ajaloole pihta ja hakkas mõistma Eestis vastu võetud seaduste tagamaid. Eks ta vahel ikka leidis, et venelastele tehakse liiga, aga teiselt poolt sai ta aru, miks eestlastele selliseid seadusi vaja on. Täna kadus mul see tunne ära. Vaatas mulle otsa ja küsis, miks me venelastele käkki keerame? Ma proovisin seletada, et ausammas viiakse surnuaiale ja seda tehakse viisakalt. Ei midagi. Tema ajab aina vastu, et keda see sammas segas, hauarahu pole ilus rikkuda. Mina seletan, et surnute koht ei ole trollipeatuse all ja viimasel ajal ei ole enam tegemist surnutemälestamisega, vaid Vene impeeriumimeelse propagandategemisega, niisuguse propaganda, mis on otseselt suunatud Eesti riigi eksisteerimise vastu. Seletasin ka seda, et kirstud paiknevad tõesti ilmselt osaliselt trollipeatuse all, sest linna peamuinsuskaitsja Dubovik oli puude istutamise ajal näinud ühe kirstu nurka. Tema aga käias ikka oma mantrat edasi, millele lisandusid ainult vaenu õhutavad väited vene telekanalitest. Lõpetuseks ütles ta, et Eesti riigis peaks kõikide häält kuulda võetama ja osa eestlasi on ka toimuva vastu. Tema, kui pooleestlane on ka kategooriliselt toimuva vastu. Seletasin talle vastu, et otsuseid Eesti riigis ei tehta mitte rahvusepõhiselt, vaid kodakondsusepõhiselt ja temal kui halli passi omanikul ei ole tõesti võimalik riigiga seotud asjades kaasa rääkida. Lõpuks veendusime, et selles küsimuses me mitte mingitki ühisosa ei leia, aga sõpradeks võiksime sellegipoolest jääda. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui muudes asjades saab mõtlevate vene inimestega mingitki dialoogi arendada, siis Teise maailmasõjaga seonduvas kaob kohe igasugune tahe teist poolt mõista ja loogikameel on täielikult kadunud.“

      „Eestlaste hulgas on ka küllalt loogikameeleta ja teist poolt absoluutselt mitte mõista tahtvaid inimesi. Ma tean küllalt selliseid inimesi, kelle jaoks on ainuke vastuvõetav lahendus Pronkssõduri ümbersulatamine,“ vastas Tarmo, näppis mõtlikult oma arvutit ning jätkas: “Olin nooremalt ka palju resoluutsem, aga nüüd pean surnuaeda kõige paremaks lahenduseks. Massiline surnuaias käimine ei sega kedagi, kui ainult saaks kuidagi meediale selgeks teha, et sinna ei ole vaja oma kaamerate ja mikrofonidega ronida.“

      „Tänasel päeval, kus kollane meedia ruulib, on seda palju loota. Kõige hullem on see, et ETV ka vahel oma nina sinna topib. Sellised kajastused on puhas reklaam Eesti-vastastele jõududele ja Venemaa ei pea selle eest sentigi maksma. Mis mind veel ärritab, on ETV eestikeelsete ja venekeelsete uudiste erinevus. Riigitelevisioon peaks väljendama ühte ja kindlat ametlikku seisukohta. Kohati on viimasel ajal venekeelsete uudiste seisukohad Eesti riigile suisa vaenulikud“ ütles Andres mõtlikult.

      „Täitsa nõus. Tehku endale oma kommertskanal ja jagagu seal oma isiklikke arvamusi, kui tahavad. Kurat, maksumaksja ei pea seda venemeelset hülgemöla kinni maksma. Jälle näitab Reform oma hambutust, et ei suudeta ka kriisi hetkel korda majja lüüa. Allikmaa ju vana reformikas,“ avaldas ka Tarmo oma nördimust.

      „Kas siin WiFi on olemas? Vaataks su arvutist, mida infoportaalid hetkel pajatavad,“ küsis Andres Tarmolt.

      „Hommikupoole räuskasid Venemaa saatkond ja Moskva erinevad võimumehed, aga Tallinna linnavalitsus ja Savisaar olid täitsa vait,“ vastas Tarmo ja hakkas looma internetiühendust Delfi portaaliga.

      „Linnavalitsuse seisukohad mind huvitavadki. Huvitav oleks näha, kuidas Savisaar kahe tooli peal korraga istub. Vene valijaid ei saa jõuliselt tagant kiita, sest eestlastest pensionärid võivad solvuda,“ täpsustas Andres oma huvi kavalalt naeratades.

      „Siia on mingi Savisaarega seotud uudis siiski tulnud,“ teatas Tarmo

      Tarmo avas Delfi portaalis artikli ja hakkas seda ette lugema.

      Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul on pronkssõduri näol tegemist linna omandiga, kuid linnalt on võetud võimalus selles küsimuses kaasa rääkida.

      Savisaar ütles tänases Kuku raadio Linnatunnis, et pronkssõduri näol on tegemist nii või teisiti linna omandiga ning kõigil muudel juhtudel on linnal olnud alati võimalus kaasa rääkida, kuid selles küsimuses on vabariigi valitsus teinud erandi, kirjutab Eesti Päevaleht.

      “Sõjahaudade kaitse seadusega on tugevalt kahtluse alla pandud kohalike omavalitsuste autonoomia üldse,” märkis Savisaar.

      „Päris osav trikk,“ vangutas Andres pead ja jätkas. „Valitsus on paha ja ebademokraatlik, ahistab kohaliku võimu, aga samas põhiteemas seisukohta ei võeta. Nüüd ta libedik passib ja ootab, kuhu poole sündmused liiguvad ja siis teeb avalduse sellises stiilis, et “mis ma ütlesin, kuna meilt on riik õigused ära võtnud, ei saanud meie midagi teha”. Valitsus on süüdi. Kui lisaks peaks, mingiks kähmlemiseks minema, siis nõuab näiteks siseministri ja kaitseministri tagasiastumist. Mine tea, võibolla terve valitsuse tagasiastumist.“

      „Eks varsti ole näha. Kui sihuke segane seis jätkub või läheb suuremaks jamaks, võib Savikas üldse uttu tõmmata,“ ütles Tarmo ja uuris veel uudiseid. „Tundub, et hetkel on suhteliselt rahulik, aga sisetunne ütleb, vist mingi madistamine õhtul tuleb.“

      „Ma arvan samuti, et see mass päris vabatahtlikult Tõnismäelt laiali ei lähe. Sul võib huvitav õhtu ees oodata. Nagu varasem kogemus jalgpallimatšidelt Venemaaga on näidanud, leidub alati mingi kogus nokastanud vante, kes tahavad Eesti natse peksma tulla. Skinne ju siin baaris tõesti käib, kuigi nemad pole siin põhikontingent.“

      „Kui viina on korralikult naha vahele aetud, on iga nahktagis vend või karvane juba skinn,“ vastas Tarmo ja sulges arvuti. „Ma ei ole sulle veel kõiki asju viimasest madinast pärast Eesti-Vene mängu rääkinud. Kui me oleksime after party Woodstocki toonud, oleks siin ilmselt tõeliseks verevalamiseks läinud. Tegelikult oli tõsine andmine. Rahvast oli kõigest hoolimata baaris kõvasti ja kui see hord oma „Rossija, Rossija“ karjumisega peale lendas, läksid nagu tavaliselt vastas aialipid käiku. Vantide rünnak oli päris hästi organiseeritud. Massis olid juhid, kes näitasid kuhu minna ja mida teha. Me jäime peale ja politsei reageeris ka kiiresti, aga üks huvitav asi jäi silma. Kisma oli kiire ja korralik ning selle käigus sai ka inimesi viga. Meie poolel oli sinikaid ja paar venda käisid õmblemas. Vastaste vigastused olid suuremad. Veriseid ja lõhkiseid päid oli vähemalt neli-viis. Oli ka teisi vigastusi. Umbes kaheksa kuni kümme matsi topiti autodesse, mis saabusid trollipeatusse. Uurisin hiljem järele, et mitte keegi neist

Скачать книгу