LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli selles, et kõik seadsid end karjääris sisse, nagu jääksid siia pikemalt elama. Me teeme sellest oma väikese maailma, täpselt nagu oli Kaubamaja, mõistis Masklin. Enne arvasid nad, et lagi on taevas, nüüd aga usume, et taevas on lagi.

      Me jäämegi siia ja…

      Mööda teed tuli karjääri poole veoauto. See oli nii ebatavaline vaatepilt, et Masklin taipas korraga, et ta oli seda juba tükk aega vaadanud, ilma et oleks seda tegelikult näinud.

      „Mitte kedagi ei olnud valves! Miks mitte kedagi valves ei olnud? Ma ütlesin, et alati peab keegi valves olema!”

      Pool tosinat noomi sibasid läbi kuivava kanarbiku karjääri värava poole.

      „Sacco kord oli,” pomises Angalo.

      „Ei olnud midagi!” sisistas Sacco. „Mäletad, eile sa palusid mul ära vahetada, sest…”

      „Mind ei huvita, kelle kord oli!” hüüdis Masklin. „Mitte kedagi polnud valves! Aga oleks pidanud olema! Õigus?”

      „Anna andeks, Masklin.”

      „Jah. Anna andeks, Masklin.”

      Nad ronisid nõlvast üles ja surusid end kuiva rohutuusti taga vastu maad.

      Veoauto kohta oli see auto väike. Üks inimene oli juba autost välja roninud ja toimetas midagi värava juures.

      „See on maastikuauto,” lausus Angalo teadjalt. Ta oli Kaubamajas enne Pikka Sõitu lugenud kõike, mida ta sõidukite kohta leidis. Talle meeldisid sõidukid. „See pole tegelikult veoauto, see on rohkem selleks, et inimesi…”

      „See inimene paneb midagi värava külge,” katkestas teda Masklin.

      „Meie värava külge,” ütles Sacco halvakspanevalt.

      „Natuke imelik,” tähendas Angalo. Mees kõndis aeglaselt ja mõtlikult nagu inimesed ikka tagasi auto juurde. Lõpuks auto tagurdas, keeras ringi ja sõitis mürinal minema.

      „Sõitis nii kaugele ainult selleks, et värava peale mingi paber panna,” pomises Angalo, samal ajal kui kõik noomid end püsti ajasid. „Küll inimesed on ikka kummalised.”

      Masklin kortsutas kulmu. Muidugi, inimesed on suured ja rumalad, kuid nad on ka kuidagi sihikindlad ning tundus, et neid juhitakse paberite abil. Kaubamajas ütles mingi paber, et Kaubamaja lõhutakse maha – ja tõepoolest, see lõhutigi maha. Paberitega inimesi ei saa usaldada.

      Ta osutas roostes traatvõrgule, mida mööda osaval noomil oli lihtne üles ronida.

      „Sacco,” ütles ta, „too see siis alla.”

      Mitu miili eemal laperdas põõsa küljes teine paberitükk. Vihmapiisad langesid padinal selle päikesest pleekinud sõnadele ning leotasid paberi läbi, nii et see muutus raskeks ja vettinuks ja…

      … rebenes lahti.

      Paber latsatas rohule. Tuulehoog pani selle liikuma.

      2

      III Aga siis tuli märk ja noomid küsisid: Mida see tähendab?

      IV Ja see polnud mitte hea.

Noomide Raamat, „Märgid”, 1. ptk, s III–IV

      Gurder ronis neljakäpakil üle paberi, mille nad olid väravalt alla võtnud.

      „Muidugi ma oskan seda lugeda,” ütles ta. „Ma saan kõigist sõnadest aru.”

      „Räägi siis,” õhutas Masklin.

      Gurder muutus kohmetuks. „Häda on mul sellega, mida laused tähendavad,” ütles ta. „Siin on kirjas… kuhu ma jäingi… täpselt, siin on kirjas, et karjäär avatakse uuesti. Mida see tähendab? See on ju juba avatud, iga tobu saab sellest aru. Lagedat maad on miilide kaupa.”

      Ka teised noomid kogunesid paberi ümber. Nende uues elukohas oli tõesti lagedat maad miilide kaupa. See oligi selle juures kõige hirmsam. Kolmest küljest piirasid karjääri korralikud kõrged kaljuseinad, aga neljandas küljes… noh, noomidel oli tekkinud harjumus selles suunas mitte vaadata.

      Seal oli liiga palju tühjust, mis jättis neile mulje, et nad on veel väiksemad ja väetimad, kui nad niigi olid.

      Kuigi paberil öeldu mõte jäi segaseks, paistis see väga ebameeldiv.

      „Karjäär on ju auk maa sees,” lausus Dorcas. „Auku ei saa uuesti avada, lahti teha, kui seda pole enne täis aetud. See on ju loogiline!”

      „Karjäär on koht, kust saadakse kive ja kruusa ja liiva,” ütles Grimma. „Selle teevad inimesed. Nad kaevavad augu ja kasutavad materjali, noh, teede ja igasugu selliste asjade tegemiseks.”

      „Kindlasti sa lugesid seda kuskilt,” tähendas Gurder hapult. Ta kahtlustas, et Grimmal puudub austus kõrgemalseisjate vastu. Lisaks oli uskumatult ärritav, et ta oskas kõigist oma sugupoole puudustest hoolimata paremini lugeda kui Gurder.

      „Ja lugesingi,” vastas Grimma ja heitis pea kuklasse.

      „Aga, saad aru, Grimma,” seletas Masklin kannatlikult, „siin ei ole enam kive. Sellepärast ongi siin tühi auk.”

      „Õige tähelepanek!” lausus Gurder karmilt.

      „Siis teevad nad augu suuremaks!” heitis Grimma. „Vaadake neid kaljusid seal –” kõik vaatasid kuulekalt „– need on kivist! Ja siin, näete –” kõik pead pöördusid allapoole, kus Grimma jalg kärsitult vastu paberit kopsis „– siin on kirjas, et kive võetakse magistraali pikenduse jaoks! See on tee! Ta teeb karjääri suuremaks! Meie karjääri! Siin on öeldud, et ta seda teeb!”

      Tükiks ajaks võttis maad vaikus.

      Siis küsis Dorcas: „Kes?”

      „Korraldus! Ta on siia oma nime pannud,” ütles Grimma.

      „Grimmal on õigus,” lausus Masklin. „Vaadake, siin on kirjas „… Korraldus: Avatakse uuesti…”

      Noomid sahistasid jalgadega. Korraldus. See ei olnud kuigi heaendeline nimi. Korralduse-nimeliselt isikult võib kindlasti kõike oodata.

      Gurder ajas end püsti ja pühkis oma rüü tolmust puhtaks.

      „Lõppude lõpuks on see ainult paber,” ütles ta mornilt.

      „Aga inimene tuli siia,” märkis Masklin. „Nad pole kunagi varem siin käinud.”

      „Ei tea,” pomises Dorcas. „Sest noh, kõik need ehitised siin… Vanad töökojad. Ja uksed on ka sellised – ma mõtlen seda, et need on inimeste jaoks mõeldud. See on mind alati murelikuks teinud. Kus inimesed kord juba olnud on, sinna tulevad nad tavaliselt jälle. Nad kipuvad tagasi nagu kurivaimud.”

      Jälle võttis maad tihe ja pingeline vaikus – selline, mis tekib siis, kui hulk rahvast mõtleb õnnetuid mõtteid.

      „Kas sa tahad öelda,” lausus üks noom aeglaselt, „et me tulime nii kaugelt siia ja nägime nii palju vaeva, et me saaksime siin elada, aga nüüd võetakse see koht meilt ära?”

      „Ma arvan, et me ei peaks kohe väga ärevusse sattuma…” hakkas Gurder ütlema.

      „Meil on siin perekonnad,” pistis keegi vahele. Masklin taipas korraga, et seda oli öelnud Angalo. Ta oli kevadel abiellunud ühe neiuga del Ikatesside perekonnast ja neil oli juba kaks kena lapsukest – kaks kuud vanad ja juba rääkisid.

      „Ja me pidime uuesti seemnete muldapanekut katsetama,” ütles keegi teine. „Meil läks terve igavik, et see plats suurte kuuride vahel puhtaks teha. Te kõik teate seda.”

      Gurder tõstis anuvalt käe.

      „Praegu pole veel midagi kindlat,” rahustas ta. „Me ei tohiks endast välja minna, kuni pole teada, mis toimuma hakkab.”

      „Ja kas siis me võime endast välja minna?” küsis keegi hapult. Masklin tundis ära Nisodemuse, Kirjatarvete osakonna noomi, kes oli Gurderi isiklik abi. See noor noom ei olnud Masklinile kunagi meeldinud,

Скачать книгу