Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast - Daniel Goleman

Скачать книгу

lohutama. Ja kui selles vanuses laps näeb, et teine laps on oma sõrmele hammastega viga teinud, siis paneb ta tõenäoliselt ka endale sõrme suhu, et näha, kas see teeb ka haiget.

      Ent pärast kahe- ja pooleaastaseks saamist hakkavad lapsed oma osavõtlikkuse võimes erinema. Üheks faktoriks paistab olevat see, kuidas vanemad põngerja tähelepanu suunavad. Lapsed on osavõtlikumad, kui vanemad juhivad nende tähelepanu sellele, kuidas nende vale käitumine teise lapse ärevaks muutis. Osutub, et „vaata, kui kurvaks sa ta tegid” on mõjuvam kui „sa oled paha laps, et sa teda lõid.”

      Mõned teoreetikud osutavad sellisele varase lapsepõlve osavõtlikkusele, väites, et inimkonna evolutsioon arenes välja lähtuvalt koostööst ja altruismist. Teooria kohaselt sünnime altruistidena, kuid hilisemate kogemustega harjutatakse meid sellest lahti saama konkurentsi propageerivate süsteemide, näiteks kooli kaudu.

      Dalai-laama näeb selles, kuidas vanemad instinktiivselt oma järeltulijate eest hoolt kannavad (kes muidu sureksid), veel üht märki tugevast bioloogilisest eelsoodumusest hoolitsemiseks ja osavõtlikkuseks. Vastandina sellele imetajaile omasele instinktile, märgib ta, söövad mõned roomajad ja putukad oma järeltulijaid, kui selleks võimalus avaneb.

      Dalai-laamal on põhjust leida teaduselt toetust sisemiselt omase osavõtlikkuse argumendile. Harvardi psühholoog Jerome Kagan ütles dalai-laamale: „Kuigi inimesed pärivad bioloogilise kalduvuse, mis võimaldab neil tunda viha, olla armukade, isekas ja kade ning jõhker, agressiivne või vägivaldne, on meil pärilikult isegi tugevam kalduvus lahkusele, osavõtlikkusele, koostööle, armastusele ja hellitusele, eriti nende puhul, keda näeme hädas olevat.”

      Selline kaasasündinud eetiline kompass, lisas ta, „on meie liigi bioloogiline tunnusjoon”.

TARGALT ISEKAS

      Mõned aastad tagasi sadas mulle ja mu naisele ootamatult sülle võimalus veeta veidi aega dalai-laamaga, kui ta ootas ühe ürituse algust Montrealis. Ta rääkis meile, et saabus äsja Austriast, kus oli veidi aega kulutanud sisseostude tegemisele.

      See oli hämmastav – dalai-laama teeb väga harva sisseoste. Mu naine küsis, mida ta ostis.

      „Mänguasja oma kassi jaoks.”

      See oli pikk traat, mille otsas oli väike hiiretaoline ese, mida ta sai kasutada oma kassiga mängimiseks – ja ta lausa säras seda rääkides rahulolust.

      „Keegi tõi mulle tillukese võdiseva eksinud kassipoja,” selgitas ta. „Kui nad oleksid ta tänavale jätnud, oleks ta surnud. Seega hoolitsen tema eest. Nüüd armastab ta üle kõige isikut, kes teda toidab – mind.”

      Positiivsed emotsioonid, nagu armastus, rõõm ja mängulisus on mitut pidi tervisele kasulikud, alates immuunsuse kasvust kuni haigeks jäämise ohu vähenemiseni. „Juba meie keha on niimoodi loodud, et suunab meid positiivsete emotsioonide poole.”

      Vastukaaluks sellele „pidev hirm, viha, vihkamine tegelikult hävitab meie süsteemi”, nagu ütleb dalai-laama. Nagu näitavad rohked teaduslikud andmed, õõnestab pidev kokkupuude selliste negatiivsete emotsioonidega meie immuunsüsteemi tõhusust ja aitab kaasa haigustele alates diabeedist kuni südameprobleemideni; näiteks krooniline vaenulikkus kipub elu lühendama.

      Vaesuses elavatel inimestel on kõrgem suremus südamehaigustesse kui tavaliselt ning nende eluraskustega kaasnev emotsionaalne mure näib halvendavat nii nende stressist taastumise võimet kui ka südame-veresoonkonnahaigusi. Teisest küljest kiirendab õnnetunne ja hea meeleolu keha taastumist negatiivsetest emotsioonidest põhjustatud bioloogilisest probleemist. Seega leiavad uurimused, et kui me aitame inimestel vabaneda muredest ja kurbusest ja tunda end õnnelikumana, siis paraneb ka nende tervis ning väheneb südamehaiguse oht.

      Sotsiaalsete loomadena on meile bioloogiliselt omane vajadus inimliku kontakti soojuse järele, märgib dalai-laama, lisades, et üksindus võib muutuda stressi allikaks. Isegi enam kui lihtne füüsiline lähedus on just kiindumus, osavõtlikkus ja hoolitsus üksteise eest see, mis on meile sügavalt rahustav – tunne, et me kuulume rühma, kus hoolitakse üksteise heaolust.

      Seejärel on veel mõistlikkuse argument. Oleme kõik näinud, ütles ta mulle, kuidas perekond, kus pole võib-olla palju raha, kuid on palju armastust üksteise vastu, on õnnelik. Isegi külaline tunneb end nende seas seda armastust tunnetades lõõgastunumalt.

      Vastandina pole aga sellele perekond, kus selline armastus puudub, mitte lihtsalt õnnetu, vaid saadab välja ka signaale pingest, nii et külaline tunneb end nende juures ebamugavalt. Ükskõik kui peenelt ümbrus kaunistatud pole, emotsionaalse sideme puudumine jätab meid külmaks.

      „Oi, külaline tunneb seda, nii et parem olen ettevaatlik”, sõnastas selle dalai-laama. „Ent südamliku perekonna puhul tunnete niipea kui uksest sisse astute, end kohe täiesti vabalt.”

      Rumalalt isekas olemine tähendab dalai-laama sõnul omaenda kitsaste huvide järgimist viisil, mis toimib lühiajaliselt, ent võib hiljem meie suhtes tuua kaasa vaenulikkuse.

      Märkideks sellest, et selline keskendumine iseendale on muutunud liialdaseks ja läheneb juba isegi destruktiivsele, on asjaolu, et me muutume kergemini ärrituvaks, klammerdume oma soovide külge ja ei pööra tähelepanu teiste vajadustele. Meie vaateväli kitseneb, mis piirab võimet näha asju laiemas kontekstis. Selle asemel näeme kõike ainult enda huvidest ja enesepildist lähtuvalt – või siis lähtuvalt sellest pildist, mida me teistele näitame, meie sotsiaalsest minast.

      Targalt isekas olemine tähendab teadmist, et meie heaolu peitub igaühe heaolus – see tähendab osavõtlikkust. Dalai-laama osutab, et teie osavõtlikkus on hea teile endale, mitte ainult neile, kellele te selle suunate. Ja siin on tema kolmas punkt: esimene, kes osavõtlikkusest ja hoolivusest kasu saab, on see, kes seda tunneb.

      Ehkki soojus, mida saame, sõltub suurel määral soojusest, mida teistele anname, tekitab osavõtlikkus sellest lihtsast võrrandist olenemata sisemist õnne, mis on saadavast headusest sõltumatu. See on põhjus, miks ta ütleb, et „kellegi armastamine on isegi tähtsam kui olla armastatud”.

      Tundub, et on olemas midagi, mida mõned nimetavad „abistaja heameeleks” ja kus aju naudingute vooluring – mis toimib nagu siis, kui ootame magustoitu – aktiveerub juhul, kui me keskendume vaimselt kellegi teise abistamisele. Selle sisemise tasuga koos rahuneb vooluring, mis on ägedas tegevuses siis, kui keskendume endale ja oma probleemidele.

      Jaapanis leidis aset traagiline enesetapulaine noorte seas ning sellele reageerides tegi dalai-laama ettepaneku, et Jaapani noortel oleks mõttekas minna vabatahtlikult kolmanda maailma riikide abivajajaid toetama. Abivajajate aitamine annab meie elule suurema eesmärgipärasuse – fakt, mida psühholoogid peavad isikliku heaolu võtmefaktoriks.

      Kui me keskendume muudele asjadele peale meie vaimu vaevavate murede, frustratsioonide, ootuste ja hirmu, pöörab osavõtlikkus meie tähelepanu millelegi suuremale kui tühised mured. Suurem eesmärk annab meile energiat. Oleme vabad oma isiklikest muredest, mis muudab meid juba iseenesest õnnelikumaks.

      Üks naine usaldas Eve Ekmanile, et oli endast väljas, kuna ta 20-aastane tütar läks sõpradega kaheks nädalaks ära ja polnud temaga kordagi ühendust võtnud, ei telefonitsi ega e-kirjatsi. Ta pidi juba äärepealt tütrele vihase süüdistava kirja saatma.

      Eve küsis, kas seda juhtub temaga sageli – tema emotsionaalse tasakaalu saavutamise kursustel on see tavaline küsimus.

      See pani naise mõtlema. Talle meenus, et väikesest peast jätsid vanemad ta kord laagrisse ning ta ei kuulnud neist terve suve jooksul midagi. Ta tundis, et tema eest ei hoolitseta ja temast ei hoolita.

      Naine sai aru, et ta tunnete tugevus oli reaalsuse suhtes nihkes. „See ei olnud mingi suur trauma, kuid on siiamaani säilinud elu käigus omandatud ärevuse vallandajate seas,” ütles Eve.

      Seega harjutas ta end väljendama osavõtlikkust enda vastu – osavõtlikkust oma kurbuse puhul väikese tüdrukuna. Niimoodi tundis ta oma tundeid vanemate vastu leebuvat. „Tundus, nagu ta oleks neile andestanud,” ütles Eve.

      Ja teadlikuna oma reaktsioonist ignoreerituse tundele otsustas ta kirja mitte saata. Selle asemel sai

Скачать книгу