LITMIR.BIZ

Скачать книгу

katkestas pikaleveninud vaikuse: „Härra minister, ehk on tegemist mingi vene moodi üllatusega, mida sel viisil meile edasi anda tahetakse.”

      „Kaubanduskokkulepe vajab vaid allkirju. Ei tea, ei tea… Aga peagi on selgus käes, mis me siin ikka ennustame,” kehitas Selter õlgu.

      Veidi peale üheksat juhatati eestlased ühte Kremli paljudest kabinettidest. See meenutas oma kõrgete lagede ja tühja põrandapinnaga pigem saali. Vaid ruumi ühes nurgas asus keskmise suurusega ümar laud, mille ümber paiknesid massiivsed tugitoolid. Akende ees rippusid lae kõrguselt põrandani ulatuvad kirsipunasest atlasriidest kardinad.

      Mõneks hetkeks jäid Selter ja Rei täiesti omapead, siis avanes külgmises seinas uks ja sisse astusid välisasjade rahvakomissar Molotov ning kaubanduse rahvakomissar Mikojan. Selter oli Mikojani oma majandusministriks olemise ajal korra Varssavis kohanud, Molotovi nägi ta esmakordselt. Hetke silmitses Selter mõlema mehe vuntse – Mikojanil olid need kandilised, rohkem nina all, Molotovil seevastu tavapärasemad. Vuntsid tundusid nüüdselajal vägagi moes olevat. Eesti valitsuseski oli viis vuntsikandjat, peaminister kaasa arvatud.

      Hea rühiga Karl Selter raputas tugevalt oma kolleegi kätt, olles ise võõrustajatest peajagu pikem. Ilma et see asjaolu kuidagi esile tõusis, märkas Rei Molotovi pilgus siiski ebamugavust, kui ministrid tervitusi vahetasid.

      Asuti vestlema maadevahelise kaubanduse teemadel, mille puhul Molotov kiitis Selteri olulist osa kaubavahetuse arendamisel. Tundus, et kaubandusküsimused ongi ainus asi, mis venelasi huvitas. Ka Mikojani kohalviibimine sel puhul oli igati asjakohane, kuigi tema vestlusesse ei sekkunud.

      Ent siis, muutes vestluse tooni, lausus Molotov: „Kaubandusega on meil asjad päris korras, aga poliitilised suhted seevastu jätavad soovida. Interneeritud Poola allveelaeva1 põgenemine Tallinnast näitab, et Eesti valitsus kas ei suuda või ei taha hoida omal maal korda ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut.”

      Viidates Rei poole, jätkas Molotov: „Teie saadiku kaudu antud selgitused meid ei rahulda. Teie ju ometi tunnistate, et Poola allveepaadi mehhanismis olid teatud rikked. Järelikult korrastati need rikked, jäeti torpeedod peale ja lasti tal minna. Sel kombel on merele pääsenud alus, mis ohustab NSV Liidu laevandust. Meil on suur Leningradi sadam, võimas kauba- ja sõjalaevastik ja meie tahame neid selliste ebameeldivate üllatuste vastu kaitsta. Soome lahe suu on teiste riikide käes, meie peame leppima sellega, mida teised riigid seal teevad. See ei saa nii edasi kesta. NSV Liidu partei poliitbüroo ja valitsus on otsustanud oma julgeolekut kindlustada ning meie nõuame Eesti valitsuselt garantiisid ja selleks paneme ette sõlmida sõjaline liit. Seda võib teha ka vastastikuse abistamise pakti vormis, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti territooriumil laevastiku ja lennuväe tugipunkte või baase.”

      Selter kuulas üha kasvava ärevusega Molotovi monoloogi. Midagi sellist ei osanud ta oodata või õigeminini lootis, toetudes diplomaatilise läbikäimise reeglitele, seekord vältida. Vastuseks asus Selter allveelaeva juhtumit kui selget ettekäänet tõrjuma:

      „Eesti ja Nõukogude Liidu omavahelised suhted on olnud head. Selleks mina siia sõitsingi, et nende suhete muutumatust allakriipsutada. Mis puutub Poola allveepaati, siis sõdivate riikide sõjalaevade tulek Eesti kui erapooletu riigi sadamatesse on keelatud, välja arvatud mõned erandjuhud. Avarii on üheks selliseks erandjuhtumiks. See asjaolu oli teile teada. Meie selgituses on öeldud, et allveepaat toetuski avariile kui sissesõidu põhjusele ja nõudis enda vabastamist. Eesti valitsus leidis siiski, et mehhanismi rike ei teinud allveepaati liikumisvõimetuks ja ei kuulunud seega avarii mõiste alla. Kuna paat sai liikuda, saime me ka teda interneerida. Seepärast on alusetud teie süüdistused, et meie kuidagi aitasime neid rikkeid kõrvaldada. Pealegi palusid poolakad sissesõitu ka teisel põhjusel. Nende kapten ja üks meeskonnaliige olid haigestunud ning vajasid arstiabi. Allveepaadi põgenemist tuleb võtta kui õnnetut juhust, mida meie ise kõige rohkem kahetseme. Siit ei saa teha järeldust, et Eesti valitsus oma erapooletust kaitsta ei suuda või veel enam, nagu teie väljendasite, omal maal korra hoidmisega hakkama ei saa. Võin veel lisada, et kohtulik juurdlus paadi põgenemise osas on käimas ja oleks soovitav ära oodata selle tulemused. Baaside küsimuse arutamiseks puuduvad minul volitused. Küll on need ettepanekud risti vastu meie erapooletuspoliitikale, mida Eesti on eriti viimastel aastatel laitmatult ajanud. Kindlasti ei taha meie sõlmida mingit sõjalist liitu, olgu või vastikuse abistamise pakti nime all, olgu või suurriigi Nõukogude Liiduga. Seepärast teen ettepaneku asuda kaubanduslepingu juurde, milleks ma ju õieti siia tulin.”

      Selteri tasakaalukas ja sorav vastus ärritas rahvakomissari:

      „Miks teie selles nii kindel olete? Kes teil seda lepingut ei taha? Teie ei taha, võib-olla valitsus koos eliidiga ei taha, aga laiad ringkonnad Eestis tahavad ja mis peamine, töörahvas tahab. See on meile teada. Meile on teada ka see, et rahva poolt aastaid tagasi hääletusel heakskiidetud konstitutsija kalevi alla pandi ja teie juhid tegelikult isevalitsust teostavad! Aga olgu peale, meie ei soovi teie sisemistesse asjadesse kuidagi vahele segada.”

      Selter sai vihjest aru. Temagi ei olnud sisimas rahul Pätsi loodud olukorraga, kus Riigikogus ainult üks seltskond asju määras ja ega tegelikult parlamendil endalgi palju sõnaõigust olnud. See kõik kuulus aga sisepoliitika valdkonda ja siin arutluse all hoidmine oli selgelt kohatu.

      Selter seletas veelkord, et Eesti välispoliitika alus on erapooletus ja et sellel on rahva hulgas suur poolehoid, mida ka Rei kinnitas.

      Molotov otsustas nüüd läbirääkimiste mängu lõpetada ja asus rünnakule:

      „Meie jaoks on see allveepaadi lugu iseenesest tähtis sümptom. NSV Liidul puuduvad Balti merel kindlustused, mida praegu tungivalt vajame. Senine olukord on täiesti ebaloomulik. NSV Liit peab leppima Soome lahe sopiga. Kakskümmend aastat tagasi panite te meid sellesse „lompi” istuma ja ega te ometi arva, et nii jääbki. Siis olime me nõrgad. Vahepeal on Nõukogude Liidust saanud suurriik. Meie huvisid peab arvestama. Me vajame väljapääsu Balti merele ja kui teie sellele vastu punnite, siis tuleb meil oma julgeoleku kindlustamiseks valida teisi vahendeid, võib-olla pisut järsemaid, võib-olla mitte nii lihtsaid. Ärge sundige meid Eesti suhtes jõudu tarvitama!”

      See oli selge ähvardus. Saadik Rei läks näost punaseks ja vaatas abiotsivalt oma ülemuse poole. Selter vaikis. Ta nägi kõigepealt tõmmunahalise Mikojani veidrat naeratust, otsekui sooviks too asja pehmendada, siis aga Molotovi külma kalki pilku, mis ei jätnud ruumi tõlgendusteks.

      Selter taipas, millist lõksu siin üles seatakse ja kogus end kiiresti. Ta teatas vene ametimeestele, et tema kui parlamentaarne minister peab informeerima asjast presidenti, valitsust ja parlamenti. Selleks lõpetab ta nüüd kõnelused ja asub kohe hommikul tagasiteele Tallinnasse. Molotovi vastuväidetest hoolimata, et neid asju saab ka telefoni teel ajada, tänas Eesti välisminister jutuajamise eest, teatas, et saabub tagasi nii ruttu kui võimalik ja suundus väljapääsu poole. Kell näitas viisteist minutit üle kümne.

      Pool tundi hiljem peatus auto, mille paremal poritiival lehvis riigitunnusena sini-must-valge lipp, Eesti saatkonna ees Sobinovski kvartali põiktänaval. Selter lausus autojuhile tänusõnad sõidu eest, palus saadikul kümne minuti pärast asja arutamiseks valmis olla ja läks oma elamisse end veidi värskendama.

      Nähes meest väsinud ilmel tuppa astumas, tõttas Milla talle vastu:

      „Kas midagi on juhtunud, Karl? Miks nad sind teatrist pidid ära kutsuma!”

      Selter võttis naise embusse ja ikka veel kallistades lausus:

      „Ah ei midagi, Molotov on pahane selle Poola allveepaadi pärast. Tahavad meile sõjalist lepingut kaela määrida, saab näha… saab näha…”

      Milla astus sammu tagasi, haaras siis mehel käest ja vedas ta diivanile istuma:

      „Kuidas nii, me pole ju neile midagi paha teinud!”

      „Seda muidugi, aga ega venelane ei ole Vabadussõda unustanud. Tuletasid lahesopis istumist meelde ja panid selle ka meile süüks.”

      „Taevane arm, ise nad ju kirjutasid rahulepingule alla!” hüüatas naine.

      Selter

Скачать книгу