LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Haim, kuidas sul sess edeneb? Mis tehtud, mis veel teha?” küsis Viktor.

      „Esimene eksam läks metsa, laeva jõuseadmed. Loengul käisin, kui aega oli, ja augud püüdsin entsüklopeediast loetuga täita,” alustas Haim.

      „Entsüklopeediast?” imestas Viktor. „Seda pole mul veel pähe tulnud.”

      „No mis teha, kui muud materjali pole. Aga ei tea, kas minu räägitu polnud küllalt põhjalik või oli see hoopis teistsuguse ülesehitusega, kuid õppejõu kulm läks kortsu ja ta muutus rahulolematuks. Ja palus mul lisaküsimusena kirjeldada allveelaevade sukeldumisseadmeid. Tahtsin tekkinud pinget maandada ning alustasin sellest, et Venemaa laevastiku sukeldumisvõime pandi proovile Tsushima all. Samas taipasin, et olin õppejõu naljasoont valesti hinnanud. Aga oli juba hilja ja ta palus mul nädala pärast uuesti tulla.”

      Heli oli juhtumisi lugenud sellest Venemaale nii õnnetust merelahingust ja tal oli natuke piinlik, et Haim seda oma venelastest sõpradele asja ees, teist taga meelde tuletas. Aleksandr oli ametis klaaside täitmisega, kuid naljasoone mainimise ajal vaatas ta korraks valvsalt üles Haimi poole. Õnneks ei paistnud Aleksandr taipavat, millest jutt käib, ja jätkas pudelitega õiendamist. Küll aga viis Viktor jutu kiiresti mujale:

      „Mul on üks sõber, olime temaga ühel kursusel. Tal vedas kogu aeg eksamitega viltu. Küll ei saanud arvestust kätte ja ei pääsenud eksamile või kui saigi, siis kukkus eksamil läbi. Möödunud sügisel läks ta üle Leningradi, seal on üks tehnikaalane kaugõppeülikool. See sõber tuli nüüd ükspäev mulle tänaval vastu, nägu nalja täis. Küsisin, kuidas Leningradis õppimine läheb ja ta vastas, et hästi, ta on väga rahul, hinded põhiliselt viied, keegi ei nori ja ei mingit muret enam. Kas pole huvitav?” lõpetas Viktor mõtlikult. Hetke olid kõik vait.

      „Hakkas ehk paremini õppima?” pakkus Elviira.

      „Vaevalt küll, pole seda tüüpi poiss,” arvas Viktor ja jätkas: „Küllap saab seal palju kergemini läbi ja selles ongi asi. Niisugune võimalus tuleb kõrva taha panna – juhuks, kui siin peaks võlgnevusi tekkima ja eksmatt paistma hakkab.”

      Haim vangutas pead ja ütles lõpuks: „Ma ei tea. Aga olgu, kuidas on, mina ei kavatse ühe eksamil põrumise pärast kuhugi mujale õppima minna. Lähen veel täna ühe poisi poolt läbi, saan ta käest konspekti ja järgmine nädal otsin selle õppejõu uuesti üles.”

      „Ega tegelikult minagi,” jätkas Viktor. „Olen elanud ainult Viiburis ja Tallinnas, mujale ei tõmbagi,” lisas ta ja vaatas Helile vilksti otsa. Nagu kontrollides, kas seda osatakse vääriliselt hinnata – et ta on elanud ainult endises Soomes ja praeguses Eestis ning seega polegi enam nagu päris venelane.

      Siis pöördus Viktor Aleksandri poole: „Räägi Saša, kuidas su ratsettepanek edeneb?”

      „Ah, viskasin põhimõtted paberile,” vastas see nagu vastu tahtmist ja venitamisi.

      Aga Viktor ei jätnud järele: „Kuidas joonistega on? On sul äkki abi vaja?” Järgnes tehniline arutelu, mida oleks vaja kolmekesi koos teha ja kuidas seda korraldada.

      „Võtame selle peale,” ütles Aleksandr ja kummutas oma viinaklaasi põhjani. Seejärel tõstis leivatüki nina alla ning nuusutas seda sügavalt hinge tõmmates. Ja meeste arutelu jätkus. Kui lõpuks jutud ühele poole said, räägiti veel ühest ja teisest ning siis seadsid Haim ja Heli endid lahkuma. Nad tänasid Elviirat kostitamise eest ja panid riidesse. Kui uks nende selja taga sulgus, hingas Heli kergendatult ja ütles: „Ma arvan, et siia majja me rohkem ei tule.”

      Nad olid jõudnud Heli kodutänavale ja jäid natuke enne Heli maja kõnniteele seisma. Haim võttis Heli käed oma käte vahele ja vaatas talle tükk aega tõsiselt otsa. Siis pani oma käed talle ümber ja tõmbas ta aeglaselt enda vastu. Heli tundis Haimi näo ja rõivaste lõhna. See oli võõras, aga meeldiv ning ta hingas seda sügavalt sisse. Ja ta andis Haimi käte survele järele ja lõpuks nad suudlesid. Mehe huuled olid jahedad ja õrnad ning Heli sulges silmad ja mõneks hetkeks ei olnud ta jaoks maailmas midagi muud kui Haim, ta käed ja huuled ja lõhn. Haim, kes mõtles ja tundis nagu tema, aga teadis elust rohkem kui tema. Järgmise kohtumise olid nad juba varem kokku leppinud ning mõne hetke pärast pani Heli käed mehe rinnale, lükkas enda tasakesi eemale, ütles head ööd ja läks joostes ukseni. Välisust lahti keerates vaatas ta tagasi – Haim seisis samas kohas, lüheldane ja turske. Ta võiks olla pikem ja saledam, käis Helil peast läbi.

      VÄLK LÖÖB SISSE

      Heli oli unustanud kindad kätte panna ja takune pakkenöör oli raamatuid pakkides ta käed kähku kirvendama pannud. Ta pesi köögis käed puhtaks ja kreemitas need hoolikalt sisse. Oodates kreemi imendumist seisis ta akna all ja vaatas välja. Sügisel hoole ja armastusega haritud põllulapp oli keskhommikuks heledat päikesepaistet täis. Küllap mullapind mõnuleb uue kevade soojuses, naeratas Heli. Nagu nurruv kass tuulevarjus päikese käes. Ja samas tuli mõte, kas uued omanikud tahaksidki endale midagi kasvatada. Teeksid ehk hoopis muru. Või mänguväljaku. Minigolfi oma näiteks. Heli mõtted hüppasid tagasi eelmisse sügisesse – siis oli kasvanud seal kümmekond kuldset kõrvitsat, nii suurt, et ta ise polnud jaksanud neid põllult koristada, suvikõrvitsaid nii palju, et lapsed pidid neid sületäite kaupa linna tuttavatele viima. Ja naereid, millest sai suurepärast toorsalatit, rääkimata tavalisest kurgist, porgandist, hernest, oast. Muidugi ka maasikad, vaarikad, õunad ja kõik muu. Hea küll, ütles siis endale. Kui tahan, võib see siin ilusti edasi kesta. See suvi ja veel palju suvesid. Heli pöördus aknast ära ja tõstis endale taldrikutäie pliidil pikalt haudunud putru. Pani või silmaks, kallas klaasi piima ning istus sööma.

      Alguses oli Heli Haimiga kohtama läinud suuresti seepärast, et kohtamine kui niisugune oli hirmus põnev. Varem oli ta käinud ainult paar korda Velloga mere ääres jalutamas ja korra klassivennaga kinos. Ja oligi vist kõik. Klassivend oli ostnud kino puhvetist saali kaasa karbi marmelaadi ja kui film algas, avas selle ning pani avatuna Helile sülle. Heli nihutas karpi natuke tagasi klassivenna poole, aga see ise ei võtnud ja nii sõi Heli üksinda karbi peaaegu tühjaks. Filmi lõppedes Heli süda läikis koledasti, aga ikkagi jäi hea mälestus, kuidas esimest korda oli võõras inimene midagi teinud selleks, et temal, Helil oleks hea olla.

      Kaastunne juudi rahva vastu ta kannatuste pärast oli teinud Heli lahkeks ja vastutulelikuks iga juudi vastu. Õigemini tundusid nad kõik talle kui märtrid, ülekohtusest saatusest pühitsetud ja õilistunud. Ka koosolemine Haimiga oli midagi nagu mittejuutide süü lunastamine. Pisitilluke küll, aga ikkagi. Pealegi näis Haim temast hoolivat, nagu seda keegi varem polnud teinud. Haim näis soovivat ta tahtmisi ette ära aimata, et siis nende järgi talitada, ning see soojendas Heli südant, tõstis ta enesetunnet ja oli mõnikord naljakas. Helil polnud midagi väikeste meeldivate üllatuste vastu, mida Haim tavatses talle valmistada, oli see siis põue peidetud väikese roosi või taskus hoitud šokolaaditahvli ulatamine või midagi muud. Et roos oli pisut räsitud ja šokolaad pehme, polnud oluline.

      Kord kevade poole lugemissaalist tulles jalutasid nad kaua Toompea kõveratel tänavatel. Heli teadis, et isa õhtul koju ei tule, ja kasuema töötas õhtuses vahetuses, nii võiski endale jalutuskäigu lubada. Kuid lõpuks hakkasid Helil jalad külmetama ja ta ütles Haimile, et läheb nüüd koju. Haim ütles seepeale laia žestiga: „Kui on külm, lähme istume kuskil ja teeme endale sooja.” Helil vilksas peast läbi, et stipipäev on ju alles kuu lõpus ja vaevalt on tudengil raha niisama raisata, ning pakkus, et ta läheb siiski koju. Aga Haim jäi endale kindlaks ning juhtis Heli Palace’i kohvikusse.

      Neil vedas, sest kahesest lauast lahkus just paar. Haim tellis Helile kohvi ja võileibu ning mõlemale veini. Veinist külmatunne lahtus ja juttu ajades teatas Haim Helile rõõmsa vandeseltslaslikkusega, et ärgu muretsegu, selliseks istumiseks võitis ta raha hipodroomil totalisaatoril. Heli polnud kunagi kohanud inimest, kes oleks totalisaatoril mänginud. Ta ei mäletanud, et isegi keegi ta tuttavate tuttavatest oleks endale sel kombel raha muretsenud. Ainult raamatute kaudu teadis ta, millest jutt. Ja sealgi räägiti vist sagedamini raha kaotamisest kui võitmisest ja kõigel sel oli halb maik küljes.

      Kas

Скачать книгу