Inglilausuja - Kyle Gray

Скачать книгу

taevasse.”

      Ma ei saanud mitte millestki aru. Mul oli küll üldine arusaam, mida tähendab taevas, kuid arvasin, et sinna jõudmiseks peab inimene enne ära surema.

      „Ei ole,” ütlesin emale. „Ma nägin teda täna öösel.”

      „Sa nägid und,” ütles ema ja embas mind. „Memm on läinud.”

      Ma ei saanud aru, aga usaldasin ema. Teadsin, et ta ei valetaks mulle.

      „Kas see tähendab, et ma ei näe teda enam mitte kunagi?” küsisin ja mu silmisse valgusid pisarad.

      „Ma kardan küll,” ütles ema ja muutus samuti väga kurvaks.

      „Aga ma tahan!” nutsin. „Ma tahan memme näha!”

      „Ma tean,” vastas ema. „Mina tahan teda ka näha, Kyle, aga me ei saa. Me lihtsalt ei saa. Ta on läinud taevasse. Teda ei ole enam, Kyle. Mul on nii kahju.”

      Ma ei saanud sellest aru. Memm oli olnud minu magamistoas eelmisel ööl. Ta silitas mind ja nägi üle mitme kuu terve välja; ning nüüd öeldi mulle, et ta on igaveseks läinud. Mis toimub?

      See oli kohutav aeg. Kuigi lapsed elavad lähedase surma läbi hoopis teistmoodi kui täiskasvanud ning suudavad minna ühest emotsioonist teise ilma nähtava vaevata, tundsin enda sees tühjust, mis ei kadunud. Kas mul oleks olnud kergem, kui oleksin teadnud seda, mida tean täna? Jah, kahtlemata.

Teispoolsuse seletus

      Lapsena sain teada, et kõik head inimesed lähevad taevasse. See oli lohutav ja armas uskumus ning distsiplineeris selles mõttes, et muretsesin, kas mõni ulakus võib tähendada, et ma ei pääsegi taevasse! Meie kultuuris õpivad paljud kahjuks juba lapsena, et surm on midagi hirmuäratavat. Taolisest mõtteviisist pole meil aga sugugi abi, kui oleme silmitsi kellegi meile lähedase surmaga, eriti juhul, kui meil tuleb lapsele surma seletada.

      Kui teil tuleb seda kunagi teha, siis ärge hakake seletama läbi lillede. Olge aus ja laps usaldab teid. Seletage lastele, et meie kehad on nagu autod. Nad veavad meid kui sõiduvahendid, kuid ei pea igavesti vastu. Kui auto ütleb üles, ei tähenda see veel teekonna lõppu.

      Rääkige lapsele, et meie olemuse tuum on meie südames. Kui keha enam ei tööta, kasvavad inimesele tiivad ja ta läheb ilusasse kohta, kust saab oma perekonda valvata.

      Lastel on teispoolsuse ideed väga kerge aktsepteerida, sest neil on uskumatult elav kujutlusvõime. Nad leiavad sellest teadmisest suurt lohutust ning võib-olla avastate, et nad isegi näevad kadunud pereliikmeid. Öelge lapsele, et tema taevane perekond kuuleb teda ja kui laps tähelepanelikult kuulatab, kuuleb ehk tema neidki. Ärge tundke kadunukestest rääkides piinlikkust või kimbatust. Lapsed on imeliselt avatud. Kui neile pakutakse lohutust, võtavad nad selle vastu, nii et olge lugude ja mälestustega helded.

      Me hoiame kinni sellest, mida oleme lapsepõlves õppinud. Armastavate ja hoolivate täiskasvanutena vastutame niisiis selle eest, et meie lastel oleks kinni hoida heast, mitte halvast. Usk teispoolsusesse aitab neil üle saada surmaga kaasnevatest hirmudest. Meil kõigil tuleb see etapp oma rännakul läbida, nii et ärgem jätkem lapsi ilma lohutusest.

      Rääkige lapsele veel sedagi, et tal on oma eriline nähtamatu inglist sõber, kes loodi kaitsma lapse elu. Kui laps peaks kunagi midagi kaotama, hirmu tundma või muretsema, saab ta seda inglit endale appi kutsuda. Piisab, kui ta vaikselt oma peas ingli peale mõtleb – ingel valvab teda.

      Jagage lastele lohutust ja armastust nii sageli kui võimalik. Ümbritsege lapsi positiivsete sõnumitega ja julgustage neid aktsepteerima oma eksistentsi spirituaalset külge. Sellega annate neile võrratult rohkem kui materiaalsete esemetega – te kingite oma lastele rahu ja rahulolu. Mida enamat võiks tahta!

      2. PEATÜKK

      ARMASTUS ON KÕIKJAL

      Üsna varsti pärast memme surma sai minu koer, Westhighlandi terjer Tora pärast teiselt koeralt pureda saamist põletiku. Tora oli olnud minu senise elu lahutamatu kaaslane ning mõte, et temagi võib mu maha jätta, muutis mu lohutamatuks.

      Kui Tora siis surigi, hakkasin öösiti kuulma imelikke hääli ja uskusin, et Tora hüüab mind appi. Olin endast väga väljas, aga asja tegi veelgi hullemaks see, et hääled näisid kogunevat just minu toas. Minus tekitas õudu urisev hääl. Kuulsin lisaks hingeldamist ja lämbumise heli. Kõik see oli sedavõrd hirmuäratav ja ähvardav, et ma ei suutnud aru saada, mis toimub. Nüüd tean, et Tora püüdis lihtsalt saata mulle sõnumit ja ma poleks pidanud kartma, kuid sellised üleelamised olid nelja-aastase poisi jaoks traumeerivad. Seejärel hakkasin nägema pilte – inimeste ja ümbritseva energia piirjooni – isegi kottpimedas. Seda juhtub nüüdki, aga see ei pane mind enam muretsema, sest tean, mis toimub. Tollal olin aga täielikus segaduses. Kas teised lapsed näevad ja kuulevad selliseid asju? Mulle osteti Jurassic Park’i teemaline öölamp, kuid see ei aidanud mitte põrmugi! Nõnda hakkasingi enamikel öödel magama ema toas.

      Praegu näen ennast käsnana ja olin seda ka tollal. Lihtsalt imasin endasse kõike, mis ümberringi toimus – ja mõned asjad ei toimunud üldsegi meie maisel tasandil. Millegipärast oli minus käivitunud võime olla kanaliks siinse maailma ja taeva vahel. Hinged tahavad saata siia ilma sõnumeid ja memme surm oli neile näidanud, et mina suudan sõnumeid vastu võtta; nii et nad kõik tahtsid oma sõnumid koos memme omadega teele saata. Tõsiasi, et olin alles neljane, polnud oluline, sest hinged ei näe maist vanust nii nagu meie. Nende jaoks olin lihtsalt maise tasandi inimene, kes suutis kõiki neid paljusid sõnumisaatjaid maailmade vahel ühendada.

      Hingede ja inglite vahel on erinevus, mida ma tollal loomulikult ei teadnud. Inglid on universumi (mõned inimesed võivad selle kohta öelda Jumal) loodud jumalikud spirituaalsed olendid, kes on määratud meile Maal teed näitama. Mina usun, et nad on inimeste eellased ja on jälginud meie arengut aegade algusest saadik. Vaid vähesed inglid on Maal olnud; enamik on jäänud alati vaimuks. Inglid on puhas armastus. Nad on meile jumalikuks eeskujuks ja neil pole võimalik meid hukka mõista. Kõigil inglitel on teatud omadused, kuid puuduvad inimlikud iseloomujooned.

      Seevastu hinged on meie seast lahkunud pereliikmete ja sõprade hinged. Nad on inimesed ja loomad, kes on jätnud maha oma maise kesta ja läinud tagasi koju taevasse. Hingedel on inimeste iseloomud. Kui olid Maa peal keevaline, jääd keevaliseks ka taevas. Kui olid Maa peal sõnaaher ja emotsioonitu, jääd selliseks ka taevas. Kui läheme tagasi hingeks, kaotame aga võime kritiseerida, kontrollida ja vihastada. Siis ümbritseb meid jälle armastuse tõeline olemus.

      Ja kui armastame tõeliselt, siis ei suuda me ühelegi kärbsele liiga teha!

      Minu käest on tihti küsitud, kas meie surnud lähedastest võivad saada meie inglid. Kuigi see on kaunis mõte, pean kahjuks ütlema, et neist ei saa meie ingleid, sest nad on teist tüüpi olendid.

      Üht inglit teate te kõik. See on peaingel Miikael, kes suhtub ellu tuliselt ja ägedalt. Ta on otsekohene ja läheneb asjadele alati armastaval moel. Tema ilmumine on vapustavalt ilus: ta on ligikaudu nelja meetri pikkune, pikkade blondide ja hõbedaste lokkidega ning kannab plaatinast, kristallidest ja kullast rüüd. Tal on leegitsevad sinised silmad. Sageli on tal ka mõõk, samuti tulest, kuid see on midagi seninägematut – justkui oleksid leegid läbipaistvad ja opaalsed.

      Sõna „peaingel” on pärit kreeka keelest ja tähendab „inglite pealikut”. Peainglid on traditsiooniliste kaitseinglitega võrreldes kõrgemas järgus. Nad on n-ö inglite ülemused; nad valvavad teisi kaitseingleid ja nende eesmärke.

      Mulle teadvustusid hingede ja inglite erinevused üsna varsti pärast seda, kui olin hakanud ingleid nägema, kuigi see juhtus hoopis hiljem, kui olin 15-aastane. Nendega kaasnes täiesti teistsugune tunnetus ja nende energia oli niivõrd armastav, et lõi mind pahviks. Inglite vibratsioon on hingede omast kõrgem. Hingedel näib olevat rohkem „iseloomu”, samas kui inglitel on seos jumalikkusega – nad on igal moel absoluutselt täiuslikud.

      Arvatavasti olid inglid need, kes näitasid hingedest teejuhtidele, kuidas juhtida inimesi läbi elu ning kuidas hinged saaksid oma sõnumeid

Скачать книгу