LITMIR.BIZ

      16. sajandini ei olnud ema ja lapse eraldamine üldse teema: ema käis tööl, põllul või mujal, sünnitas ehk kraavis või pliidi ääres ja läks oma toimetuste juurde tagasi, laps igal pool kaasas. Ei olnud küsimustki, kas ema ja laps peavad olema koos. Ema ja laps kuulusid täiesti loomulikult kokku, see oli iseenesestmõistetav. Vaadates vanu maale, on seal peal ikka laps alati koos emaga: madonna lapsega, madonna, laps rinnal. Loomulik ja tavaline.

      Probleemid hakkasid tekkima 17. sajandil, kui industriaalühiskond hakkas kõike muutma. Kui algas ka teaduse suurem võidukäik, siis esialgu, 18. -19. sajandil ei tegeldud ema-lapse kontakti uurimisega peaaegu üldse, kuid loomulik ema-lapse koosolemine hakkas juba mõranema.

      20. sajandi algul lagunes loomulik ema-lapse koosolemise süsteem täielikult. Kiiresti hakkas arenema tõenduspõhine meditsiin: tulid aparaadid, lastele inkubaatorid. Kujunes välja nii, et rinnaga toitmine ei olnud enam populaarne, lastele hakati andma hoopis lehmapiimatooteid. Eelmise sajandi 30ndatel oli tekkinud olukord, kus rinnapiima polnud enam justkui üldse vaja – seda hakkasid asendama riisitummisegud.

      Lisaks sellele, et rinnapiim osutus justkui mittevajalikuks, jõuti tõekspidamiseni, et emagi on teisejärguline tegelane: masinad ja meditsiinipersonal teevad ära kõik vajaliku! Veelgi hullem – ema peeti näiteks Nõukogude Liidus lapsele lausa ohtlikuks! Praegu võib see tunduda juba imelik, kuid tol ajal liikusid nii teadus, meditsiin kui ka igapäevane praktika tõesti selles suunas.

      Ainuke erand sel perioodil olid sõjad ja stressisituatsioonid, mil emad olid lastega rohkem koos ja ka toitsid kauem rinnaga – seda sundisid tegema välised olud. Näiteks on uuritud, et 90ndatel aastatel Jugoslaavia sõja ajal toitsid 85–90 % emadest Bosnias oma lapsi rinnaga. UNICEF ei organiseerinud siis söögiabi mitte lastele, vaid just emadele. Kas pole kummaline, et ekstreemsetes oludes meenuvad vanad tarkused ja see, mis on lapsele kõige parem. Neid naisi ei õpetanud selle sõja ajal ju keegi…

      Samal ajal kui ema-lapse kontakt oli lõhutud, hakati seoses tõenduspõhise meditsiini levikuga siiski uurima ema ja lapse sümbioosi, ema-lapse kontakti. Põhjuseks oli, et vaatamata teaduse tõhusale võidukäigule oli 20. sajandi algul laste suremus siiski väga suur. Hügieenitingimused olid viimaste aastasadadega oluliselt paranenud, seega pidi põhjus olema ju kusagil mujal.

      Enne neid uuringuid oli tõenduspõhine maailm mingil põhjusel aga jõudnud arusaamani, et ema on lapsele ohtlik infektsiooniallikas ja arusaadavalt tuleb nn pisikukollet väikelapsest võimalikult kaugel hoida. Lapsele hakati kohe pärast sündi tegema protseduure, isegi siis kui laps oli terve ja tugev. Vastsündinu mässiti pambuks ja viidi nn lasteosakonda, kus oli mitu last ühes voodis. Lastel esines justkui kaks seisundit: nad kas magasid või karjusid, puudus normaalse ärkveloleku soe suhtlus, hellust ei jaganud keegi. Täna näib see täiesti vägivaldne nii lapse kui ka ema suhtes, kuid paraku on riike, kus on veel tänini säilinud see varasem praktika.

      Selleks et mitte süvendada arvamust, nagu olnuks üksnes Nõukogude Liit niisugune paha, tuleb siinkohal mainida, et mitte ainult NL-is, vaid ka “hästiarenenud” lääneriikides toimiti samade reeglite kohaselt, vaid põhjused olid erinevad. Kui Nõukogude Liidus oli kartuseks see, et ema võib lapsele edasi anda mingi haiguse, et ema on üks hirmus nakkusallikas, siis Läänes tundus ema ja lapse eraldamine ilmselt personalile mugavam: hea on ju toimetada, kui ema kogu aeg jalus pole. Ema oli justkui külaline, kes oma last vaatamas sai käia.

      Eriti huvitav on see, et keegi ei tea, kes selle veidra, kiivas süsteemi lõi – kogu maailm käitus ebaloomuliku süsteemi järgi ja ometigi pole üldse võimalik tuvastada, kes sellise totruse välja mõtles!

      Kes tuli esimesena selle peale, et eraldas ema ja lapse? Kes tuli esimesena selle peale, et kõiki lapsi hakati jootma glükoosiga? Kes tuli esimesena selle peale, et last ei asetatud pärast sündi kohe ema rinnale? Kes tuli esimesena selle peale, et lapsele anti imeda tühi lutt?

      Neile küsimustele ei olegi vastust. Ometigi on selliste uskumussüsteemide kaudu tehtud palju kahju – ema ja lapse eraldamine on mõjunud halvasti lapse immuunsusele ja psühholoogilisele tervisele. Glükoos on vedelik, kus mikroobid kasvavad väga hästi, samal ajal kui vastsündinud jäid ilma nii söögitorus kui ka maos tekkivast kaitsekilest, mis ternespiimaga toitmisel laste seedetrakti justkui vooderdab. Seega kutsus toonaseid laste haiguspuhanguid esile lausa selle aja meditsiin ise.

      Kas ei pane see mõtlema, kui palju võib meie igapäevaelus veel olla taolisi jaburdusi ja valearusaamu, mille päritolu ega algupära me ei tea, aga mille järgi kõik käituvad?

      30ndatel, kui steriilisus oli eriti moes, avaldati Saksamaal uurimus, mis näitas ühte huvitavat seika: laste suremus ülisteriilsetes haiglates oli 32 last tuhande vastsündinu kohta, kuid samas vanglates, kus tingimused olid justkui kehvemad, oli suremus 19 last tuhande vastsündinu kohta. See on suur vahe. Kui hakati seda fenomeni lähemalt vaatlema, selgus, et vanglates ei olnud selliseid tingimusi, et ema ja laps eraldada. Seega lapse ja „ohtliku” ema kokkupanek mõjus mingil põhjusel lapse tervisele hoopis hästi!

      Kas pole kummaline, et kõigepealt lõhutakse nii loomulik asi, nagu seda on ema ja lapse kooslus, ja siis alles pikkade uuringute, teadusetegemise, pikaajaliste jälgimiste ja teadusartiklite kirjutamise järel jõutakse tõeni, mis oli juba aastakümneid tagasi täiesti olemas, toimiv ja igapäevane? Sama juhtub paratamatult muudeski valdkondades: vahel lõhub globaliseeruv modernne maailm ära tegevused, mille loodus on meile aegade algusest loomuliku ja hästi toimivana ette määranud.

      Nii on ka meditsiin, mis on mõeldud ennekõike ju inimese aitamiseks, ajapikku jõudnud sinna, et ta on antihumaanne, kohati isegi inimvaenulik. Vahel pole näiteks haiget last aparaatide juhtmerägastikus nähagi ja ometi see ainuke, keda ta vajaks – oma ema –, ei pääse lapsele üldse ligi! Praeguseks on aga käes õige aeg muuta meditsiin taas selliseks, missugune ta olema peab: inimkeskne ja humaanne.

      80ndatel aastatel, kui Nõukogude Liidus hakati lapsi ja emasid palatis koos hoidma, tekkis haiglates oluliselt vähem infektsioone, suremus langes, vajadus antibiootikume kasutada vähenes, suuri haiguspuhanguid enam polnud. See oli justkui täiesti vastupidi sellele, mida tähtsates tervishoiuametites arvati, et võib juhtuda!

      20. sajandi II poolel hakkasid dr Marshall H. Klaus ja dr John Kennell3 rääkima sellest, kui tähtsad on lapsele sünnijärgsed minutid, tunnid, päevad, nädalad. Tekkis täiesti uus mõiste bonding – sidemete moodustamine. Tänu sellele terminile said need arstid üle maailma kuulsaks. Just need kaks meest olid need, kes veensid maailma, et ema ja last ei tohi pärast sünnitust lahutada. Kuid nemad rääkisid ennekõike tervetest lastest. Kui dr Klaus 1991. aastal esimest korda Eestis käis ja meie lastehaiglas tehtut nägi, oli ta pisarateni liigutatud: siin olid ka haiged lapsed emadega kokku pandud! Mis võiks olla ühele teadlasele parim tunnustus kui see, et tema teooria ka praktikas edukalt toimib!

      Olin parasjagu puhkusel, kirjutamas oma doktoritööd, kui astusin haiglast läbi ja mulle näidati infot, et dr Klaus tuleb Tallinna! Oli aasta 1991.

      See oli minu jaoks suur vapustus, et minu töödes nii sageli tsiteeritud inimene tuleb Tallinna!

      Dr Klausi loengu ajal oli saal rahvast tulvil, aga ma teadsin, et pean kuidagi tema jutule pääsema. Läksin vaheajal tema juurde ja tutvustasin ennast: olen vastsündinute ja enneaegsete osakonna juhataja ning meil on nendes osakondades ema ja laps koos. Dr Klaus ei uskunud, mida kuulis: kas tõesti on Tallinnas selline haigla?! Ta ütles, et tahab seda kindlasti oma silmaga näha.

      Et programm oli tihe, jõudis ta haiglasse alles kl 22 õhtul ja lahkus alles kl 3 öösel. Olles näinud ja kuulnud, kuidas meie haigla töötas, siis ta embas mind koridoris ja ütles: „Poiss, kas sa tead ka, mida sa oled teinud?” Me olime siin Tallinnas justkui elustanud tema unistuse.

      Tüüpiline pilt vastsündinute intensiivravi osakonnas maailma juhtivate riikide haiglates. Esikohal on aparaadid-masinad ja emal-isal puudub võimalus oma lapsega koos olla.

      Dr

Скачать книгу