LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõelise macho-riigi, kus šovinisti järjekindlusega ainult mehelikke seadusi kehtestatakse, jäävad naised ikkagi häirimatuks. Või enam mitte? Võtku või jätku, aga mida aeg edasi, seda vähem mulle kujundatav keskkond meeldib. Kui ikka mehed arutavad tõsimeeli raadios, mida naised emapalgaga peale võiksid hakata, või kui juhtpartei lasteta noor-mehed räägivad vajadusest noortele naistele „instrument“ panna, et nad sünnitama hakkaksid, on asi rohkem kui tõsine. Jah, meil napib naisi, kes vähemalt meid puudutavais küsimusis sõna sekka ütleksid. Kuid mis takistab meid enese eest välja astumast?

      Kümmekond aastat tagasi kirjutasin naiskorporatsiooni Filiae Patriae esimehena tollases Tartu ajalehes, et võib-olla meile ei meeldigi kõike Euroopast tulevat üle võtta. Näiteks seda, et ka noored naised end piduõhtutel purju joovad ja ballikleidis tualeti põrandal aelevad. Teine taunitav teema puudutas sookvoote. Tundus kuidagi alandav naisi positsioonile pääsemiseks kvootidega eelistada. Mida sellest praegu arvata? Alkoholi ja purjutamisega oleme eurooplastest mööda läinud. Ja naise osaga ühiskonnas selgelt stopptule rollis. Isegi meie Balti naabrid on end tunduvalt vabamaks ja sõltumatuks võidelnud. Mis siis meil puudu jääb?

      Esiteks eestlaslik kohusetundlikkus. Me täidame kõiki võetud ja pandud ülesandeid nii suure andumusega, et enesele enam mõelda ei jaksa. Teiseks on perekonna langus meie väärtushinnangutes viinud meeste kohusetunde kadumiseni pere ees. Viimasega lisandub naise kohustusterivvi topeltkoormus kodu ja lastega. Kes ei oleks mõelnud kergendusega: tore, et see päev läbi on ja saab vara magama… Sellise pinge juures tundub sookvootide ja võrdõiguslikkusega mehkeldamine liigse luksusena.

      JULGUS TUNNISTADA VIGU. Kui me praegu vaeme oma väärtushinnanguid, pole seal peale karjääri ja tarbimise suurt midagi alles jäänud. Oleme hoolikalt lõhkunud ja püüdlikult uut otsinud. Oleme leidnud ja kaotanud. Küllap oleme juba nii tugevaks saanud, et ka tehtud vigu tunnistada. Et kildudest tuleb kullaterad jälle välja sõeluda. Meenutada, et meis on veel säilinud igatsus lapsi saada ja maad armastada. Et tegelikult tegime pahasti, kui vanaemad riigi arengu eest maksma panime.

      Eesti naine paistab maailmas silma. Talle on rohkelt välist ilu, sisemist südikust ja töötahet jagatud. ÜRO inimarengu aruandes on ta toonud Eestile esikoha naisjuhtide osas kõigi juhtide seas. Muljetavaldav. Kuid ühiskonnas on naisekätt veel vähe tunda. Meil on ainult üks naisminister, temagi lasteta. Kuis see pere taas ausse saab tõusta, kui otsustajad ise vastava kogemuseta? Ja põhjus, miks naine nii visalt poliitikast hoidub, on tegelikult avalikkuse suhtumises.

      Naine rabab töö ja kodu vahel. Tihti üksinda kõige eest vastutust kandes. Nii töötab naine rohkem kui mees. Kuid võim ja õigus on enamasti viimase kätes. Seda ühtviisi nii avalikku arvamust, ühiskonna väärtushinnanguid kui ka lihtsalt tehtavat poliitikat kaedes. Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.

      Gustav Suitsul on ilus mõte, et riik peaks rahvale koduks olema. Just see on praeguses Eestis puudu. Kuid naine on see, kes kodust kodu loob! Nii peab naine poliitikasse ilmuma, alles siis saab võõrandumine riigist selge tagasikäigu. Naine tahab vabadust ja väärikust. Oma valikutele ühiskonna tunnustust. Et teda ei hinnataks mitte sooparameetrite, vaid tegude järgi. Alles siis on ta sama vaba kui mees seisma Eesti parema tuleviku eest. Seda me, naised, tegelikult tahamegi.

      Kas laul aitaks lastel tulla?

      VEEL NÄDAL ENNE SEEKORDSET LAULUPIDU ilmusid ajakirjan-duses mõttekäigud, et laulupidu vajab kõvasti reforme. Radikaalsemad arvasid, et teda võiks isegi Õllesummeriga kokku liita. Muidu sel ajast ja arust kombel elujõudu ei jätkuvat.

      Tegelikkus tõestas vastupidist. Suur oli inimeste kergendus, et järjekordne reform neilt hoolega hoitud traditsiooni käest kiskuma ei pääse. Ja oi kui uhke oli see tunne, mis vihmas marssivate laulupeoliste nägudel säras. Nüüd, nädal pärast peotule kustumist on asjalik eestlane oma mõtteile uue suuna leidnud: kuidas laulupeost ikka seda tõelist kasu kätte saada?

      RELV VÕI RÕÕM. Laulupidu, mis aegade algusest saadik pigem relv võõra võimu vastu kui puhas rõõmuhõisk olnud, peaks terade ihumise ajalukku jätma ja uudse rolli saama. Kuid millise?

      Nüüd, kustunud tule soojus veel südames, on teadmine sündinud: laulupidu on meie iseolemise sümbol, meie eneseväärikus, kirg ja anded üheskoos! Oleme uuesti teada saanud, et sellist nähtust ei ole mitte kusagil mujal. Ja meie kahtlevale loomule on UNESCO kinnitanud, et tegu on terve maailma mõistes unikaalse väärtusega. Selle säilitamine tulevikuks on nüüdsest meie kohus, mitte pelk õigus.

      Oleme harjunud lauluga võitlema ja võitma. Kuid vabaduse võitmise ja iseseisvumisega pole kõik võitlused lõppenud. Vaba riik väärib vabu ja õnnelikke kodanikke. Just see on meie järgmine võitlus – hoolivuse ja inimväärikuse eest. Miks ei võiks just laulupidu olla puhas, ängivaba rõõmupidu? Tõestab, et eestlane ei ole tuim ja tagasihoidlik talupoeg, vaid miljonipäine hõiskav koor, kes laulust saadud laengust järgmised neli aastat oma elu isepäiselt ja nutikalt edasi viib! Me ei tunnista kuningaid, ei ülikuid, oleme kõik ühtviisi väärtuslikud ja üksteisele kallid.

      Kui aga kasu juurde tagasi tulla, toetan juba kõlanud ideed, et Eesti inimesed peaksid laulupeole piletita pääsema. Vähemalt teine, isamaaliste ja eesti lauludega kontsert võiks kohe kindlasti prii olla. Muidu jääbki nõnda, et mida suurem pere sul on, seda kaugemale jäävad sinust rahvuslik uhkustunne ja rahvuskultuur.

      Klassikalise repertuaariga kontserdist seevastu võiks üleeuroopalise kuulsusega galakontsert saada. Hiigelmuusikasündmus, mis meelitaks meile sadu tuhandeid külalisi. Kahtlen, kas ka hinnatuimad muusikud suudaksid keelduda võimalusest laulda koos kümne tuhande päise saatekooriga – kolmest tenorist Paul McCartneyni? Seda kogemust ju mujalt ei saa!

      Me unistame olla Euroopale eeskujuks. Laulupidu väärib kohta seismaks Triumfikaare või Shakespeare’i draamade kõrval. Kui meil vaid endal jätkub julgust selg sirgu lüüa ja peole vastav mastaap anda. Kuid alustagemgi iseendist.

      MILJON PUUD JA MILJON BEEBIT. Meil on ideede kriis. Me ei teadvat, mis on meie eesmärgid pärast Euroopa ja NATOga liitumist. Kui küsitaks rahvalt, teataks ka Toompeal, et suuremat eesmärki kui kõigi eestimaalaste heaolu ning meie rahvuse säilimine pole võimalik ega ka vajalik välja mõelda.

      Kui see teadmine nii vaevaliselt tuleb, oleks sinna raha kõrval ka rohkem positiivset energiat vaja suunata. Näiteks laulust vallanduvat jõudu. Meil on selle mõjust ju tõestus olemas. Miljon puud, mis laulupeoliste kätega mulda said, tõid metsa taas meie teadvusesse. Muutsid meid sadamaisse veerevate puukoormate suhtes murelikumaks. Me teame taas, et see on meie kõigi mets. Aare, mitte peenraha. Ja oma jalaga metsa minnes tuletasid geenid meile meelde, et elu keset metsa – see ongi päris meie elulaad.

      Nii võiks iga laulupeoga vallanduv energia olla abiks mõnd head ja tarvilikku mõtet teostades. Raha eest ju lapsi ei sünnitata. Rõõmust ja kirest aga kindlasti. Ma ei tahaks nõustuda arvukate kurbade prognoosidega eestlaste peatsest väljasuremisest. Kui riik ei saa hakkama, siis olgu laulupidu taas valmis võitluseks! Loitsime lastele, et nad tulla teaksid. Me ju mäletame veel seda tunnet ja tahtmist saada lapsi ja perekonda? Et sellest päris elu saaks, vajame veel võib-olla tõuget. Laulust sündivat jõulist tunnet. Kas järgmise peoga laulame, et maa tuleb täita lastega? Jah – lauluga ja lastega!

      Võta võim või koli Tallinna!

      HARIDUSMINISTER PROGNOOSIS LÄHITULEVIKUS vähemalt saja kooli sulgemist. Ellu jäävat need, kus rohkem lapsi ja parem majandamine.

      Üldsus ei erutunud. Justkui oleksime leppinud viimaste aastate moesuunaga juhtida riiki nagu ettevõtet. Uskudes turu tarkust, kummardades efektiivsust. Lihtsalt öeldes – raha on riigis juba aastaid tähtsam kui inimene ja meie, kodanikud, vaatame pealt. Kus on julge vastuhakk?

      Näiteid juba leidub: kui Läti piiril asuv Lilli algkool kevadel suleti, ei huvitanud see kedagi peale kohalike. 1. septembril uuesti uksed avanud Lilli mulgimeelne vabakool1, nüüd juba eraalgkool, ületas kõigi Eesti meediumide uudisekünnise.

      Miks need viis last ja kaks õpetajat

Скачать книгу