LITMIR.BIZ

Скачать книгу

1. peatükk

      STEVEN HARLAND VIIBIS Kairos juba teist nädalat, kuid ei suutnud ikka veel harjuda autoliiklusega pealinna tänavatel. See oli nii tihe ja esmapilgul sedavõrd korratu, et oli täiesti arusaamatu, kuidas autod sellises kaoses üldse sihtpunkti jõuavad. Jalakäijad ei tunnistanud valgusfoore, sammudes või joostes üle tänava kõikjal, kus juhtus ehk autojuhi jaoks täiesti ootamatutes kohtades.

      Kogu selle sagina kohal kaikus katkematute, põhjusetute ja sageli ka õigustamatute autosignaalide kakofoonia. Kairos armastatakse signaaliga tuututada: nii palutakse teed anda, tervitatakse sõpru ja tuttavaid või lihtsalt eputatakse, tõmmates rooli taga istudes sel viisil endale tähelepanu.

      Taksode, enamasti Renault’de, Peugeot’de või Fiatide puhtus jättis üldjuhul soovida, kuid nende omanikud tundsid end sellegipoolest peremehena. Langetatud päi kopsisid autode kõrval kapjadega vastu asfalti eeslid ja muulad, kes seotud vankri ette, millel koormaks juurviljad, puuviljad, leib ja kõiksugu muu pudi-padi. Niiluse kaldal nosisid kaera reisijaid ootavad tõldade ette rakendatud hobused. Kuid välismaa turiste polnud just eriti palju näha isegi nüüd, kolm aastat pärast kuueaastast sõda.

      Steven saabus hotelli Windsor Palace, kus peatus telekompanii president Bernard Tracy, väikese hilinemisega. Hotelli olid XIX sajandi neljakümnendatel aastatel ehitanud inglased. Seda oli mitmeid kordi rekonstrueeritud, kuid briti vaim oli siiani säilinud.

      Bernard juba ootas teda. Pakkunud Stevenile mahla, kohvi ja viskit tema enda valikul, sättis ta end istuma tema vastu tugitooli.

      “Sa oled hea produtsent, Steve,” ütles ta, lai naeratus näol. “Seriaal, mida sa teed, on olnud väga edukas ja toonud firmale sisse head raha. Sa tabasid täpselt ära momendi, mil oli õige aeg teha film Egiptusest. Kõik see on suurepärane. Aga kui me hakkamegi tegema ainult selliseid filme, oleme õige pea ummikus. Mida sa ise sellest arvad?” Sõrmega lõuga silitades silmitses Bernie pingsalt Stevenit.

      Viimane ei kiirustanud vastusega. Ta rüüpas väikeste lonksudega mahla, püüdes aru saada, kuhu telekompanii president õigupoolest tüürib.

      “Arvan, et me vajame uut lähenemist,” lausus ta lõpuks otsustavalt. “Tuleb järsult ja vaatajate jaoks isegi ootamatult suunda muuta. Võib-olla tuleks teha seriaal kuulsatest inimestest, nende elu seni veel valgustamata külgedest. Teha seda, mida pole teinud meie konkurendid.”

      “Jälle tabasid sa kümnesse. Ka mina olen viimasel ajal sellele mõelnud. Tegelikult just seetõttu ma Kairosse lendasingi, et sellest sinuga rääkida. Inimeste, eriti kunagiste kuulsuste isiklik elu tõmbab endale avalikkuse tähelepanu. Ma koguni tean, kellest me esimese filmi teeme.” Bernie suu tõmbus laiale muigele. “See tuleb kuulsast Audrey Duffist. Sa ju tundsid teda, eks ole?”

      Kuulnud seda nime, kangestus Steven sisemiselt. Muidugi tundis ta teda. Isegi väga hästi, mõtles ta nukralt. Aga mis Bernie Tracyl sellega pistmist on? Mida tal vaja on?

      “Mu ema sõbrustas temaga,” ütles Steven jaheda ükskõiksusega, asetades käed rinnale vaheliti.

      “Kui ammu see oli?” küsis Tracy sõnu eriliselt rõhutades.

      “Oh, palju aastaid tagasi,” lausus ta mõtlikult, “vähemalt kümmekond – tükk aega enne seda, kui ta filmikompanii presidendiga tülli läks. Ei kujuta isegi ette, kus ta nüüd võiks elada ja millega tegeleda. Audrey Duff lihtsalt kadus, haihtus õhku.”

      “Aga mina tean.”

      “Mida sa tead, Bernie?”

      “Tean, kus ta elab. Steve, ma tahan, et sa Audrey Duffi üles otsiksid.”

      “Audrey Duff…” Steven kehitas õlgu. “Ei. See ei lähe.”

      “Miks mitte?”

      “Ta… Audrey oli ju mu ema sõbratar.”

      “Jah, aga ainult sõbratar. Ta ei olnud teie perekonna liige.” Tracy vaikis. “Pealegi kadus Audrey Duff juba nii ammu vaateväljast, et ta ei hakka esitama pretensioone ei sulle ega su emale.”

      “Üks hetk.” Steven silmitses kaaslast tähelepanelikult. “Sa andsid mõista, et keegi on ta juba üles leidnud. Milleks sulle siis veel mind vaja läheb?”

      Bernard kehitas õlgu.

      “Ma ütlesin, et tean, kus ta on,” lausus ta kannatamatult käega rehmates, “õigupoolest tean, kus ta olla võib. Minu agent ei leidnud teda, kuid see ei tähenda, et Audreyt seal ei ole. Lihtsalt ta ei tundnud endist näitlejatari ära.”

      “No kuule, Bernie…”

      “Ei, hoopis sina kuula, Steve.” Boss vaatas teda pahaselt. “Ma mõistan, et sa pole selles asjas kõrvalseisja. Sinu ema oli Audreyga sõbralikes suhetes ja sa ei saa tema vastu tegutseda,” ta raputas pead, “kuid ütlen sulle, et see ei tekita talle mingisugust kahju. See on julm maailm, kuid naine, kellest on saanud legend juba tema eluajal, ei tohiks siiski karta inimestelt vaenulikku suhtumist. Teda ju armastati väga. Kuidas ta siis võis kõike maha jätta, andmata sellele kas või mingitki seletust?”

      Steven tundis, kuidas teda haarab viha.

      “Ja see annab sinu arvates õiguse ta üles otsida? Kas seetõttu, et ta mängis publikule, peab ta elu olema kõigi jaoks avalik?”

      “Kellele su kaastunnet vaja on, Steve? Sulle ei sobi see. Ja kui sa tahad teada minu arvamust, siis ma ütlen sulle – ta kaotas õiguse end peita sellest hetkest, kui temast sai näitleja. Siin on asi rahas, mu kallis Steve. Suures rahas! Miks naine, kes teenis selliseid summasid, jättis kõik selle maha ilma igasuguse nähtava põhjuseta?” Tracy nipsutas sõrmi. “Kas sulle ei tundu, et ta austajatel on õigus teada ta kadumise põhjust? Sind see võib-olla ei huvitagi, aga meid, lihtsaid surelikke, huvitab see isegi väga.”

      Steven surus hambad risti. Kahtlemata oli Bernardil mingil määral õigus. Isegi kui telekompanii ei kavatsenudki teha filmi selle naise osavõtul, on inimesi alati huvitanud kõikvõimalikud mõistatused. Seriaal Audrey Duffist võiks kujuneda vägagi edukaks. Peale selle teeks see lõpu lakkamatutele kuulujuttudele, nagu oleks ta koguni surnud.

      “Ja kus ta siis on?” küsis Steven huulde hammustades.

      Tracy vaatas talle väsinult otsa.

      “Tähendab, sa oled nõus?”

      Steven kehitas õlgu.

      “Kas mul on valikut?”

      “Valik on alati olemas, mu poiss.”

      Steven surus lõuapärad tugevamini kokku.

      “Aga kui ta pole nõus minuga kohtuma?”

      “Ei usu.” Bernard silmitses teda iroonilise naeratusega. “Minu teada kuulud sa nende meeste hulka, kes talle väga meeldivad. Ilus, tumedate juustega, ehkki sinu asemel ma pisut pügaksin neid. Kahju, et olid alles laps, kui ta su emaga sõbrustas. Võiksid rääkida televaatajatele palju huvitavat.” Tracy tuli laua tagant välja, astus Steveni juurde ja patsutas talle julgustavalt õlale.

      Kuid Stevenit see eriti ei aidanud – ta mõtles sellest, millesse ta nüüd segatud oli.

      “Aga siiski, kus ta praegusel hetkel viibib?” küsis ta.

      “Rotil,” teatas Tracy võidukalt Stevenile, kelle meeleolu üha halvenes. “See väike saareke Vaikses ookeanis kuulub Indoneesiale.” Ta astus laua juurde ja valas endale viskit. “Kas oled kunagi seda nime kuulnud? Niipalju kui mina tean, on Audrey elanud sellel saarel kõik need aastad täiesti eemaletõmbununa kõigest.”

      2. peatükk

      LANTŠI AJAL ASUS Steven tutvuma Audrey Duffi puudutavate materjalidega, millega Tracy oli teda varustanud. Kaust oli üsna paks ning sisaldas kümne ja kahekümne aasta taguste ajalehtede ja ajakirjade väljalõikeid.

      Mõned neist olid pühendatud tema esimestele esinemistele teatrikoolis. Erinevalt teistest noortest näitlejataridest ei tulnud Audreyl rakendada erilisi jõupingutusi, et kuulsust saavutada. Ühes ajakirjas kirjutati koguni järgmist: “Niisugused näitlejad nagu Audrey Duff sünnivad selleks, et pakkuda lihtsurelikele enneolematut esteetilist naudingut.” Niisuguse kuvandi loomisele aitas märkimisväärsel määral kaasa tema hämmastav inspiratsioonivõime.

      Muidugi, aja möödudes ajakirjanikud Audreyt enam ülemäära ei idealiseerinud, kuid retsensioonid olid endiselt suurepärased. Peagi aga hakkasid levima

Скачать книгу