LITMIR.BIZ

Скачать книгу

See oli nagu nende omavaheline, eriline õrnuseväljendus. See tähendas ühtekuuluvustunnet. Ja pealegi… mitmeid kordi olid nad vabadel õhtutel ju koos väljas käinud.

      Jolanda raputas pead. Midagi selles loos ei klappinud:

      „Tutvumine tolle saladusliku juuksuriga peab olema toimunud viimasel ajal. Võibolla eelmisel nädalal. Või kohtusid nad eile ja siis…?“

      Naine kahetses nüüd, et polnud kaardikest kaasa võtnud. See seisis rahulikult kodus pesupulbripaki kõrval riiulil, kuhu see eelmisel õhtul asetatud sai. Jolanda ei mäletanud sellel uhkeldavat naisekäega kirjutatud telefoninumbrit, kuid et see oli kirjutatud juuksurisalongi kaardile ja et see oli mobiili number, see oli kindel.

      „Homme, kui valvekorra lõpetan, lähen kohe asja uurima!“ otsustas Jolanda. „Neid Salonplusse pole nii palju, et ei jõuaks neid läbi käia. Ja kas ei libisenud Riiko suust mingi saladuslik sõna Kar…? Kas see on armukese nimi?“ Püüdes rahulik olla ja mitte enam mehele mõelda, jälgis naine bussiakna tagant möödalibisevaid kastanipuid. Korraga kiskus süda krampi: aga miks Riiko viimasel ajal alati läpaka kohe sulges, kui tema tuppa astus? Ta oli küll öelnud, et miks ma arvutis peaks surfama, kui sina mu kõrval oled… aga võibolla tahtis mees hoopis varjata, et räägib kellegagi? Saadab meile? Riiko meiliboksi Jolanda sisse ei saanud. Paar kuud tagasi oli mees maininud, et saad sa aru, juba mitu aastat sama salasõna, ammugi oleks aeg seda vahetada. Tol korral polnud Jolanda sellele tähelepanu pööranud, nüüd sai see tegu aga hoopis teise tähenduse – ta ei tahtnud, et Jolanda tema meiliboksi vaadata saaks! Millegipärast hakkas külm ja tahtmatult tõmbus naine kössi. Kahtluseuss tema meeltes oli aga jõudsalt kasvama hakanud. Meenus kuidas Riiko paar nädalat tagasi koju tulles lõhnas, nagu oleks väljas vihma asemel lõhnaõli sadanud. Ta oli tookord imestunult kulme kergitanud, kuid enne, kui midagi öelda jõudis, seletas Riiko, et pagana võõras jobu hakkas poes laamendama ja lõhkus paar lõhnaõlipudelit. Seejärel oli ta kohe muud juttu teinud ning võtnud sel moel Jolandalt võimaluse pärida, et mis poes ja mis tal lõhnariiuli juurde üldse asja oli. Ja mis võis toimuda nendel õhtutel ja öödel, kui ta ise vanadekodus tööl oli?

      Buss peatus. Jolanda tõusis, kuid ei hakanud esiukse juurde minema. Ootas kannatlikult, kuni tema ees ruum keskmise ukse juures vabanes ning astus maha. Peatusest oli vanadekoduni vaid mõnikümmend meetrit. Suur vanaaegne maja paistis juba kaugelt silma.

      Jolanda jättis asjad kappi ja läks otsejoones valvetuppa, et vahetus üle võtta. Kell polnud veel seitse, kuid kõik olid juba kohal ja arutasid elavalt, millised kardinad on majanduse Feliks tellinud ja kas need ülepea kõlbavadki ette panna. Jolanda ebalevat olekut ei pannud õnneks keegi tähele. Ellen tuli tema juurde:

      „Mul on kõik kirja pandud, loed pärast rahulikult läbi, eks ole. Mis me siin sellest kanakarjast ikka üle karjume. Mul on täna kiire ka…“

      „Ja-jah, küll ma, loen,“ vastas Jolanda. „Mine sa aga rahulikult koju!“ Ta väljus koos Elleniga ja läks edasi oma tööruumi poole.

      „Ma tegin kohvi valmis!“ kõlas seljatagant Elleni hüüe. Jolanda pöördus ja viipas talle käega, tubli!

      Õdede tuppa jõudes kallas Jolanda endale kohvi ja vaatas külmkappi. Kas piima ka on? Oli. Võttis seejärel kruusi ja istus arvuti taha, et vaadata, mis siis majas tema äraolekul juhtunud on. Aeglaselt hakkas ta lugema Elleni kirjapandut ja osakondade raporteid. Ohkas siis, ta ei suutnud keskenduda. Mõtted kippusid Riikole. Möödus veerand tundi, enne kui ta osakondade raportid läbi loetud sai. Ja nagu arvata võis, polnud kolmanda osakonna öise vahetuse omad viitsinud jälle midagi kirjutada.

      „Tuleb see teema koosolekul üles võtta,“ arvas ta, „et nad ka aru ei saa…“

      Ta jõudis selle just oma märkmikku üles tähendada, kui töötelefon helises:

      „Ma räägin teisest osakonnast. Mare olen. Meie kolmanda toa meesterahval, Oskar Koort on ta nimi, on väga suured valud. Me panime talle selle morfiiniplaastri, nagu arst käskis. Seda peab igal õhtul vahetama. Ja nüüd panime selle plaastri juba varem, aga see ei aita enam. Ja tal on jubedad valud. Ning nüüd kisub terve keha kohe nagu krampi.“

      „Ainult plaaster?“ küsis Jolanda üllatunult. „Aga tabletid või süstid…?“

      „Seespidiselt on talle ette nähtud üks morfiini tablett õhtuti. Kästi anda paratsetamooli, kui tal suuremad valud on. Aga need ei aita ju sellistel puhkudel. Kas te saate tulla ja vaadata? Ja räägite siis arstiga?“

      „Kohe tulen!“ vastas Jolanda. Ta võttis kiiresti paar lonksu kohvi ning tõstes kruusi arvuti kõrvalt ära kapile, kiirustas fuajeesse, et teisele korrusele minna.

      Hooldaja ootas teda juba osakonda viival uksel:

      „Kole on seal kohe seista ja vaadata, kuidas inimene niimoodi piinleb!“

      Ta hakkas ees minema. Jolanda järgnes talle ja tahtes asja kohta täpsemat teavet, päris:

      „Miks siis juba varem pole keegi meile öelnud, et haigele peaks rohkem valuvaigistit andma? Ma pean silmas kangemat, kui paratsetamool… Oleks juba ammu võinud arstiga sellest rääkida.“

      „Ei mina tea,“ vastas Mare ja nad seisidki ukse taga, mille kõrval ilutses silt nimega Oskar.

      Vana mehe keha voodil tõmbles krampides. Tema silmad olid avatud, kuid ta ei näinud enam kedagi. Suunurgas oli väike valge nire. See tegi Jolanda murelikuks.

      „Mare! Andke mulle üks kinnas…“ Hooldaja ruttas tualettruumi, et hetke pärast kummikinnaste karbiga tagasi tulla. Kiiresti tõmbas Jolanda kindad kätte ning püüdis mehe suud avada. See osutus raskemaks, kui ta arvas. Üksteisele järgnevad krambid hoidsid lõualuud kangena ja tugevalt kokku surutuna. Pingutusega õnnestus Jolandal lõpuks vanamehe suud paotada ning sõrmed talle suhu toppida. Ettevaatlikult seal sobrades leidis ta, mida otsis. Ohates tõmbas ta välja poolsulanud tabletitüki. Toppis uuesti sõrmed suhu ja sai kätte veel veidi valget putru. Nii tuli teha mitmeid kordi enne, kui vanakese suu tühjaks sai.

      „Ei saa ju lasta inimest lämbuda!“ ütles ta. „Need vaesed vanurid ei pea siit ilmast ometi valudes ja piinades lahkuma. Kas tõesti pole meie töötajates siis enam kübetki inimlikkust? “

      „Mina alles tulin tööle!“ vastas Mare õnnetult. „Mina ei tea, mida nad siin teinud on. Mul oli vahepeal üldse kaks vaba päeva ja alles eile õhtul tulin tööle. Ja tal olid juba eile jubedad valud ja Anna ütles, et paneme siis morfiiniplaastri varem, inimesel on ju valus. Ja me siis panime juba õhtusöögi ajal. Ei oodanud õhtuni. Öösel vist püüti tablette anda? Ma ei tea…“

      „Taevakene, keegi õdedest on ometi pidevalt majas. Miks siis teda ei kutsutud?“

      „Ma ei tea!“

      Hooldaja Mare hoidis pisaraid tagasi. Tema oli ju abi kutsunud. Tema ei saa vastutada selle eest, mida öise vahetuse töötajad teevad.

      „Ega ma teid ei süüdistagi,“ lausus Jolanda leebudes. „Lihtsalt inimesest on kahju. Sünnib, elab, saab märkamatult vanaks. Ja ühel päeval on lõpp.“ Ta silmitses meest. Krambid olid hetkeks lakanud, keha lõtvunud. Oli selge, et seedeelundid olid oma töö juba lõpetanud. Varsti ütlevad üles neerud. Lõpuks süda. Mehe silmad olid endiselt avatud, kuid oma meeltes viibis ta juba kusagil kaugel.

      Tema rinnust pääses raske ohe. Jolanda mõtles sellele, et see vana mees näeb seal voodis lamades oma vanusest hoolimata sile ja kõbus välja. Mees meenutas talle tema vanaisa, kes juba ammugi surnud oli. Kaastunne pitsitas südant ja Jolanda võttis taskust töötelefoni ning valis valvearsti numbri. Ta ei pidanud pikalt paluma. Kuulnud, mis toimub, ütles doktor Ruuben kohe, et teeb märke Oskari žurnaali ja lubas Jolandal morfiinisüsti ära teha. Kirjutagu ta ainult pärast ravimiruumis üles, et kellele ja annuse suurus. Vaevalt jõudis õde kõne lõpetada, kui vanamehel jälle krambid algasid. Mare oli kohe tema kõrval. Ta silitas märja käterätikuga mehe otsaesist. Hoidis tema käest.

      „Peaks vist tema tütrele helistama?“ küsis ta Jolandalt.

      „Jah, ma teen seda. Aga kõigepealt

Скачать книгу