LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aga tean, et roosa vaip ei sobi kollasesse tuppa.

      „Miss Celia, enne kui hakkan sinna minema, on mul vaja seda teada. Millal te täpsemalt kavatsete härra Johnnyle minust rääkida?”

      Ta silmitseb süles olevat ajakirja. „Arvan, et mõne kuu pärast. Selleks ajaks peaks mul selge olema, kuidas toitu valmistada ja kõike muud teha.”

      „Te mõtlete selle mõne kuu all kahte?”

      Ta hammustab oma huulepulgaga värvitud huulde. „Ma mõtlesin rohkem nagu… nelja kuud.”

      Vaat sulle säh! Ma ei kavatse töötada neli kuud nagu mingi põgenenud kurjategija. „Te siis ei kavatse talle öelda enne kui 1963. aastal? Ei, proua, enne jõule.”

      Ta ohkab. „Olgu. Aga alles siis, kui jõulud on just algamas.”

      Arvutan veidi. „See teeb siis sada… kuusteist päeva. Siis ütlete talle. Sada kuusteist päeva tänasest alates.”

      Ta vaatab mulle murelikult otsa ja kortsutab kulmu. Arvan, et ta ei oodanud, et koduabiline matemaatikas nii tugev on. Lõpuks ütleb ta: „Okei.”

      Siis ütlen, et tal on tarvis elutuppa minna ja lasta mul siin tööd teha. Kui ta läinud on, lasen pilgul toas ringi käia, imestades, kui korras see välja näeb. Hästi aeglaselt teen kapiukse lahti, ja just nagu arvasingi, sajab mulle korraga pähe no nii umbes nelikümmend viis asja. Siis vaatan voodi alla ja leian kohast, mida ta pole – võin kihla vedada – kuude kaupa pesnud, palju määrdunud riideid.

      Iga sahtel on jube, iga peitunud nurgake täis määrdunud riideid ja täistopitud sokke. Leian viisteist karpi uusi särke härra Johnny jaoks, et ta ei teaks, et ta naine ei oska pesta ega triikida. Lõpuks tõstan üles selle naljaka väljanägemisega roosa pulstunud kaltsuvaiba. Selle all on suur ja sissesööbinud plekk, roostevärvi. Mul jookseb värin üle keha.

      Sel õhtupoolikul teeme koos miss Celiaga nimekirja, millist toitu sel nädalal valmistada, ja järgmisel hommikul lähen toidukaupa ostma. Kuid see võtab mul kaks korda rohkem aega, kuna pean sõitma pika tee valgete Jitney Jungle’i kauplusesse selle asemel, et osta seda värvilistele mõeldud Piggly Wigglyst, mis on minu elukoha lähedal. Arvan nimelt, et ta ei sööks toitu, mis on ostetud värviliste toidupoest, ja saan aru, et ei saa teda selles ka süüdistada, sest kartulitel on tollipikkused silmad ja piim on peaaegu hapu. Kui tööle jõuan, olen valmis sõnavahetuseks teemal: miks ma hilinesin, kuid miss Celia lebab jällegi voodil nagu eelmisel päeval, naeratus näol, nagu ei oleks tal mu hilinemisest midagi. Täiesti üles löödud ja ometi ei lähe ta mitte kusagile. Ta istub seal oma viis tundi ja loeb ajakirju. Ainsad korrad, mil näen teda tõusmas, võtab ta klaasi piima või läheb pissile. Kuid ma ei küsi midagi, olen ju kõigest toatüdruk.

      Pärast köögi puhastamist lähen külalistele mõeldud elutuppa. Peatun lävel ja uurin grislikaru üsna pikalt. See on üle kahe meetri pikk ja näitab hambaid.Ta küüned on pikad, kaardus ja halvaendelise väljanägemisega. Ta jalge juures lebab luupeaga jahinuga. Lähen lähemale ja näen, et ta nahk on tolmutorte täis. Lõugade vahel on ämblikuvõrk.

      Kõigepealt lähen tolmu kallale oma harjaga, kuid see on paks ja jääb karvakasukasse kinni. Minu tegutsemine ajab ainult tolmu laiali. Siis võtan riide ja püüan tolmu maha nühkida, kuid vaagun iga kord, mil terav karv mu kätt puudutab. Valged. Tahan öelda, et olen puhastanud kõike külmkappidest kuni taguotsteni välja, kuid miks see daam arvab, et tean, kuidas puhastada seda neetud grislikaru?

      Lähen ja toon tolmuimeja. Imen tolmu ära ja välja arvatud mõned kohad, kus karvkate mu liiga agara tegutsemise tõttu hõredamaks jäi, on minu arvates tulemus päris hea.

      Pärast seda kui olen karuga ühele poole saanud, puhastan uhkeid raamatuid, mida keegi ei loe, konföderatsiooniarmee vormi ette käivaid nööpe, hõbedase püstoli. Laual on kuldses raamis pilt miss Celiast ja härra Johnnyst altari ees ja ma vaatan lähemalt, mis mehega tegu. Loodan, et ta on paks ja masajalgne, juhuks kui asi tagaajamiseni läheb, aga mitte sinnapoolegi. Ta on tugev, pikk ja tihke. Ja ta pole ka mulle võõras. Oh taevas! Ta on seesama, kes oli kogu aeg mestis miss Hillyga, kõik need aastad, mil ma esimest korda miss Waltersi juures töötasin.

      Ma ei kohtunud temaga kunagi, aga nägin teda piisavalt palju kordi, et endas kindel olla. Värisen, mu hirm kolmekordistub. Sest juba ainuüksi see asjaolu ütleb mehe kohta rohkem kui midagi muud.

      Kell üks saabub miss Celia kööki ja teatab, et on valmis oma esimeseks toiduvalmistamise tunniks. Ta seab end sisse taburetile. Seljas on tal kehavorme välja toov kitsas sviiter ja punane seelik ja ta nägu on nii meigitud, et ehmataks ehtsa tänavatüdrukugi ära.

      „Kui palju te toidutegemisest juba teate?” küsin.

      Ta mõtleb, otsaesine pingutusest kortsus. „Võib-olla alustaksime päris algusest.”

      „Midagi te ikka ju teate. Midagi, mida ema õpetas, kui te üles kasvasite?”

      Ta vaatab alla oma võrksukis jalgadele ja ütleb: „Oskan teha maisikaraskit.”

      Hakkan tahtmatult naerma. „Mida te veel oskate teha peale maisikaraski?”

      „Oskan kartuleid keeta.” Ta hääl jääb veelgi vaiksemaks. „Ja ma oskan teha tange. Seal, kus me elasime, ei olnud elektrit. Kuid ma olen valmis õppima õigesti süüa tegema. Tõelisel ahjul.”

      Püha taevas. Ma ei ole kunagi kohanud valget inimest, kelle elu oleks veel viletsam kui minul, välja arvatud hull härra Wally, kes elab Cantoni söödakaupluse taga ja sööb kassitoitu.

      „Olete toitnud oma meest iga päev tangude ja maisikaraskiga?”

      Miss Celia noogutab. „Kuid teie õpetate mind õigesti süüa tegema, eks ole?”

      „Ma püüan,” ütlen, kuigi pole kunagi öelnud ühelegi valgele naisele, mida teha, ja tegelikult ei teagi ma, kuidas alustada. Tõmban oma sukki ülespoole ja mõtlen. Lõpuks osutan letil olevale konservikarbile.

      „Arvan, et kui on midagi, mida teil on vaja toidutegemisest teada, siis seda siin.”

      „See on vaid searasv, kas pole?”

      „Ei, see ei ole searasv,” ütlen. „See on kõige tähtsam leiutis köögis sellest ajast peale, kui majonees purki pandi.”

      „Mis siin siis nii erilist on…” kirtsutab ta nina, „selles rasvas?”

      „See pole siga, see on juurviljast tehtud.” Kes siis siin maailmas ei teaks, mis asi on Crisco? „Teil pole aimugi, mida kõike on võimalik selle purgiga siin teha.”

      Ta kehitab õlgu. „Noh, praadida?”

      „See pole ainult praadimiseks. Kas teil on kunagi midagi kleepuvat juustesse kinni jäänud, näiteks närimiskumm?” Trummeldan sõrmega Crisco purki. „See siin on abiks – Crisco. Kui sellega beebi tagumikku määrida, siis jääb mähkmetest tingitud haudumispunetus talle tundmata.” Lopsan kolm kühvlitäit õli mustale moorimispannile. „Tõsijutt, olen näinud daame sellega hõõrumas silmaaluseid ja oma meeste kestendavaid jalgu.”

      „Vaata, kui ilus see on,” ütleb ta. „Nagu valge koogikate.”

      „Sellega saab hinnasildilt maha kleepja aine ja see võtab uksehingelt kriuksu. Kui elekter ära läheb, siis torka sellesse süütenöör ja põleta nagu küünalt.”

      Süütan leegi ja me vaatame, kuidas see pannil sulab. „Ja pärast kõiki neid asju saab sellega veel ka kana praadida.”

      „Väga hea,” ütleb ta tõsiselt keskendudes. „Mis edasi?”

      „Kana on leotatud hapupiimas,” ütlen. „Nüüd tuleb kuivained kokku segada.” Kallan jahu, soola, veel kord soola, pipra, paprika ja näpuotsatäie Cayenne’i pipart kahekordsesse paberkotti.

      „Nii, nüüd pange kanatükid kotti ja raputage seda.”

      Miss Celia paneb kotti toore kanakoiva ja raputab kotti.„Kas niimoodi? Nagu selles raputa-küpseta reklaamis tee-vees?”

      „Ja-jah,”

Скачать книгу