LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõndima Mart Laariga mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule, et minna ühele Viskiklubi üritusele KuKus. Kirsasaabastes Nõukogude armee soldatid harjutasid väljakul sõjaväeparaadiks, et tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.

      Siis olime Laariga juba põgusalt tuttavad. Esimest korda jõudis ta minu teadvusse ühel Pegasuse kirjandusklubi üritusel, 1988. aastal, kus ta rääkis lähemalt fosforiidivastasest meeleavaldusest Tartus. Selle klubi üritused olid kinnised, enamasti oli kohvik inimestest tulvil, sisse lasti vaid klubi liikmeid ja esinejaid. Ilmselt olid seal ka KGB nuhid, teinekord eksis ukse vahelt sisse miilits. Laar, toonane üliõpilane, mõjus oma fosforiidivastases T-särgis paksu ja sümpaatsena. Võib-olla tõesti nagu Winnie Puhh, nagu mõned tavatsesid teda võrrelda.

      Tol 1990. aasta novembriõhtul paar aastat hiljem, kui jalutasime Vabaduse väljaku poole, oli ta juba tunduvalt soliidsem, seljas oli tal ülikond ja mantel – kui mu mälu mind ei peta. Väljakul marssivate soldatite saapad levitasid kirbet kirsahaisu. Mõtlesin, et Laarist võiks saada taasiseseisva Eesti Vabariigi peaminister – juhul, kui Eesti peaks vabaks saama. Võib ju väita, et see oli mingi selgeltnägemise hetk. Eesti Vabariigi taastamine ei tundunudki sellel ajal nii iseenesestmõistetav või juba lõplikult otsustatud. Laari usk oli ilmselt tugevam, ta oli juba teinud valiku poliitika kasuks ja kuulus Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu.6

      Millegipärast ei tulnud mulle toona kordagi pähe mõte astuda ka ise erakonda ja teha poliitilist karjääri. Ajal, kui erakondade pingid olid lühikesed, võis igaühest saada marssal. Tõsi, paljud neist „marssaleist” kõrbesid kiiresti või pettusid poliitikas, nii et tänapäeval on nende meenutamisega juba tõsiseid raskusi.

      Mind segas erakonda, olgu või Hallaste parteisse, astumast mitu olulist tegurit. Esiteks, nõukogudeaegne üheparteisüsteem ja pidev ideoloogiline ajupesu tekitas minus sügava tõrke kõige selle vastu, mis oli seotud mõistega „partei”. Olin sellest eemale hoidnud Nõukogude ajal ega suutnud oma umbusku võita ka hiljem. Teiseks olime me just kätte võitnud võimaluse avaldada oma mõtteid täiesti vabalt ja ma ei kujutlenud, et pean hakkama esindama erakonna ideoloogiat ja loobun oma staatusest sõltumatu ajakirjaniku või lihtsalt mõtlejana. Erakonnastumise protsessis laiemalt tundus mulle vastuvõetamatu seegi, et uutesse erakondadesse astusid ka endised kommunistid, kes vahetasid kameeleonina värvi ja kellest said äkitselt „vabadusvõitlejad”.

      Siit ehk ka vastus küsimusele, miks mul jäi tegemata nii parteikui ka poliitiline karjäär ja ma jäin endiselt ajakirjanikuks ja kirjanikuks. Kui asja ka pisku huumoriga võtta, siis olgu see ka selgituseks, miks minust ei saanud peaministrit ja Mart Laarist sai. Minu arvates oli ta valmis kohanduma, et oma aateid ja eesmärke ellu viia. Hiljem tuli tal vastust anda ebaõnnestunud Iisraeli relvatehingu, kahtlase rublamüügi, nn Laari tagatoa, Savisaare pildi tulistamise ja paljudel teistel teemadel. Laar oli kahel korral sunnitud peaministri ametist tagasi astuma7.

      Täna elame me Eesti Vabariigis, kus valitseb turumajandus ja kust Nõukogude armee on lahkunud, erinevalt mitmest teisest endisest NSV Liidu vabariigist, kus Vene armee on endiselt kohal ja külvab segadust. Suur osa sellest on Laari teene. Samas mulle tundub, et ta on pidanud alla neelama palju kibedaid pille, taluma vääritimõistmist ja otsest valet, ning minu arvates on see kõik teda inimesena muutnud. Winnie Puhhiga ma teda enam ei võrdleks. Aeg muudab nii loomi kui ka inimesi.

      Vabaduse hääled ja ajakirjandusvabadus

      Kui küsida, mis eristab nõukogudeaegseid vabaduse hääli – Ameerika Häält ja Raadio Vaba Euroopat8 – tänasest Eesti ajakirjandusest, siis kindlasti on see missioonitunne. Nende raadiote eesmärk oli rääkida tõtt ja lõhkuda valede impeerium.

      See oli kunagi möödunud sajandi kuuekümnendatel. Mäletan, et mu sõbral Elduril oli Lätis valmistatud raadio VEF. Seda lühisagedusel kruttides võis tabada jaama, kus räägiti küll eesti keeles, aga hoopis teistsugust juttu kui muudel kanalitel. Olin siis veel paras jõnglane, jutust ei saanud suurt aru, aga huvitav oli ikkagi. Hääl voogas lainetena, kord tuli valjemalt ja siis vajus jälle ära kuhugi kaugele. See oli Ameerika Hääl. Eldur, kes oli minust mitu aastat vanem, ütles, et seal räägitakse maailma asjadest, nii nagu need tegelikult on, ja et selle raadio kuulamine on keelatud. Kruttisime raadio sellele lainele küllap just sellepärast, et see oli keelatud. See kõik oli väga põnev. See voogav hääl, mis tuli kuskilt kujuteldamatust Ameerikast. Teadmine, et midagi tuli Ameerikast, see oli tõesti uskumatu. Seda enam, et selle kõige taustal oli teadmine, et meid sinna Miki-Hiire maale niikuinii ei lasta. Lapsena uskusin pigem, et kunagi lendan Gagarinina kosmosesse.

      Läks vastupidi, kosmosesse ma ei lennanud, küll aga sattusin 1990. aastal Ameerikasse ja seal, New Yorgi stuudios tegin esimesed lood Raadio Vaba Euroopale. Münchenis paikneva RVE eesti toimetust juhtis sellal Toomas Hendrik Ilves, New Yorgi stuudios oli Maire Raidma, kelle abil salvestasin ka oma esimesed lood.

      Raadio Vaba Euroopa oli algul kommentaariraadio ja selle eesmärk külma sõja perioodil oli rääkida ausalt sellest, mis toimus okupeeritud Eestis ja Nõukogude Liidus, lähtudes vaba ja demokraatliku ühiskonna arusaamadest ja väärtushinnangutest. RVE jätkas kommentaariraadiona ka kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate esimese poole pöördelistel aastatel. Ka siis oli Eestis niisugust „ruuporit” vaja, sest vabadust summutada püüdvad jõud polnud kaugeltki vaibunud ja ühiskonna väärtushinnangud olid välja kujunemata. Nii ei jäänud ka meil, RVE Eesti kaastöölistel muud üle kui jätkata samas vaimus, kujundades vabale ajakirjandusele ja poliitilisele kultuurile omaseid arusaamu.

      Algul tegeles Eesti-poolse kaastöö vahendamisega 1988. aastal loodud Sõltumatu Infokeskus9, 1991. aastal kaldus raskuskese ajalehe Sirp toimetusse, kus ma töötasin kirjandustoimetajana ja mul oli omaette kabinet. Poolest saadik muutus mu kabinet ka Raadio Vaba Euroopa stuudioks.

      Samal 1991. aastal otsustas Ilves, et kommentaaride asemel tuleks hakata pigem tegema intervjuusid Eesti poliitikute ja ühiskonnategelastega. Ilves tõi meile ka mõned diktofonid ja korralikud Sennheiseri mikrofonid ja nii hakkasime tegema intervjuusid, mis sageli täitsid enamiku Raadio Vaba Euroopa tunnisest programmist. Intervjuude edastamine käis lihtsal viisil – telefonitoru mikrofonipoolsel otsal keerati karp pealt ära ja makk ühendati juhtme ja klemmidega telefonitoru külge.

      Ilvese huvi siin toimuva vastu oli väga suur, küllap siit ka tema soov, et edastaksime autentset materjali otse sündmuste keskelt. Nii sai ka tema täpsemalt teada, mis Eestis toimus. Võtsime intervjuusid kõikidelt poliitikutelt, seinast seina. Teinekord juhtus, et värske salvestis läks eetrisse otse diktofonilindilt. Raadio Vaba Euroopa oli tol ajal kindlasti üks operatiivsemaid uudiste edastajaid. Sellal polnud ju ei internetti ega Uudisteagentuuri BNS.

      Ma mäletan, et tegime õhinaga Eesti riiki, sarjasime internatse ja endisi kommareid ning tõstsime esile kõike seda, mis viis Eestit iseseisvuse poole. Hiljem, kui iseseisvus juba käes, kandis raadiot seesama missioonitunne – edastada vaba ja sõltumatut informatsiooni. Mida aeg edasi, seda vähem oli selles raadios subjektiivsust ja üha enam hakkas ta sarnanema sõltumatu avalik-õigusliku ringhäälinguga.

      Missioonitunde kõrval oli Raadio Vaba Euroopa tunnuseks seegi, et see ei olnud poliitikute poolt manipuleeritav, nii nagu see on sageli tänase ajakirjanduse puhul. Minu arvates edastab tasakaalustatud, kallutamata informatsiooni praegu vaid Eesti Rahvusringhääling, kuigi ka selle puhul on aeg-ajalt kuulda parteikontoritest avaldatud poliitilisest survest. Seda survet ei olegi nii keeruline avaldada, sest rahvusringhäälingu tegevust koordineerib enamikus poliitikutest koosnev Ringhäälingu Nõukogu ja rahvusringhäälingu rahastamine sõltub poliitikute poolt riigieelarve kaudu jagatavast rahast.

      Erameediat mõjutavad aga suuresti selle juhtide ja omanike poliitilised vaated ja sidemed. Postimehe puhul tavatsetakse osutada AS Eesti Meedia juhatuse esimehe Mart Kadastiku lähedastele suhetele Reformierakonnaga; Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi suuromaniku, Hans H. Luige sõpruskonda näib kuuluvat nii Reformierakonna kui ka IRLi liikmeid, kelle sidemed Luigega pärinevad ehk juba Sõltumatu Noortefoorumi loomise aegadest Скачать книгу