Dorfi suvi - Peeter Urm

Скачать книгу

näost. Peeter Aune on märganud, et Ööri-vana võib niiviisi kõnelda, et verevaesed huuledki ei liigu.

      „Nüüd tehakse tülidele, jah, lõpp.” Tüse Ilmar Tonnesen noogutab tähtsalt. „Ja kui suured on rahus, siis püsivad väikesedki vagusi.”

      Pudel Ilmar Tonneseni käes on tühi. Ta asetab selle kahjutundega jala kõrvale liivale.

      „Rahu teevad head seadused. Ja kui kõik nendest kinni peavad…” Õpetaja Veerik ütleb seda. Ta seisab paigal ning vaatab tusaselt lõket. Õpetaja must ülikond istub veidi kottis tema pika sitke keha ümber. Miks ta räägib minuga nii, küsib ta endalt. Ta ei salli, vihkab meid kõiki, kes me rahu ja headust tema viha asemele püüame istutada. Kaua see kestab?

      Brigadiri järsk rahulolematu hääl trummeldab ta kõrvus. Aga läbi trotsi ning haavatud uhkuse tunneb õpetaja samas imelikku nõrkust. See nõrkus on pärit sealt. Läbi pikkade aastate on ta seda endas kandnud nagu haigust, nagu malaariapalavikku. Kohe läheb see üle, aga mitte kunagi lõplikult. Ja ta aimab, et Mihhailgi teab sellest. Ikka on see püsinud nende vahel, andes teisele mingi võimu tema üle. Millal ta matab selle endas lõplikult?

      Ööri-vana jätab piibukaha rahule. Tema peaaegu värvituks luitunud, alatasa vettjooksvad silmad vaatavad kaasatundvalt õpetaja Veeriku justkui ülearusena rippuvajunud käsi ning juba vimmahoidvat kogu.

      „Sedasi, et eks siadus jää ikka selle kätte, kes teda teeb, aga jah, lootma tast piab.”

      Peeter Aunele paistab, et Ööri-vana naerab nüüd tasakesi enda ette, päris kuulmatult, või tundub talle ainult nõnda?

      Õpetaja Veerik pöörab pilgu Ööri-vana poole, ei ütle aga enam midagi, ainult silmitseb viivu ning kõnnib siis eemale. Vist läheb tagasi külla, mõtleb Peeter Aune kahjutundega. Ta ei saanudki õpetaja Veerikult küsida. Täna, sellel õhtul siin oleks olnud selleks hea võimalus. Ah, eks ta küsi kunagi hiljem. Üpris paljud on juba purjus, mõned tuiguvad tantsideski. Tüdrukud-naised taluvad seda, on harjunud. Peaasi, et mõni liiga häbematuks ei lähe. Kui Peeter Aune oleks naine, siis tema küll ei taluks, oma mehegi puhul ei taluks. Õpetaja Veerik kah ei talu. Aga võib-olla ei läinud ta selle pärast ära, vaid igavusest ja Mihhaili pärast? Noh, igav on tal ju koduski, õpetaja Veerik elab üksi. Nagu viie aasta eest üksi tuli, nii elab siiani. Peeter Aunel on palju küsida. Eks ta päri siis Ööri-vana käest. Kelleltki teiselt küsida ei maksa. Kui ta midagi küsib, siis vaatavad nad nii, nagu ei usuks, et Peeter Aune seda küsis, vaatavad, nagu oleks Peeter Aune neile päris võõras. Ja mõned naeravad, vaatavad ja naeravad. Ilmar Tonnesen hakkaks kindlasti naerma, kui ta praegu küsiks. Kõige hullem ongi naer, see ärritab alati hirmsal kombel, kuigi Peeter Aune püüab alati kaasa naerda. Isegi ema ja onupoja Helmeri puhul on ta seda tähele pannud. Ka oma vana kooliõpetaja käest ei julge Peeter Aune midagi küsida, sest koolis läks tal kehvasti, väga kehvasti. Midagi ilusat ei mäletagi koolist peale joonistustundide. Ta mäletab, kuidas õpetaja üle tema õla vaadates naeratades küsis: „Ja sina ise tegid seda, Peeter Aune?” Kuid sama õpetaja andis ka matemaatikat ja teisigi aineid ja oli siis Peeter Aune vastu ikka turris ja just nagu solvunud. Aga naeratades oli õpetaja küll väga ilus ja imelikult lähedane. Õpetaja oli siis noor ja kärsitu, kõik ütlesid, et kärsitu. Aga nüüd, kui ta Peeter Aunele külas vastu tuleb, on ta alati väsinud ja näeb üpris vana välja. Ja Peeter Aunega kõneleb ta harva ning nagu vastu tahtmist. Peeter Aune saab aru küll. Näe, tantsijad on aina hoos, päris lähedale keerutavad. Vaata Matildat… Peeter Aune saadab silmadega neiut, kes seelikuservaga peaaegu tema õlga riivates eemale tiirutab. Hetkeks pöördub pea vilksti tagasi vaatama ning Peeter Aunetki riivab naeratus, mis elevil-hämmeldunult püsib neiu näol. Peeter Aune naeratab igaks juhuks vastu. Aga juba näeb ta vaid kukalt, raskelt seljale langevaid pigimusti läikivaid juukseid, selle all nõtket pihta, mis tundub üsna kleenuke teiste selgade vahel. Nagu üksik valgust püüdev kask keset jässakaid tuulemände. Mineval suvel polnud taolist Matildat, oli vaid turtsakas aial kõõluv plika. Eks ole vist temagi, Peeter Aune, muutunud, aga ilusamaks tema ei lähe nagu Matilda, nagu paljud teised. Teised siiski palju vähem. Peeter Aunele jäävad ikka tema tedretähed ning hõredad punakad juuksed. Ka lonkamine ei jää sugugi vähemaks ning kasvu ei ole enam lootagi. Peeter Aune ohkab. Kui muutumine toimubki, siis tema puhul ikka halvema suunas. Aga Matildast ilusamat polegi, mitte keegi ei võistle Matildaga. See teadmine toob noormehe põskedele õhetuse. Nii hea on korraga olla. Jah, praegu pole tal sugugi igav. Üha naeratades jälgib ta tüdrukut.

* * *

      Matilda muudkui tantsib. Avali, elevil, lahke kõigi vastu, tantsib ta lõkkekumas, öö lämbete lõhnade keskel. See kevad, see suvi ja lõpuks see ööks rambunud õhtu on valinud Matilda oma kuningannaks. Üha teadvamalt tajub ta seda. Neiu sisemusest kostub see kui hõise – kas te ei kuule, ei mõista seda salakõrvale määratud kutset? Ja Tiidu Oskar mängib hästi, imehästi täna õhtul. Kui Matilda ükskord kohale saab, silitab ta Tiidu Oskari inetuvõitu nägu, millel on nii palju vinne ja nii kare nahk. See meeldis Tiidu Oskarile, Matilda nägi ju, et meeldis. Oi, neid vananevaid mehi küll! Aga väga põgusalt teeb ta seda, rohkem ei tohi, muidu mõtleb ta teab mida. Ainult nende pillilugude eest, ja kõik. Matilda tajub juba oma võimu meeste üle. Kevad tõi selle salajase õnnestava tunde Matildale kingiks ja iga järgnev päev on raasukese juurde lisanud. Hea on elada, kui süda püsib aina rõõmule lahti ja murehetked on muutunud üsna põgusaks. Jah, nii naljakad on nad tema läheduses, valvsad ja ebaledes kehkvel. Näe, Veiko tantsib praegu just nagu muuseas, aga surub end vargsi ligi. Ja käsi aina niheleb. Kui ta seda ei jäta, siis Matilda ütleb talle, kindlasti ütleb. Ka on tal selg liiga kange. Ei, Veikoga pole hea tantsida, pealegi nügib ta aina oma kondiste põlvedega valusalt Matilda jalgu. Ja ei räägi midagi ja lõhnab õllest ning higist. Matilda pärast võinuks Veiko jäädagi puhveti juurde. Tal ju pruut ka siin, istub, nägu pahur ees. Mis ta pahandab, ega Matilda süüdi pole, et Veiko aina teda tantsitab. Nojah, Silviast on ta ikka kenam küll, aga kui sa oledki natuke paks ja näost veidi vähem ilus, ei maksa siiski nõnda mossitada. Siis saad ka rohkem tantsida, ega mehed ilust suurt ei taipagi. Ja kurbust ei tohi lasta nende ees kuidagi välja paista. Matilda juba oskaks. Tema naerataks ka siis, kui meel on kurb. Ja kui ta paks ja inetu oleks, naerataks ta ikkagi. Kuigi jah, Matilda ei näe praegu kedagi, kelle pärast tasuks seda vaeva näha, mitte kedagi. Sellele mõeldes tunneb Matilda, et temagi meel läheb mõruks. Siin nad tantsivad ja istuvad ja joovad puhvetis, ühtviisi kohmakad, hooletud ja hallid. Neiusüda ei salli teid, kuulete! Kui jube on sihuke elu. Ei, sügis viib Matilda ära, tuleks juba rutem sügis! Ja Matilda ohtralt värvitud huuled pingulduvad trotslikult. Samal hetkel näeb ta Peeter Aunet. Üksi, peenikesed jalad naljakalt konksus, istub ta seal, pihk toetamas lõuga, ja vaatab teda imetledes, vaatab unistavalt, imelikult. Ah Peeter Aune, ah siis temagi? Vaata aga… Ja korraga on tusk justkui pühitud. Matilda on jälle kuninganna ses üürikeses võluöös. Ja need siin on tema juubeldav rahvas.

      Korraga vaikib muusika. Tasane, samas tugevnev sosin, justkui kahin, nõudlik rahulolematu ümin. Mängi, pillimees, miks sa ei mängi? Kuumaks köetud ihu ei tohi jahtuda sel ööl. Aga mehe sõrmed on lõtvunud, lõõts on vajunud sülle. Hei, veidi õlut, Tiidu Oskar on janune.

* * *

      Olavi Segerström seisab teiste hulgas. Tema ainult vaatab praegu, seisab imeliku tundega. Täna on ta vaba, päris enda peremees. Vist on ta selle järele isegi nälga tundnud, sellest salamisi mõelnud. Vaba ja ikkagi päris ei ole ka. Eda on ära. Laev viis Eda suurele maale, viis kauaks. Imelik, võõras tunne on see naisemehe üksindus. Olavi Segerström ei tea, mida sellega teha. Õlut on joodud, palju õlut ja viinagi. Nüüd on hinges segadus. Seal nad tantsivad, saare tüdrukud ja naised. Ja kenad on nad kõik, hämmastavalt kenad täna õhtul. Vanematel õhukesed siidkleidid ümber lopsaka tugeva keha, jakk või kampsun soojaks peal. Noortel rohkem seelikud või pikad püksid. Käsivarred ja kaelad on vabalt lahti, muudkui vaata ja tunne rõõmu. Olavi vaatabki, ei häbene. Jaa, suured ja tugevad on saare tüdrukud. Saare töö ei salli nõrku, tugevus on siin voorus, silmale tugi. Edagi on tugev, suure kondiga tüdruk, kuigi pole siit pärit. On päris Olavi Segerströmi järgi. Eks ta tuligi Olavile vahest nõnda kergel meelel, et on tema järgi. Mandri mehed on madalamad, tüdrukudki kiitsakad, aga Dorfil on noarootsi, taani, soome ja teab-veel-mis võõramaa verd, mis kasvu annab. Vaatavad siia… Kannatage

Скачать книгу