Dorfi suvi - Peeter Urm

Скачать книгу

est viib tee randa. Küla ise pole väga suur, veidi üle paarikümne maja. Osa neist paikneb lähestikku väikestel kruntidel üsna tänava ääres. Need on uuemad, hallid silikaatkivist või erksaks värvitud puumajad, eterniit- või plekk-katusega. Teine osa on palkidest ja vanemad, laastkatusega, need hoiduvad omaette, kössitavad eemal küla servas. Tänavaid on ainult kaks, need ristuvad omavahel küla keskel. Üks, see, mis viib otse laevakaile, läheb külast läbi poeni, tõuseb kogu aeg, algul aegamisi, siis järsemalt, möödub surnuaiast ning vana luteri kiriku varemetest, käändub kaarega loodesse ning lõpeb põõsastiku ning männijässidega kaetud kivise seljandiku all, otse uue poemaja ukse ees. Miks uus pood külast eemale ehitati, ei tea õieti keegi. Vahest ainult poemees, vana Reb Getsel ehk lihtsalt kaupmees Reb, nagu teda kutsutakse, aga tema ainult muigaks ja kratsiks oma rinda halli karvavilla all. Kõik usuvad, et Reb teab küll. Tema see oli, kes muudkui sehkendas linnast tulnud võimu- ja asjameestega, söötis-jootis neid ja hiljem ka ehitusmehi, kes talle poeruumide taha kaks korralikku tuba üles lõid, kus parkettpõrandad ja kamingi sisse ehitatud. Reb elab seal päris üksi, nii üksi nagu aastate eest saarele tulles. Kuigi jah, kui jutte uskuda, siis juhtuvat seal Rebi juures mõnikord õhtuti Vilat nägema. Kes seda teab, jutt on jutt, ja Vila ise saab maruvihaseks, kuuldes kedagi selle kohta sõnagi pillamas, vannub saart ja tulist kurja. Teine tee algab Ööri-vana talu juurest, suundub küla poolitades alla kagusse ning lõpeb saare ainukese tööstusettevõtte, pika, justkui väljavenitatud ühekorruselise tellishoone ees, mida külaelanikud omavahel hellitavalt vabrikuks kutsuvad, sest seal on kalasuitsutusahi ning roostetab igivana rikkis konserviliin. Samas on paadisadam. Suuri mootorpaate on saarel kokku viis. Üks on kaldal pukkidele tõstetud. Aeg-ajalt nokitseb selle roostes kere ja mootori kallal mehhaanik Viirsalu Anti. Keegi küll ei usu, et paadile elu sisse saaks. Anti ise ka ei usu, aga sellegipoolest teeb ta oma tööd kohusetundega, kui aga mahti ja tuju on. Neli paati on trosside otsas vees piki puukaid, aga tegelikult kasutatakse ainult kolme – meeste puuduse pärast.

      Küla ümber on natuke aia- ja kartulimaad, mõni rukkilapp, küla põhjaservas suur mätlik karjamaa lammaste, kuue lehma ja viie hobuse tarvis ning siilukesed siin-seal männi-, kase- ja lepasalude varjus. Saare kirdepoolses osas keset hõreda rohuga kadakaliivikut seisab mahajäetud, ripakil tiibadega tuuleveski. Sinna viib ammu kinnikasvanud vankritee, mida harva sõtkuvad omapead hulkuvad koduloomad või üksindust ihkavad paarikesed. Ka kõnnivad seda teed Dorfile sõitvad suvitajad. Neid käib siin harva, mitte igal suvel. Saar asub kaugel ja ühendus on halb, toit ka üpris ühekülgne. Sestap see, kes siin olnud, järgmisel suvel vist enam tagasi ei tule. Aga päris võõrasteta ei jää küla kauaks, sest vaatamata oma ebasoodsale asendile on Dorfi ilus saar. Kõik, kes siin viibinud, kinnitavad seda. Saare lõunapoolsel küljel on suurepärased tuulte eest varjatud lahesopid. Suurim neist jääb otse küla alla, sinna randub liinilaev. On imepuhta liivaga laiu rannaribasid, on Neitsikalju – võimas kaljupank, mis haarab enda alla suure osa saare läänekaldast ning tungib poe taga olevasse kiviseljandikku. On männitukki, mis aasta läbi vaigust lõhnavad, ja lõpuks on kõikjal ümber saare jahe, väga selge vesi. Niisugune on Dorfi, uhke ja imeteldav suvel ning nukker ja katkutud sügistormide käes. Talvel rannajäävangis meenutab ta hiiglasuurt laialivalgunud meduusi ulgumere auravas mustendavas tühjuses.

* * *

      Ööri-vana tõuseb aeglaselt püsti. Tema vimmas muldvana keha tundub väga kerge kortsus ja kulunud sinise töökitli all. Kahvatukollakas, justkui lugematutest vagudest volditud nahk katab lõdvalt ripendades esiletungivaid luid ning nende vahele kadunud nöörpeeneks kuivetunud lihaseid. Allalastud käes hoiab Ööri-vana tikukarpi. Suur mõhnjas kõrisõlm liigub aeglaselt. Võib-olla pomiseb vana midagi omaette, räägib endaga. Juba aastaid on tal see harjumus. Tema üleni valge lühikeste hobusejõhvi taoliste juustega pea, mis näib nagu härmamütsiga kaetud, on ettepoole kaldu. Ta vaatab rahuloleval ilmel tuld jalgade ees. See võtab tasapisi vedu. Kuiv kasetoht on hea, leek lipsab sealt särinal läbi, peenikesed oksaraod lisavad jaksu, üha jultunumalt ahneks muutudes, tõrvast ruskudes roomab tuli suitsu kannul edasi, ulatudes juba mustendavate kaareplankudeni. Praginal kerkivad sädemed tihenevasse õhtuhämarusse. Varsti on tuleasemele veetud ning lammutatud vana paat üleni leekides. Kuumavast lõõsast nihutatakse eemale istumise alla pandud riideesemeid, kastiotsi ja kohaleveeretatud kive. Palju rahvast on randa kogunenud, peaaegu kogu küla on lõket tegemas.

      Peeter Aune istub vanal kokkurullitud vihmakeebil ning uudistab ümbrust. Äsja pidas Mihhail kõne. Brigadirile meeldib kõnesid pidada, ja ta räägib tõesti kuidagi kaasakiskuvalt, räägib nagu õpetaja Veerik, ütlevad vanad naised, otse sulle südamesse. Ja kui Mihhail ütles, et meid pole sugugi vähe, et meri ei loe, et lahmakas vett ei lahuta tükki suure keha küljest lahku, sest kõik me mõtleme ühte, soovime olla suure müüri kivid, ja kui meie oleme tugevad, saab ka müür tugev – siis tundis ka Peeter Aune, et nii see ongi, ja paljud vist tundsid sedasama, näodki olid sellised. Aga praegu, kui ta näeb neid tule ümber liikumas või istumas, kui kogu küla on väljas, ja ikka on tule ümber ruumi, hakkab ta uuesti kahtlema. Neid on ju ometi nii vähe. Ja kui arutletakse midagi, siis ikka oma küla piires. Ainult Mihhail ise ja võib-olla ka Ilmar Tonnesen, kes alailma kõigiga raadiouudiseid sõelub, nende kahe jaoks vahest Dorfist ei jätku, nagu ütles Ööri-vana. Ja kivid müüris – kas inimene on siis kivi? Ehk tahab Mihhail ainult nii seda näha, ja kui väga tahad, siis näedki. Peeter Aunegi näeb, kui ta väga-väga tahab, pigistab silmad kinni ja näeb. Näe, seal tõuseb Veiko Kaljumägi ning seab oma sammud puhveti poole, pojadki kiirustavad järele. Pojad on täitsa vanasse Veikosse, niisama nurgelised ja suured, ainult jalad ja lõug pole neil veel nõnda karvased. Tüdrukuidki kimbutavad nad juba mitu aastat. Peeter Aune ohkab, tema ei näe isegi päris oma vanuse järgi välja. Ööri-vanagi imestas, kui Peeter Aune kevadel kakskümmend sai. Aga ütles, et see on ju hea, jõuab Peeter Aunegi vanaks saada küll. Eks ta muidugi jõuab, aga habe võiks siiski kiiremini kasvada, sest sedagi pannakse tähele, kas ajad moepärast habet või sellepärast, et on tarvis. Palav on. Nüüd tõuseb Vipper ning kutsub Mihhailigi kaasa. Vipperi mõlemad vanemad pojad läksid juba ees. Nemad aitasid Rebil puhvetit üles seada ja ega nad sealt niipea tulegi. Nad joovad kõik, isegi Vipperi vanema poja naine pidavat jooma. Ainult kõige noorem poeg ja tütred ei joo. Ema ütleb, et see olevat ainult aja küsimus, suguselts juba sihuke. Peeter Aune nihutab ennast ja triigib peoga haige jala põlve. Püksisääred on eest päris tulised. Ta pöörab ennast rohkem küljetsi tule poole. Vaikne on alles, on kuulda isegi sääskede pirinat. Aga praegu nad ei ründa veel eriti ja Peeter Aune on oma kohaga lõkke ääres üpris rahul. Eks vaikne ole sellepärast, et alles algus ja kõik on üsna kained. Tüdrukud on kogunenud summa, vaatavad Tiidu Oskari suunas ja ootavad. Ei Tiidu Oskar veel alga, talle meeldib, et oodatakse. Näe tuleb küll longates, pudel käes, ja istub oma lõõtsa kõrvale, aga ega sellepärast pilli veel põlvedele tõsteta. Tiidu Oskaril on vasak jalg haige, sai purjus peaga muljuda, see pole haigusest nagu Peeter Aunel, kel on vasak käsi kah nõrgem. Oskaril on mõlemad käed tugevad, veab sõrmekonksuga raskemaidki paigast kui ta ise. Jah, ega Tiidu Oskarile loe, et ta lonkab, tema võib kõike teha: kingsepaametit pidada, pilli mängida ja kakeldagi, kui norimistuju on. Kui Peeter Aunel oleks see kah muust kui haigusest, ehk oskaks temagi rohkem? Kindlasti oleks pea siis parem ja õpiks rohkem. Aga praegu on nii, nagu Ööri-vana ütles, et pole muud kui usaldada inimesi. Sina muidu ei saa, kui usalda ja looda, et ei peteta, nii ta ütles. Ööri-vana on tark, hirmus tark. Ja hea on ta ka, igale küsimusele vastab nii, et ka Peeter Aune saab aru. Ainult oma vanust Ööri-vana ei tea, kuigi mõtles kaua. Juba ammu ei pidavat ta sünnipäevi, sestap on meelest läinud. Jah, eks Peeter Aune usaldagi inimesi, ja miks nad peaksidki teda petma? Kõik tunnevad Peeter Aunet, ei siin peta teda keegi. Uhh, külg päris kõrbeb juba. Peeter Aune tõuseb, võtab oma istmealuse, jalutab eemale ning hetke kõhelnud, seab ta ennast Ööri-vana ja Ilmar Tonneseni vahele istuma. Ilmar Tonnesenil on õllepudel käes. Nüüd kummutab ta selle pikalt ja lohakalt suule.

      „Tahad kah, Peeter?”

      Noormees vaatab pudelit, mida tema suunas sirutatakse. Ilmar Tonneseni lihaval tumedate karvadega vistrikulisel näol püsib muie, mis justkui ütleb, et ta teab küll, näeb ja teab. Ja Peeter Aune kahvatul nahal on korraga õhetust rohkem kui ainult palavusest. Ega see emast ilus ei ole, Peeter Aune ju ikkagi teenib. Kõigil on raha. Peeter Aune ohkab ja ehmatab samas oma ohkest, köhatab ning vaatab kiiresti kõrvale.

      „Ee… ei, aitäh,” keeldub ta ning punastab veelgi rohkem.

      „Ise tead, Peeter, ise tead! Aint su silmad on justkui haigel penil, päris justkui haigel penil.”

      Ilmar Tonnesen naerab koristades,

Скачать книгу