Kes tõttab öisele rongile - Teet Kallas

Скачать книгу

teisigi unetuid. V. A mõtles: kui oskaks, kui söandaks, hakkaks metsnikuks, majakavahiks, jaamaülemaks kolkajaamas. Siis saaks oma toa ja oma loa. Ja oma laua! Ainult naisest oleks kahju, temal poleks majakas midagi teha. V. A. mõtles: kui minu korterimure ei lahene, lakkan ma luuletamast! Aga ei vist. Kui niimoodi talitaksid kõik poeedid, siis polekski enam eesti luulet. Kõigil on korterimured, aga kõik nad luuletavad. V. A. läks väga vihaseks ja mõtles: ei taha mina enam mingit ateljeed, ei mingit pööningut ega keldrituba, küll mina tean, see kõik on olnud, küll ma tean, millega see jälle lõpeb – tühja taara ja vihase majavalitsusega. Ei taha, ei taha, ei taha, deklareeris ta külmkapi taga kössitades sosinal, vihase rütmiga. Ei ole juubelivanakestel enam mingeid ateljeesid vaja, ei tohi juubelivanamehed enam boheemitseda, neil on vaja kiiresti oma viimased, oma paremad raamatud kokku panna, neil on muide vaja veel ainult paari ülikonda, ja neistki üks olgu kindlasti must! V. A. langetas silmad, vahtis oma ikka veel jõulisi reisi ja sosistas haledasti: ega ma ju muud vajagi kui ühtainsat nurgakest omaenda kodus, kus ma saaksin aeg-ajalt segamatult luuletada, ilma et ma kuuleks oma tütarde ja väimeeste klaveriharjutusi, naise solfedžotunde, ilma et ma ennast alalõpmata nende klaverite vastu ära ei lööks. Kas on meie suures ja jõukas riigis seda tõesti ülemäära palju soovida, miks pean ma sellest keset ööd siin külmkapi taga pobisema – et mitte oma naist, oma ämma, oma lapsi, nende mehi, oma lapselapsi hulluks ajada!? Kuidas saaks neljatoalise südalinnakorteri vahetada niimoodi ringi, et iga leibkond saaks omaette kodu ja mullegi jääks üks pisike luulekamber? Ah, kuidas ma tahaksin selles kambris istuda ja luuletada ja muudkui aina luuletada …

      Õhtu sõudis õhtu jõudis

      tuul läks linnast minema

      5.

      TASS KOHVI JA TEINE VEEL

      V. A. võttis pesusahtlist helerohelise triiksärgi, tõmbas selle selga, ohkas ja läks esikupeegli ette lipsusõlme meisterdama. Esik oli hämar, peegel pahaendelisi varje täis. V. A. käed värisesid tahtmatult. Naine seisis köögiuksel, käed lõdvalt külgedel. Lapselapsed seisid kobaras ja vaatasid vanaisa. Nende pilgud olid ühtemoodi tõsised.

      Lips oli tumeroheline, vana, teeneline. Selle lipsuga olid seotud mitmed kordaminekud ta elus. See oli tal kaelas olnud, kui ta oma elu ainsa avaliku preemia vastu võttis. Talviti lips puhkas, sest siis V. A. õues ei käinud. Kui käiski, siis harva ja kampsuniga. Noorema mehena polnud ta peljanud ohte ja seiklusi. Siis trotsis ta saatust. Nüüd oli jaks kahanenud, närvikava hõrenenud. Muljed tegid haiget. Ainult väga erakorralised asjaolud sundisid V. A-d talviti rohelist lipsu ette siduma. Ta lootis selle maagilisele toimele. Aga suur ta lootus polnud. Talvel oli kõik isemoodi, sünge ja salalik. Lõputu lumehämarus tänavate kohal väsitas meeli ja jalgu. Enamasti eksis V. A. oma linna kiiresti ära. Tihti sattus ta haledana, paanilisena ja peaaegu süütuna mõnda petlikult hubasesse ruumi, kus põlesid intiimsed valgustid, kus helkisid tumedad pudelid, kus mängis lohutav muusika …

      Lipsusõlm sai valmis. Ta oli vana koolkonna mees, kes oskas kingi viksida ja lipsusõlmesid siduda. Naine ohkas – nagu kõik naised maailmas, kes saadavad oma mehi tundmatule teele. V. A. ei tõtanud. Ta seadis vesti, ta uuris pintsakut. Ta vaatas heitunult oma muutunud peegelpilti. See nägi välja nagu mõne väikeriigi väsinud ja skeptiline diplomaat. Või nagu vana operetilõvi, kes on elanud pahelist elu ja kelle hilinenud kahetsus ei maksa midagi.

      „Hea küll. Ma siis lähen. Olen tunni pärast tagasi,” ütles ta palitusse pugedes. Ta käitus mehiselt. Ta püüdis ka ise oma lubadust uskuda.

      Naine kadus kööki. Kohe järgnesid talle liigvaiksed lapselapsed. Kõik kokku oli juba natuke liiga kurb. V. A. süda jättis löögi vahele.

      Ainult kõige pisem ja naiivsem lapselaps seisis veel edasi.

      „Ma tulen tunni aja pärast tagasi, poiss,” ütles V. A. talle karmilt.

      Poeedi lapselaps naeratas usaldavalt. Ilus puhas titanägu. See kõige pisem, see kõige naiivsem. Aga siis lausus temagi selge häälega ja kuidagi väga literatuurselt:

      „Muidugi, vanaisa. Ainult, mis on tund?”

      „Tund on tund,” ütles V. A.

      „Siis sa ei tule,” ütles lapselaps.

      „Sa veel kahetsed neid sõnu,” solvus V. A. ja astus välja.

      Korteris valitses tükk aega hauavalikus. Perekonnapea oli sama hea kui ekspeditsioonile saadetud. Ta tee oli pikk, tervenisti kaks trammipeatust. Naljakat polnud selles midagi.

      Talv oli väge täis.

      Lumi kattis laaned ja luhad. Raske oli jänese põli. Linnade ja alevite, alevike ja külade kohal lasus ühtlaselt tihe jaanuarihallus. Aga elu tahtis ometi elamist, tööd nõudsid tegemist, plaanid täitmist. Freesijad freesisid, lüpsjad lüpsid, saagijad saagisid, kõnemehed kõnelesid. Jahimehed käisid jahil, kalamehed puurisid järvejäässe auke, rahvasportlased unistasid Tartu suusamaratonist. Ja mis veel? Perenaised jahtisid juurviljapoodidest porgandit. Sel talvel polnud porgandit peaaegu kusagilt saada. Raske polnud üksnes jänese põli. Külm oli, kõle ja ajatu. Metsalagendikel põlesid lõkked, linnades kunstkaminad ja baarituled. Kui palju baare, kui palju elektrikaminaid! Inimesed otsisid sooja ja seltsi. Nad hõõrusid külmakartlikult käsi, rääkisid midagi, rüüpasid midagi, naersid natuke ja läksid ilmse kahetsusega laiali …

      Sel sumedal keskpäeval oli Pressihoone kohvibaaris rahvarohke nagu ikka. Esindatud olid enam kui pooled pealinna ajalehed, samuti mõned ajakirjad. Joodi masinakohvi, söödi odavaid võileibu. Stereokastidest voogas rütme ja ingliskeelseid kaebeid. Kanonaadidena kerkisid laudkondade kohale ootamatud naerupahvakud, ehmatamata või üllatamata kedagi. Siin või seal helendas hämarusest vastu imekauneid naisesilmi, ainitisi, küsivaid, peaaegu ebamaiseid. Aga reeglina polnudki need poetessid ja isegi vist mitte ajakirjanikud, tavaliselt vaatasid niimoodi korrektorid, masinakirjutajad, sekretärid, kes ootasid – oma saatust, oma printsi või siis vähemalt tööpäeva lõppu. Juhukülalisele võis see baarikangastus näida ilusa eluna, muretute inimeste rõõmsa peona. Aga see polnud niimoodi. Nagu iga teinegi loometöötaja, viibis ajakirjanik alati frondil. Ta mõtles, ta genereeris ideid, ta teostas ennast – ka siis, kui sõi igavleva näoga võileiba, ka siis, kui naeris sõbra anekdooti. Pressimaja kohvibaar oli üks ajakirjandusfrondi tähtsamaid lõike. Kõik olid kõikidele nähtaval. Kõik esindasid nii ennast kui ka oma toimetust.

      Sedapuhku torkas eriti väärika esindusega silma „Reipa Sõna” laudkond. Seitse inimest istusid kohvitasside taga nagu monoliitne löögigrupp. Kaks meest kandsid musti nahkpintsakuid, üks pikem ja saledam, teine tüüakam. Nemad olid tippjuhid – peatoimetaja Kaspar Aus isiklikult ja tema kõige energilisem asetäitja Raik Daume. Aus kandis prille, korralikult piiratud vurrukesi ja seitlit, Daume ruugevõitu kikkhabet. Kolmandal mehel oli seljas helepruun nahkpintsak, kõiges muus mõjus ta rõhutatult askeetlikuna. Tal polnud prille, habet ega isegi juukseid. Ta ei joonud põhimõtetest lähtudes isegi kohvi, piirdudes vaid klaasikese mineraalveega. Tema nimi oli Mats Ott. Tema elu ja võitlus väärivad eraldi käsitlust.

      Kuidas nad käitusid, need kolm silmapaistvat ajakirjanikku? Täpselt ja loomulikult. Aus oli lahke ja hajameelne, Daume sedapuhku tavalisest vaiksem, ent seda kaalukam, Ott aga sünge ja valvas. Neljas mees nende hulgas käitus nagu juhtus, sest tema oli satiirik. Varem töötas Paavo Pista „Reipa Sõna” följetonistina, pärast rubriigi hääbumist aga kutsuti tööle satiiriajakirja, mille ruumid asusid Pressihoone teises tiivas. Vanast harjumusest veetis ta lõunatunni tihti endiste kolleegide seas. Pistal oli nälginud reasaatana profiil, mida rõhutas terav habemekoma. Hoiakult oli ta üsna galantne mees, kuigi kandis moestläinud teksaskuube. Elukutse oli teda siiski juba põhjalikult rikkunud, ta ei tunnistanud ülemusi ega alluvaid.

      Laudkonna ehteks olid kolm graatsiat, kõik mustades sviitrites. Musti sviitreid kandsid üldiselt ainult silmapaistvad naisajakirjanikud. Tõsi, ühel neist asendas sviitrit paks kampsun, paar numbrit suurem kui tarvis. See oli loomulikult külmavares Heili Heinaste. Ta oli kõige pisem kasvult ja kõige napim jutult. Ta kuulas teisi, ilme lapsemeelselt naiivne. Tegelikult panigi ta siiani imeks oma kolleegide sõnaväledust ja suhtlemisoskust. Kui kergelt ja vaevata tulid kõik need elegantsed,

Скачать книгу