LITMIR.BIZ

      Pärast veerandtunnilist varbaveristamist jõuan ma higiselt ja hingetult Siqi algusse. See on tume kanjonisuu hiiglaslike roosade liivakivist mägede vahel, mille taga lookleb muljetavaldav enam kui kilomeetripikkune pragu – ainus turistidele avatud Petrasse viiv tee. Peaks teie hirmud sisaldama ohtralt allakukkuvaid kivirahmakaid või nägemust maavärina tagajärjel laiakslitsutuks saamisest, tasub enne Siqi läbimist võtta sisse väike rahustav tablett. Siin-seal koonduvad ookrikarva kaljud pea kohal nii tihedalt üksteise vastu, et sadakond meetrit kõrgemal jääb nähtavaks vaid kriipsuke kahvatut kõrbetaevast. Liiv kanjonipõrandal on samas meeldivalt jahe ning õhk, ehkki seisev, pakub päiksest põlenule lõpuks veidi kosutust. See on haruldane, lummav paik, mis sest, et vaatamisväärsused on Petra alguses peaaegu et märkamatud – mõni aja poolt peaaegu kustutatud kaamelikujutis pehmes liivakivis või kohmakalt seinast eenduv džinnisammas.

      Džinnid, nagu teab Petrast oivalise raamatu kirjutanud Jane Taylor, olid pärast nende islamipoolset leiutamist Petra elanikele püsiv oht. Neil inimkujulistel deemonitel olid püstipidised silmad ja lehmasõrad ning hiiglaslikud rinnad või peenised (sõltuvalt soost). See väljanägemine seletab ära, miks džinnid eelistasid oma asju ajada pimeduse katte all. Inimesi märgates kriiskasid nood mitte just väga kõrge IQ-ga olendid – kuid teatud allikail oli neil võimalus valida usku; paljud džinnid konverteerusid islamisse – nii valjult ja pikalt, et ohver sellest meelemõistuse kaotas. Abi võis džinniga kohtumisel saada vaid elavast tulest või kiirest püssipaugutamisest.

      Petra avastaja, Šveitsi maadeuurija Johann Ludwig Burckhardt, pidi 1812. aastal kartma teistsuguseid ohte. Tema tööandjaks oli Londonis paiknev Association for Promoting the Discovery of the Interior Parts of Africa ning see, mida Burckhardt Sise-Aafrika asemel Lähis-Idas tegi, pole täpselt teada, kuid igatahes tegi täishabeme ja meeldivalt rahulike näojoontega Burkchardt seda araablaseks maskeerituna. Petra elanikud ei olnud eurooplaste vastu nimelt eriti külalislahked. Isegi 19. sajandi teises pooles, pärast seda, kui kaks kultuuri üksteisega juba põlvkonna jagu kohanenud olid, võisid Petra peremehed linna imetlema tulnud eurooplasi tuldud teed tagasi saata või neilt püsse paugutades sissepääsutasu nõuda. Kolmandaks alternatiiviks oli tavaline paljaksröövimine (Edward Learilt võeti ära kõik, isegi taskus olnud keedumunad). Turban, halatt ja Indiast pärit islamiõpetlase Ibrahim ibn Abdullahi alias olid Burckhardtile Petra piirkonnas märkmetetegemisel seega tõeliseks elupäästjaks. Ta suri Cairos düsenteeriasse 32-aastaselt.

      Kohalike ebasõbralikkus on tegelikult mõistetav. Nagu iga bdoul hästi teadis, peitub kusagil Petras vaarao hiigelvarandus, mida valged uskmatud ilmselgelt röövima olid tulnud (läbinägelikkuse puudumises ei saa bdoule süüdistada). Aarde kõige tõenäolisemaks asupaigaks peeti Petra tuntuimat rajatist, kohe Siqi lõpus asuvat al-Khaznehi, mis on tegelikult kuninglik haud, kuid kannab beduiinide soovunelmast tulenevalt inglise keeles Treasury ja eesti keeles Varakambri nime. Nagu kirjutab Taylor, ei jätnud ükski beduiin al-Khaznehist möödudes käest võimalust püssist hoone pihta paar pauku põrutada, südames lootus, et õnnelikult sihitud kuul purustab lõpuks Varakambri räästa all oleva anuma ning vallandab kõrgustest kõikemuutva mündi- ja kullasaju. Aastakümned taolist lotomängu on rajatise fassaadi ülaosa mõneti rõugearmiliseks muutnud, kuid hetkel, mil Siq teeb viimase käänaku ja võimsad päiksest valgustatud roosakad hiigelsambad korraga eespool nähtavale ilmuvad, vallutab ta siiski mängeldes iga südame otsekui ratastoolist lavale astuv grand old lady. See hiiglaslik hauakamber on uuristatud välja mäest; õõnestatud liivakivi sisse. Tema täiuslikud sambad, puhtad siledad pinnad ja siseruumide kõmav ja mustav tühjus on võimas vaatepilt.

      Al-Khazneh – kuninglik haud ehk Varakamber – rajati ilmselt esimesel sajandil enne meie aega.

      Ilusaid, peaaegu liiga ilusaid rajatisi on Petras veel mitmeid – majesteetlik Klooster (Ed Deir) või siis Rooma-aegne amfiteater, mis lebab mäe varjus otsekui pooleksraiutud münt –, ent mulle avaldavad sügavaimat muljet hoopis roosakaspunases liivakivis haigutavad hauad. Lihtsaimad hauad; sügavad koopad, mida siin on kümneid – ei, sadu. Nad on juhuslikud, sageli ebamäärase kuju ja asetusega otsekui väga suurte kaldapääsukeste pesad – ning ometi nii päris. Aeg neis tundub voolavat hoopis teisiti kui väljas. Seal, kontsentreeritud päiksevalguses, võib parasjagu mööda lonkida hobune, kuid see tundub toimuvat otsekui teispool paksu klaasi, mingis võõras reaalsuses, kust ei tungi hämarasse koopasse ühtegi häält. Põrandat katab tuhm, tuhkjas liiv ning õhk on mõrkjas ja väga kuiv.

      Majad, milles petralased kunagi elasid, on kadunud, mäkke uuristatud hauakambrid aga alles jäänud.

      Ning siis – kambri seinad ja laed. Need on ühekorraga mustjad, kollased, punased ja lillad. Toonid roomavad üle üksteise, segunevad ja hargnevad, moodustades maagilisi ringe. Lakke vaadates jääb mulje, justkui oleks läbi liivakivi aastasadade jooksul imbunud mägede endi veri ja lümf.

      Olen hauast just väljunud, kui mulle astub lähemale punaseruudulise pearätiga vanaldane bdoul, viipab usalduslikult ja avab siis oma pragulise peo, et näidata rohekassinakaid latakaid, mis meenutavad veidi hallitama läinud maisihelbeid. Bdoul kinnitab väärikalt, et tegu on Rooma-aegsete müntidega ja ta leidis nad isiklikult lähedalasuvast hauakambrist. Nüüd on ta valmis need mulle edasi kinkima hinnaga 20 dinaari tükk. Ilmselt on hauakambrites münte tõesti erakordselt palju: kui ma tänuga loobun ja eemaldun, hakkab antiikse raha hind kukkuma otsekui Olympic Casino aktsia halval päeval.

      “Kümme dinaari,” hüüab mees mu selja taga, alandades pakkumist iga sammuga, mis mind temast eemale viib. “Seitse dinaari? Viis dinaari!? Üks!??”

      Jordaania kaupmehed teenindavad kliente kuni hilise öötunnini.

      Mõne minuti pärast on kohal järgmine tulemuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi teinud kaupleja. Kuuldes, et ma pole müntidest tõesti huvitatud, muutub ta näoilme paari kraadi võrra ärevamaks, paar kiiret pilku heidetakse vasemale ja paremale ning siis kaevab ta oma hõlstisügavustest välja õlilambi, millel paarituvad kaks kriipsujukut.

      Selline ajaloolis-erootilise lisaväärtusega tarbeese peaks olema turisti jaoks kindel müügihitt, eriti siis, kui too on pärit moraalitust Euroopast, kuid ma suudan ahvatlusele vastu panna. Ma võib-olla isegi muigan avalikult, aga sellest, milline siga ma olen, saan ma aru alles veidike hiljem.

      Sest teatava

Скачать книгу