LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ratsaniku säärte puudutust, taltus Faarvaater otsekohe, ja vahetanud paaril korral jalga, hakkas puristades ja pead raputades värava juurest laias ja vetruvas galopis kihutama…

      Kiire ratsutamine, kõrvade ümber vuhisev külm tuul ja sügisese, veidi niiske põllu värske lõhn rahustasid ja elustasid üsna ruttu Bobrovi loiuks muutunud närve. Lisaks sellele tundis ta Zinenkode poole ratsutades iga kord meeldivat ja erutavat meeleolutõusu.

      Zinenkode perekond koosnes isast, emast ja viiest tütrest. Isa teenis tehases laoülemana. See laisk ja pealtnäha heasüdamlik hiiglane oli tegelikult väga pugejalik ja intriigitsev isand. Ta kuulus nende inimeste hulka, kes igaühele tõtt suhu ütleva inimese maski all ülemuste ees rohmakalt, kuid meeldivalt lipitsevad ja kaasteenijate kohta avalikult pealekaebusi esitavad, alluvatega aga käituvad kõige jõledamalt despootlikul viisil. Ta vaidles iga pisiasja pärast, kuulamata vastuväiteid ja kähiseva häälega karjudes; armastas hästi süüa ja tundis nõrkust väikevene koorilaulu vastu, kusjuures ta laulis alati valesti. Ta oli endale märkamatult oma abikaasa – väikest kasvu, haiglase ja edvistava naisterahva tuhvli all, kelle tillukesed hallid silmad asetsesid veidralt otse ninajuure lähedal.

      Tütarde nimed olid: Maka, Beta, Šura, Niina ja Kasja.

      Igaühele neist oli perekonnas kindlaks määratud oma ampluaa. Makal, kala profiiliga neiul, oli ingelliku iseloomu kuulsus. «Maka on kehastunud lihtsus ise,» ütlesid tema kohta vanemad, kui ta jalutuskäikude ja õhtuste koosviibimiste ajal õdede huvides tahaplaanile püüdis jääda (Maka oli astunud juba üle kolmekümnenda aasta künnise).

      Betat peeti targaks neiuks, ta kandis näpitsprille, ja nagu räägiti, olevat kunagi isegi kursustele tahtnud minna. Ta hoidis pead veidi allapoole viltu nagu vana priipassihobune ja käis õõtsuva kõnnakuga, iga sammu juures kord tõustes, kord laskudes. Uutele külalistele kleepis ta end külge tüütute vaidlustega, et naised olevat paremad ja ausamad kui mehed, või palus naiivse mänglevusega: «Te olete nii terava mõistusega… noh, ütelge, missugune on minu iseloom!» Kui jutuajamine suundus üle ühele klassikalistest kodustest teemadest: «Kumb on suurem: Lermontov või Puškin?» või «Kas loodus aitab kaasa iseloomu paremaksmuutumisele?» – nihutati Beta sõjaelevandina ette.

      Kolmas tütar Šura oli valinud endale erialaks paaristuraka mängimise kõigi vallaliste inseneridega järgemööda: Vaevalt teada saanud, et tema endine partner kavatseb naituda, valis ta endale meelepaha ja kibedustunnet alla surudes uue partneri. Muidugi kaasnesid mänguga armsad naljatused ja väike kütkestav kelmikus, kusjuures partnerit nimetati «koledaks inimeseks» ja löödi mängukaartidega käe pihta.

      Niinat peeti perekonna üldiseks lemmikuks, hellitatud, kuid veetlevaks lapseks. Massiivsete kehade ja jämedavõitu, vulgaarsete nägudega õdede hulgas oli ta tõeliseks erandiks. Vahest ainult madaam Zinenko oleks võinud anda rahuldava seletuse, kellelt on Niinake pärinud oma õrna, hapra kuju, need peaaegu aristokraatlikud käed, kena tõmmuka, rohkete sünnimärkidega kaetud näo, väikesed roosad kõrvad ja uhked, peened, kergelt käharduvad juuksed. Vanemad panid talle suuri lootusi ja seepärast oli talle kõik lubatud: liialdamine kompvekkide söömises, mõnede sõnade armsalt moonutatud hääldamine ja isegi õdedest paremini riietumine.

      Kõige noorem õde Kasja oli hiljuti neliteist aastat vanaks saanud, kuid sealjuures oli see fenomenaalne lapsuke oma emast pea jagu pikem, ületades vanemaid õdesid kaugelt kehavormide võimsa reljeefsusega. Tema figuur kutsus juba ammu esile tehasenoorte teraseid pilke, sest tehas, mis asus linnast kaugel, oli naiste seltskonna poolest üsna vaene, ja Kasja reageeris neile pilkudele varaküpsenud tütarlapse naiivse häbitusega.

      See perekondlike võlude ärajaotamine oli tehases hästi tuntud ja keegi naljahammas oli kunagi öelnud, et kui juba Zinenkode tütardega abielluda, siis tingimata kõigi viiega korraga. Insenerid ja praktikal viibivad üliõpilased vaatasid Zinenkode majale kui võõrastemajale, tunglesid seal hommikust keskööni, sõid palju, jõid veelgi rohkem, kuid hoidusid imestusväärse osavusega kõrvale abielukütkeist.

      Selles perekonnas Bobrovi ei sallitud. Madaam Zinenko oma väikekodanliku maitsega püüdis kõiges kinni pidada labasest ja perekondlikku heaolu silmas pidavast igavast provintsliku viisakuse liinist ning oli solvunud Andrei Iljitši käitumisest. Tema sapistele teravustele, kui ta hoos oli, reageeriti pärani avatud siladega ja vastupidi, kui ta tervete õhtute kaupa väsimusest või ärritatud olekust tingituna vaikis, kahtlustati teda salalikkuses, uhkuses, vaikivas ironiseerimises, isegi – oo, see oli kõige õudsem! – , isegi kahtlustati, et ta «kirjutab ajakirjadesse jutustusi ja kogub nende jaoks tüüpe».

      Bobrov tundis seda varjatud vaenulikkust, mis avaldus tähelepanematuses tema vastu söögilauas ja pereema imestavas õlgadekehitamises, ent ta jätkas siiski oma külaskäike. Armastas ta Niinat? Sellele poleks ka tema ise vastata teadnud. Kui ta kolm või neli päeva nende pool polnud käinud, panid mälestused Niinast tema südame tugevamini tuksuma ning täitsid selle magusa ja rahutukstegeva nukrusega. Ta kujutles endale tema saledat, graatsilist figuuri, tema raugete, varjudest ümbritsetud silmade naeratust, tema ihu lõhna, mis meenutas talle millegipärast paplite noorte, kleepuvate pungade aroomi.

      Kuid tarvitses tal vaid viibida Zinenkode juures kolm õhtut järjest, kui teda hakkas tüütama nende seltskond, nende ühetaolistel juhtudel alati ühed ja samad fraasid – nende nägude šablooniline ja ebaloomulik ilme. Viie «preili» ja nendega kurameerivate «kavaleride» vahel (vastavalt Zinenkode perekonnas tarvitusele võetud väljendeile) olid lõplikult kindlaks kujunenud labaselt mänglevad suhted. Nii ühed kui teised tegid näo, nagu oleksid nad kaks vaenulikku leeri. Alatasa röövis keegi kavaleridest nalja pärast preililt mõne asja ja kinnitas, et ei anna seda tagasi; preilid mossitasid, sosistasid isekeskis, nimetasid naljatlejat «koledaks inimeseks» ning naersid kogu aja puiselt, valjusti ja ebameeldivalt. Ning see kordus päevast päeva, täna täiesti samasuguste sõnade ja žestide saatel nagu eile. Bobrov ratsutas Zinenkode juurest koju peavalu ja nende provintslikust tembutamisest väsinud närvidega.

      Nii vaheldusid Bobrovi hinges igatsus Niina ja tema alati soojade käte närvilise pigistuse järele vastikusega tema perekonnas valitseva igavuse ja maneerlikkuse vastu. Oli hetki, kus ta oli valmis Niinale abieluettepanekut tegema. Siis poleks teda peatanud isegi teadmine, et oma halvamaigulise koketsusega ja vaimse tühjusega teeb Niina nende perekonnaelust põrgu ning et tema ja Niina mõtlevad kumbki omamoodi ning kõnelevad eri keelt. Kuid ta ei julgenud seda sammu astuda ja vaikis.

      Nüüd, lähenedes Šepetovkale, teadis ta juba ette ära, mida ja kuidas seal ühel või teisel juhul räägitakse, ning kujutles endale isegi Zinenkode näoilmeid. Ta teadis, et kui teda nende rõdult ratsa tulevat märgatakse, algab preilide vahel, kes veetsid oma aega «meeldivate kavaleride» ootuses, esialgu kestev vaidlus selle üle, kes sõidab. Kui ta aga lähemale jõuab, hakkab see, kes õigesti aimas, kekslema, käsi plaksutama, keelega laksutama ja võidurõõmsalt hüüdma: «Näete nüüd! Näete nüüd! Mina aimasin õigesti, mina aimasin õigesti!» Seejärel jookseb ta Anna Afanasjevna juurde: «Mamma, Bobrov sõidab, mina tundsin ta esimesena ära!» Mamma aga, pühkides laisalt teetasse, pöördub Niina poole – tingimata Niina poole – sellise tooniga, nagu ütleks ta viimasele midagi naljakat ja ootamatut: «Niinake, tead, Bobrov sõidab.» Ning pärast seda avaldavad juba kõik koos ülimal määral ja valjuhäälselt imestust, nähes sisseastuvat Andrei Iljitši.

IV

      Faarvaater astus valjusti turnates ja aeg-ajalt perutades. Eemalt hakkas paistma Šepetovka häärber. Sirelite ja akaatsiate tiheda roheluse tagant paistsid vaevalt silma hoone valged seinad ja punane katus. Mäe all oli väike tiik, mis kerkis kumerana teda ümbritsevate roheliste kallaste vahelt.

      Välistrepil seisis keegi naine. Erekollase jaki järgi, mis tema näo tõmmu värvuse nii kaunilt esile tõstis, tundis Bobrov juba eemalt ära Niina, ja peatanud valjaid pingutades Faarvaatri, tõmbus kohe sirgeks ning vabastas saapaninad, mis olid läinud sügavale jalustesse.

      «Olete jälle oma aardel siia sõitnud? Ma lihtsalt ei või näha seda värdjat!» hüüdis Niina välistrepilt hellitatud lapse lõbusa ja kapriisse häälega. Talle oli juba ammu harjumuseks saanud nokkida Bobrovi tema hobuse pärast, kellesse viimane oli väga kiindunud. Üldse nokiti Zinenkode majas alati

Скачать книгу