ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
Paar nädalat hiljem pakkus kohalik sõjaväeülem Moralesele 4. veebruariks kolme ihukaitsjat ja autot. Kogu riigi linnapead ja linnavalitsused tegid meeleavalduse vabatahtlikega tihedat koostööd ja väljastasid piketi tarvis korralduslube.
Eriti tähelepanuväärne on see seik, et nii paljud columbialased liitusid Facebooki grupiga, kasutades oma õiget nime. Meeleavalduse päevaks oli liitunuid juba 350 000. Vaatamata aastakümneid kestnud hirmule, andis Facebook Colombia noortele lihtsa digitaalse võimaluse julgelt oma tülgastust väljendada.
Isegi siis, kui meeleavaldusest oli saanud ajakirjanduses igapäevane kõneaine ja internetist oli saanud peamine reklaamitööriist, jäi kõige keskuseks ikkagi Facebook.
„Facebook oli meie peakontor,” rääkis Morales. „See oli meie ajaleht, juhtimiskeskus, uurimiskeskus. Facebook täitis kuni viimse hetkeni kõiki neid rolle.”
Morales koordineeris ise vabatahtlikuna Barranquilla meeleavaldust. Ta lootis, et kohale tuleb vähemalt 50 000 inimest. Tegelikult tuli 300 000 osalejat ehk 15 protsenti linna elanikest. Rahvas täitis rohkem kui kümne kvartali tänavad. Keskpäeval luges Morales ette oma sõnumi, mille Facebooki grupp oli juba varem heaks kiitnud. Tema kõne edastati kõikides Ladina-Ameerika telekanalites. Meeleavaldajad olid tänavatele kogunenud isegi Dubais, Sydneys ja Tokyos. Kohalikes uudistes näidati üht naist, kes osales Bogotá meeleavaldusel. Intervjueerija küsis, kas FARC on naisele isiklikult halba või viga teinud. „Jah, kuna olen colombialane,” vastas naine.
Morales ja tema kaasvõitlejad olid puudutanud kogu rahva hella kohta. Samal ajal, kui president Uribe oli teinud suuri jõupingutusi, et FARC-i vastupanu nõrgestada, paistis, et meeleavaldajad olid ka oma pommi nende suunas õhku lasknud. Oli ilmselge, et partisanid olid lähenevast meeleavaldusest teadlikud ja teatasid laupäeval, enne kui see aset leidis, et vabastavad kolm pantvangi, kelleks olid endised Colombia kongressiliikmed. Nende endi sõnul olevat see nendepoolne „humanitaarne žest”.
2008. aasta juulikuus päästeti Colombia sõjaväeoperatsiooni käigus Ingrid Betancourt ja veel neliteist pantvangi. Hiljem aset leidnud intervjuudes meenutas ta, kuidas ta FARC-i partisanidest ümbritsetuna 4. veebruaril džunglis raadiot kuulas. Ta rääkis, et oli sügavalt liigutatud, kui kuulis meeleavaldajaid hõikamas: „Maha FARC! Vabadus! Vabadus!”
Siis ei pidanud partisanid enam vastu ja keerasid raadio kinni.
Oscar Morales jutustab mulle sellest kõigest 2008. aasta lõpus ühes Manhattanil asuvas kohvikus. Tema hääl muutub katkendlikuks. Pisarad hakkavad voolama. Tema moodustatud Facebooki grupp ja ülemaailmne meeleavaldus on temast küll rahvusvaheliselt tuntud mehe teinud, aga veendumused ja südamevalu, mis ajendasid teda looma Facebooki lehekülge „Un Millon de Voces Contra Las FARC”, ei ole kuhugi kadunud. Hetkel on ta kogu oma elu FARCi-vastasele võitlusele pühendanud.
Kuigi Facebook ei olnud mõeldud poliitiliseks mõjutusvahendiks, mõistsid selle loojad juba üsna varakult, et võrgustikul on vastavat potentsiaali. Esimeste nädalate jooksul pärast selle loomist Harvardi ülikoolis 2004. aastal hakkasid üliõpilased seal avaldama oma poliitilisi vaateid. Profiilipildi juurde lisati sageli muuhulgas ka poliitilisi tekste ja pöördumisi.
„Inimesed kasutasid seda erinevate neile oluliste protestide avaldamiseks,” räägib Facebooki üks loojatest Dustin Moskovitz. „Teemaks võis olla kas või mõni väike kooliga seotud probleem.”
Kasutajad said algusest peale aru, et see teenus võimaldab neil teistele oma tõelist identiteeti näidata, mille moodustavad lisaks välimusele ka nende vaated, huvid ja arvamused igapäevasündmuste kohta.
„See Colombia asi,” räägib Facebooki looja Mark Zuckerberg, „on üks esimesi märke sellest, et valitsusviis on muutumas ning ka sellest, kui võimsaks võivad poliitilised organisatsioonid muutuda. Sellised sündmused võivad tõepoolest inimeste õiguseid ja vabadust mõjutada, mis on tegelikult ju valitsuse ülesanne… Võimalik, et 15 aasta pärast toimub samasuguseid asju, nagu juhtus Colombias, peaaegu iga päev.”
Nüüd, kaks aastat pärast Moralese vapustavat edu, leiame Facebookist alguse saanud liikumisi pea igast riigist ja kogukonnast, kus see teenus saadaval on, ja Facebook on kättesaadav peaaegu kõikides arenenud riikides.
Facebook koos Twitteriga mängis tähtsat rolli ka 2009. aastal Iraanis toimunud valimistulemuste vastu korraldatud mässus. New York Timesi välispoliitikat kommenteeriv ajakirjanik Tom Friedman kirjutas: „Esimest korda ajaloos on mõõdukatel, kes seni on alati pressitud autoritaarsete võimumeeste ja islamistide vahele, koht, kus koguneda ja oma võimu maksma panna. See koht on internetivõrgustik.”
Lüüasaanud Iraani presidendikandidaat Mir Hossein Mousavi kutsus Facebooki vahendusel oma pooldajaid tänavatele. Kui noor naine protesti käigus traagiliselt hukkus, avaldati Facebookis selle mõrva kohta video. See oli ülemaailmselt leviv näide Iraani valitsuse repressioonist. Häbistatud Iraani valitsus püüdis korduvalt ligipääsu Facebookile blokeerida, kuid võrgustik oli kogu riigis juba nii laialt levinud, et see ei õnnestunud.
Kuidas sai info FARCi-vastase liikumise kohta ühe mehe magamistoast nii kiiresti miljonite inimesteni jõuda? Miks peaks Facebook muutuma erakordselt efektiivseks poliitiliseks organiseerimistööriistaks? Kuidas kasvatasid Facebooki looja Zuckerbergi poolt kriitilistel hetkedel langetatud otsused Facebooki mõjuvõimu? Miks on nii, et kuigi Facebook on üsna pretsedenditu ja ei erine samalaadsetest suhtlusvõrgustikest eriti millegi poolest, on sellest saanud nii kiiresti sadade miljonite inimeste elu igapäevane loomulik osa? Paljud vastused on käesolevas raamatus seotud fenomeniga, mida mina nimetan „Facebooki efektiks”.
Facebook esindab täiesti uut suhtlusviisi ja sotsiaalset nähtust. Facebooki efekt esineb siis, kui teenus loob inimestevahelisi, tihtipeale täiesti ootamatuid kontakte tänu sellele, et neil on ühiseid kogemusi, hobisid, huvisid või probleeme. See võib toimuda väikese või suure inimhulgaga – paarist-kolmest sõbrast või pereliikmest miljonite inimesteni, nagu juhtus Colombias. Facebooki tarkvara muudab informatsiooni viirushaiguseks. Ideed ja mõtted jõuavad tohutu kiirusega paljude gruppideni ja inimesed saavad uut infot peaaegu üheaegselt. Info levib ühelt inimeselt teisele harukordselt kergesti, täpselt nagu viirus või meem. Sõnumi või teate võid saata teistele inimestele isegi tahtmatult. Tänu sellele kasvaski kasutajagrupp „Un Millon de Voces Contra Las FARC” üleöö nii suureks. Iga inimene, kes sellega liitus, edastas ühtlasi oma maailmavaate kohta sõnumi – „Jah, olen FARC-i vastu”. Uus liige ei pidanud tingimata ütlema „Saatke see info oma sõpradele”, ta lihtsalt liitus kasutajagrupiga, aga automaatselt nägid seda kõik tema sõbrad Facebooki avalehel ja info oligi juba rohkematele edastatud. Kui neist omakorda keegi kasutajagrupiga liitus, levis see info ka nende sõpradele. Moralese FARCi-vastase kampaania sarnane algatus võib viiruse kombel valguskiirusel levida ja kasvatada kasutajagrupi ühe ööpäevaga tohutult suureks.
Varem olid massimeediavahenditeks raadio ja televisioon. Facebooki efekt, näiteks Colombia või Iraani juhtumit silmas pidades, tähendab seda, et info massideni viija on tavaline inimene ehk varasem info tarbija. Selleks ei ole vaja mingeid erilisi teadmisi, väljaõpet ega oskuseid.
Teiseks võimsaks igaühele kättesaadavaks meediavahendiks on Twitter, ehkki selle võimalused ja funktsioonid on natuke piiratumad. Ka Twitteril on märkimisväärne poliitiline mõjuvõim, millel võib olla nii konstruktiivne kui ka hävitav jõud.
Facebook annab üksikisikule võimu, mis on suurem kui mis tahes sotsiaalsetel institutsioonidel ja see võib viia väga segadusttekitavate tagajärgede ja muutusteni. Osades ühiskondades võib see destabiliseerida institutsioone, mis võiks pigem muutumatuks jääda. Samas on see lootusrikas vahend, mille abil