LITMIR.BIZ

Скачать книгу

afroameeriklasest kodanikuõiguste eest võitleja, mis juhtus vaid mõni päev pärast Deppi sündi. Samal kuul pidas JFK oma legendaarse kõne „Ich bin ein Berliner“3. Niisugusesse õhkkonda sündis siis too väike poiss. Teda ei toidetud rinnaga – selle seiga arvele kirjutas ta hiljem oma kire alkoholi ja sigarettide vastu. „Mulle ei antud rinda. Ilmselgelt sellepärast ma suitsetangi,“ märkis ta. „Ja rinnapiimast ilmajäämine võib viia ka alkoholilembuseni, vähemalt teatud määral.“

      Deppil oli mälestusväärne onu, usklik mees, keda Depp kirjeldas kui vanaaegset jutlustajat. Noor Depp oli lausa lummatud onu esinemistest altari ees ja teda paelus ka kaaskuulajate reageering. Johnny jutustas hiljem: „Nii imelik oli vaadata, kuidas need täiskasvanud nutma puhkesid, onu juurde jooksid ja tema jalgade ümbert kinni haarasid, ja ta ütles: „Tõuske üles ja saage päästetud!“ Lapsele oli see arusaamatu vaatepilt.“

      Lapsena oli Depp kaugel seltsivusest, mis puudutas teiste lastega suhtlemist. Hiljem rääkis ta eri tüüpi lastest, kes tema koolis käisid: „Sportlased, nutikad lapsed ja maakad. Ja siis tüübid, kes tõmbasid kanepit. Mina olin üks neist. Ükski tüdruk ei tahtnud minuga aega veeta. Mind peeti lihtsalt kanepisõltlaseks, mingiks veidrikuks.“

      Deppil kujunes lapsepõlves kõige tugevam side vanaisa PawPaw’ga. „Me olime lahutamatud, mina ja PawPaw,“ meenutab Depp oma irokeesi-indiaanlasest vanaisa, kes oli näo poolest sarnane praeguse Johnny Deppiga. See on tõesti nii – režissöör John Waters ütles hiljem Deppile, et too on pärinud oma põsesarnad indiaanlastest esivanematelt, ja soovitas tal abielluda Raquel Welchiga, et nende lastel oleksid „parimad põsesarnad Ameerikas – me saaksime neid müüa rikastele pintsaklipslastele“.

      Depp on jutustanud ajakirjale FHM ka ühest vähem võluvast asjast nende perekonnas. „Ma mäletan seda, kui nägin oma vanavanaema varbaküüsi,“ rääkis ta. „Ta oli puhastverd irokees. Tema varbaküüned olid tõeliselt pikad ja kaardus nagu India pähklid… Jube, ma ei suuda isegi mõelda sellele. See oli lihtsalt kohutav pilt.“ Sellest õudusest ülesaamiseks käisid Depp ja tema vanaisa koos tubakalehti korjamas – need olid mõlema jaoks õnnelikud päevad, nad sobisid omavahel kenasti ning palehigis töötades tundsid nad rahulolu.

      Ise end kummaliseks lapseks tunnistava Deppi iidol oli viieaastasena Ameerika maadeuurija Daniel Boone, kes oli kõige kuulsam Kentucky uurimise poolest. Edaspidi tekkisid Johnnyl mõned kentsakamad kangelased. Aga kui rääkida neist, keda ta ei imetlenud, siis selle nimekirja tipus oli John Wayne. „Ma ei suutnud teda üldse taluda,“ rääkis Depp. „Ta paistis olevat selline eriti parempoolne ja käremeelne tegelane.“ Varases nooruses oli Deppil üks üsna veider ambitsioon, mida ta küll hiljem tunnistas, kuigi ta näol oli seejuures häbenev ilme. „Kui ma olin umbes nelja- või viieaastane… siis ma olin täiesti kindel, et minust saab… esimene valge Harlem Globe Trotteri korvpallitsirkuse liige,“ jutustas ta. Nii palju kangelasi, aga neist olulisim oli siiski vanaisa.

      Esimene tragöödia Deppi elus oli PawPaw’ surm. Johnny oli siis kõigest seitsmeaastane. „See oli mulle tõeliselt suur löök,“ lausus Depp.

      Siin tasub korraks paus teha ja kaaluda seda mõju, mida vanaisa leinamine noorukile avaldas, mängides rolli ka pärast tema täisikka jõudmist. „Miskipärast ma usun, et ta on lähedal,“ on Depp rääkinud oma surnud vanaisast. „Ma usun vaimudesse. Ma loodan, et ühel päeval saab minust kummitus. Ma arvan, et mul oleks siis rohkem energiat… Ma olen kindel, et minu PawPaw on kusagil siin – ta suunab ja jälgib mind. Mul tuleb mõnikord ette, et pääsen üle noatera. Siis mõtlen ikka: püha taevas, kuidas ma küll sellest välja tulin? Ja mul lihtsalt on tunne, et see on PawPaw’ teene.“ Hiljem on Depp kogenud hotellitubades olukordi, mida ta kirjeldab üleloomulike seikadena. Jah, ta oli kaotanud oma parima sõbra, ehkki too oli Johnnyst ju mitu põlve vanem. Deppil oli ka omaealisi sõpru. Liigutav tõend tema ustavusest oma päritolule on see, kui ta hoolitses semudega kauboisid ja indiaanlasi mängides alati selle eest, et indiaanlane kunagi viga ei saaks.

•

      Peagi pärast PawPaw’ surma kolis perekond Owensborost ära. Nende sihtpunkt oli Miramar, linn Lõuna-Floridas, mitte kaugel Miamist. Hiljem kirjeldas Depp seda kui paika, „kus ei toimunud eriti midagi ja kus ei hakkagi kunagi midagi toimuma“. Algul elas pere motellides. Need olid Deppi ja tema pere jaoks rahutud ajad. „Me vahetasime elukohta umbes kolmkümmend korda,“ väitis Depp hiljem, ehkki ta on seda arvu hinnanud ka kahekümne lähedaseks. Vahet pole, kumb number õige on – pere oli tavamõistes ikkagi väga liikuv. „Me kolisime ühest ümbruskonnast teise, mõnikord ka kõrvalmajja. Ma ei tea miks. Mu emal olid miskipärast sipelgad püksis… Me olime nagu mustlased, elasime igal pool, olime kogu aeg liikvel. Mõne aja pärast mõtlesin, et ma ei hakka ennast enam teistele lastele tutvustamagi.“ Johnny ütles, et ta tundis end klassikaaslaste seas tõepoolest täieliku veidrikuna.

      Ta on meenutanud, kui palju vara neil iga kolimisega maha jäi: „Mööbel, minu mänguasjad, koolitööd – kõik jäeti maha, kui me ühest piirkonnast teise kolisime.“ Noorele Deppile paistsid paljud neist paikadest üsna sarnased, kuid iga kord tundis ta mahajäänud ja kaotatud asjade tõttu, et on taas juurtega välja kistud. Nooruki jaoks on see väga häiriv kogemus.

      Kogu selle heitliku elu jooksul oli ta sunnitud end ise lõbustama ja elukogemusi hankima. Sellest eluperioodist mäletab Depp jaanimardikate korjamist, õdede-vendadevahelisi nääklusi (eriti Danny ja Christie vahel), Bob Dylani muusika valju kuulamist venna muusikakeskusega, tunnelite kaevamist kui märki tema kasvavast huvist Teise maailmasõja vastu, vastakaid kinnismõtteid hulljulgest mootorratturist Evel Knievelist ja kunstnik Vincent Van Goghist, ning tal on meeles ema valmistatud roogade lõhn. Nende majapidamises polnud traditsioonilisi perekondlikke söömaaegu. Pere toidulaud kippus olema lihtsavõitu ja nad istusid harva ühe laua taga koos. Kui Johnny sõpradel külas käis, hämmastas teda alati see pilt, kuidas perekond istus lauda, et süüa tasakaalustatud ja mitmekesist toitu. Tema jaoks olid mõned külas lauale kantud roogadest täiesti tundmatud.

      Ka vanemad pidasid teda algusest peale veidi iseäralikuks. „Mu vanemad ütlesid alati, et ma olin kummaline laps,“ rääkis Depp. „Põhiliselt seetõttu, et tegin kõike kaks korda. Ausõna. Näiteks, kui ma jõin klaasist koolat, siis panin klaasi lauale, võtsin selle uuesti kätte, tõstsin suu juurde ja jõin. Ja see ei käinud mõne üksiku tegevuse kohta – ma tõepoolest kordasin kõike, mida tegin. Ma arvan, et see tegi mu vanemad väga närviliseks.“

      Tol ajal polnud arusaam sellest seisundist küll laialt levinud, aga praegu diagnoositaks niisugust käitumist peaaegu obsessiiv-kompulsiivseks isiksusehäireks. Deppi vanemad kaalusid isegi, et ehk peaks pojale abi otsima. Hiljem selgitas Depp, et see polnud tal mingi nalja pärast tembutamine. „See oli midagi, mida ma lihtsalt pidin tegema. See on täpselt nii, nagu sa jalutad mööda tänavat ja möödud telefonipostist ning kui oled sellest saja meetri kaugusele jõudnud, tuleb sul järsku mõte: ma pean tagasi minema ja posti ümber tiiru tegema. Mina tegingi nii.“

      Johnny ema, kes tundis, et peab oma veidrikust poega kaitsma, andis talle pisut nõu, mida teha, kui teda klassis narritakse. „Kui ma päris väike olin, ütles ema mulle: „Kuule, kui sa satud kellegagi kaklusse ja nad on sinust suuremad, siis võta kõige suurem telliskivi, mis sa leiad, ja löö nad pikali – lihtsalt löö need sindrinahad oimetuks.““

      Peamine taplusliik, mis Deppi huvitas, oli sõjapidamine ja selle ajalugu. Tema eriline huvi Teise maailmasõja vastu oli kummaline, arvestades, et see keskendus just Natsi-Saksamaale. Üks tema lemmiktelesaateid oli „Hogan’s Heroes“4, 1960. aastate USA olustikukomöödia, mille tegevus toimus natslikus vangilaagris Teise maailmasõja ajal. Pärast järjekordse osa vaatamist läks ta sageli otse aeda, et kaevata maasse veel mõni tunnel. Kui Depp oma jõupingutuste tulemusega rahule jäi, oli tal harjumuseks mõnda aega seal tunnelis istuda, ja võimalus, et see kokku variseb, tegi asja üksnes põnevamaks ja närvekõditavamaks.

      Noore Deppi teine eriskummaline huviobjekt oli 19. sajandi sarimõrvar Kõrilõikaja Jack. Varateismelisena luges Depp ahnelt läbi kümme raamatut Kõrilõikaja Jacki kohta ja seda lugu esitas ta kümneid aastaid hiljem kinolinal.

Скачать книгу