LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nägemine tekitaks. Melly ei kavatsenud pulmadest loobuda. Ei tema ega ka iseenda pärast. Melly ajab taga raha, arvas Skeet solvunult ja, tõesõna, ta tundis end saatuse poolt petetuna. Melly polnud see tüdruk, kelleks ta teda alati arvanud oli. Ja mis õigus on temal üldse teiste pulmi arvustada või rikkuda? Küllap siis Melly teab ise ja kannatab ka ise… Aga sellega oli raske leppida. See polnud kindlasti mitte õnn, mis ootas tema Mellyt Jimmy käte vahel. Ta oli selles alati veendunud olnud. Mida siis Melly Jimmylt võib tahta? Ainult raha. Skeet poleks eales nõus abielluma kellegagi raha pärast, veel vähem tahaks ta teada, et keegi teda tema tsikli pärast või hea palga pärast armastab. See olekas absurd. Pettus. Rõvedus!

      Melly oli tegelikult temast alati paremal järjel olnud. Ja nii mõnigi arvas, et ta jahib Archerite talu ja maid ja rikkust. Kuid mitte sellepärast ei käinud Skeet Melly kannul. Ei iialgi.

      Tal polnud kellelegi rääkida laupäeval toimuvast kohtumisest. Talle ei meeldiks küsimused, mis sellele otsekohe järgneksid. See polnud kellegi teise asi. Kokkulepe oli tehtud ja tal oli kindel plaan kohtumispaika ilmuda. Ehk natuke varem kui vaja, et oodata Jimmyt ise. Mitte, et ta usuks ja loodaks raha saada. Ta oli väga ettevaatlik. Jimmylt võis kõike oodata, kõike, peale oma lubaduse täitmist. Selle kahe kuuga sai ta nii palju selgeks. Õppis lõpuks tundma endise sõbra musta pahupoolt. Kindlasti ei ilmu Jim üldse kohale või siis leiutab mingi vabanduse, et hiilida maksmisest kõrvale. See oleks niivõrd loomulik.

      Päevad möödusid ruttu. Skeet nägi Mellyt eemalt, enamasti Jim Faehleyga koos, nagu poleks vahepeal mitte midagi juhtunud. Ta oli ausalt öeldes imestusest tumm: Kuidas võib ometi Melly sellisele tõprale andestada? Ta oli kogu täiega pettunud Mellys, kes ei hoolinud oma aust ja väärikusest. Skeet arvas, et ükski naine ei tohiks andestada mehele, kes teda kasvõi kordki on löönud. Aga Skeet Martinil ei jäänud midagi üle, kui vaid selle peale õlgu kehitada. Melly on loll.

      Laupäeva õhtu oli liiga pikk ja tüütu, et oodata selle finaali üksinda. Et teha aega parajaks, astus Skeet sisse Riggside poole. Näis, et Chloe valikuga olid vanad Riggsid alati rahul. Olgu tütre austajaks Marco, Skeet või tont teab, kes veel. Põhiline, et vaid tütreke õnnelik oleks. Martinit võeti siin alati lahkelt vastu. See oli temale suureks plussiks ka teiste külainimeste silmis. Ajapikku on usaldus nakkav nagu ka viha, ainult saavutada seda on tunduvalt raskem. Tänu Riggside heale sõnale märkas Skeet varsti, et nii mõnigi on temasse paremini suhtuma hakanud. See mõjus suurepäraselt tema tujule ja tervisele, et igaüks enam ei kõõritanud ega sosistanud selja taga sõna: mõrtsukas! Võib-olla ükskord, kui antakse veel aega…

      Kell sai kümme ning äkki tuli Chloe lagedale salasooviga, et Skeet võiks jääda temaga ööseks. Väljas vingus tuul ja vihma rabistas vastu klaasi. Hommikuks tuul vaibub ehk ja… Milleks liguneda vihma käes selle nimel, et pääseda koju, kus niikuinii mitte keegi ei oota?

      See mõte oli liiga ilus ja ahvatlev, kuid ei meeldinud Martinile. Nüüd oli tarvis hakata end kuidagi välja keerutama, samas kui oleks võinud lihtsalt minna ilma vabandusi otsimata. Sel õhtul oli Skeet ärevil ja tujutu. Mõte kohtumisest pimeda kalju all ei meeldinud talle üldse.

      „Ma ei saa,” ütles ta Chloe´le ausalt.

      „Sa ei taha? Miks?” Chloe oli kohe solvumas.

      „Tahan küll, ära saa valesti aru. Ma pean korraks kodus ära käima. Võib-olla tulen öösel veel tagasi.”

      „Sa ei tule ju!” hakkas Cloe jonnima ning ajas huuled pahuralt torru.

      „Ma pean oma sõna,” püüdis Skeet tüdrukut veenda. „Käin paariks tunniks ära ja olengi tagasi. Ära siis unusta akent lahti hoida.”

      „Ega sa ometi jälle pahandusi otsi?” hakkas tüdruk kahtlustama.

      „Mul on pahandustest kõrini, kallis. Nad tulevad ise mu juurde.”

      „Ega nad tuleks, kui sa Faehleyde maja ümber ei luusiks!” osutas Chloe sidemes käele, mis Martinil ikka veel üsna väheseks liikumiseks võimeline oli. „Selle käega sa küll Roomat ei valluta!”

      „Käsi paraneb varsti ja siis jälle vallutan!” hakkas Skeet naerma.

      „Eks mine siis,” andis Chloe lõpuks alla. Skeet nägi ta silmist, et tüdruk on pahane. „Sa oled kõige lollim ja jonnakam tüüp, keda ma eales näinud olen!”

      „Selle ma panen järjekordse iseloomustusena kirja oma mustade tegude raamatusse,” itsitas Martin.

      „On sul selline juba olemas või?”

      „Küll hakkab olema! Sa annad selle trükki ja saad kuulsaks, kui mina ükskord tsikliga kaela murran.”

      „Mine põrgu!”

      „O.K., sinnapoole ma just lähen.” Skeet oligi valmis minema. Kell seina peal näitas 22.30. Peagi kallistas ja suudles ta juba Chloe´t ukse vahel.

      „Ma tulen tagasi. Ainult natuke aega, eks ole? Mine rahus magama, ma koputan su aknale.”

      Chloe ei palunud enam midagi. Tuul ulgus puuvõrades, murdes lehti ja oksi. Kuid ta silmis oli palve või pigem suur igatsus. Korraks veel tsikli sadulast tagasi vaadates vilksatas Martini peas mõte, et mis siis, kui Chloe aimab midagi halba? Iialgi polnud keegi talle niiviisi järele vaadanud. Ja Martini hinge tekkis raskus. Kui ta trepil seisva tüdruku silmist kaotades öhe sõitis ja tuledes maja selja taha jättes end tormi kätte andis.

      Varasuvine torm polnud hea asi. Et see möllab kesk ööd, oli lausa talumatu. Juunikuu alguses võiks olla imelised ööd, mitte aina vihmad ja tuul. Sel aastal olid räpased ilmad.

      Libedana läikiv tee ning vihmapiisad kiivri kaitseklaasil rikkusid nägemisvälja. Ta pidi klaasi tõstma ja nautima-kannatama silma sattuvat vihma. Laternavalguses nägi ta kõveraid, okslikke põõsaid. Puuhiiglased kiigutasid tontlikult oksi ja üks neist lendas tuulega otse üle pea. See polnud ilus öö.

      Kui ta külast lahkudes mere poole suundus, mõtles jälle õhtule, mil täpselt samamoodi ulgus tuul ja vihma pritsis näkku. Oli üks pime aprillikuu öö, aga õhus oli kevadet ja loojang oli kaunilt punane. Punane nagu…

      Nad lahkusid tookord koos Mark Dixoniga kõrtsist. Tuju oli hea. Skeet oli tulnud kodust.

      Neil oli erinev suund. Nagu tihti varemgi, kutsus Mark teda korraks endale külla. Skeet otsustas sõbra ära viia ja sõita tagasi koju, kuid Markil tekkis tahtmine vihma käes jalutada. Ilm polnud midagi väärt, aga joogid olid juba sees ja vihm üllatavalt soe. Neile meeldis see ilm.

      Siis kohtusid nad Jim Faehleyga. Jim tuli autoga ning pakkus neile võimalust järsakul pidu panna. Tal on pudeleid autos kuhjaga jne… Nad nõustusid rõõmuga. Skeet vedas tsikli tühja maja juurde ning jättiski sinna. Edasi läksid nad autoga. Jim ütles, et oli papsi käest vägevat pappi saanud ja tahab nüüd sõpradega juua. Ta oli tihti helde käega ja pudelid, mida ta pidavat tegelikult koju saunapeole viima, kadusid libedalt kolmel sõbral kõrist alla. See järsak oli nende kõigi nõrkuseks ja olla öösel tormiga seal… see võiks olla päris vahva!

      Jimmyl oli nagu alati õigus. Vaatepilt oli uhke. Tuul rebis riideid ja ulgus üle mäeharja. Lainete mühin kõlas kõrvulukustavalt. Ükski neist ei julgenud astuda päris servale.

      Nad jäid kiiresti purju. Ka Jim ise, hoolimata sellest, et on roolis ja sõidab ikkagi isa autoga. Siin, kruusateel ja linnast eemal võmmid tihti ei käi ning õigupoolest saab koju ka ringiga, ainult Mark tuleks jala koju saata.

      Skeet Martin ei suutnud siiamaani meenutada, miks algas tookord tüli kahe sõbra vahel. Nad olid täis. Nad naersid ja lõõpisid ja ajasid muidu segast. Lõbus oli…

      Ühel hetkel hakkas Martinil äkki halb. Ta arvas, et oli liiga palju joonud, aga tegelikult polnud see see tunne, mida ta arvas. Kunagi polnud ta tundnud sellist asja mingi tühise joomingu kõrval. Ta kaotas kontrolli oma emotsioonide üle. Oli vihane, ärritatud ja samas naeris omaette. Ta läks teistest eemale, kükitas seal auto lähedal ja tegi suitsu. Püüdis oma mõistuses selgusele jõuda. Kõik voogas ja lainetas ja selles uues maailmas nägi ta nägemusi. Terve maailm oli topelt eredam ja värvilisem. Ei, tavaliselt ei läinud ta heameelega kaklema, aga nüüd ta tahtis

Скачать книгу