Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad - Mihkel Ulman

Скачать книгу

teisiti…»

      Parema puudus. Paaniline puudus. Peletav paanika.

      Kaur tõrjus: «Hea küll, lõpeta ometi, me oleme ikkagi töö juures…»

      «Huvitav küll, äsja oli hoopis mingi muu juur sulle olulisem kui töö juur…»

      «Pst, paha tüdruk! Hiljemalt kell üksteist olen sinu juures…»

      4. peatükk

      Kas see oli siis kodu?

      Martinil polnud mitte mingit tahtmist omaenese rajatud koju siseneda. Ehkki kõrvalt vaadates oli ju kõik kõige paremas korras. Valge bangalo-tüüpi eramu, peaaegu õdusalt valgustatud aknad, puhas majaesine, väravapult taskus… Aga just see peaaegu seisis Martini ja maja vahel. Kodu oli rajanud tema. Aga naine mitte. Naise jaoks oli see hoone lihtsalt üks staapidest. Kui seal üldse õhtusööki serveeriti, siis oli see plastkarbis valmistoode, sageli ei sedagi. Ja naist ei serveeritud ka. Või kui, siis mitte naisena, vaid kriminalistina, kes oli juhuslikult politseimajast, laborist või mõnelt järjekordselt sündmuspaigalt koju kandunud.

      Puudu oli naiselikkuse koefitsient, mis majast kodu teeb.

      Martin oli paar korda Fridale öelnud, et nad peaksid koos naise võtma – viskaks õige näppu, kumb end ohverdab ja kodukanakese majja toob. Naine oli temaga viisakalt kaasa naernud, aga kõigepealt oli ta selle ettepaneku peale sisimas solvunud – kõige tõsisemaid asju öeldakse teatavasti ikka naljatades –, seejärel oli aga jutu unustanud, sest majast helistati. Just Majast. Niimoodi seda politseistaapi omade seas nimetati. Ent Martini jaoks tähendas Maja midagi külma ja karmi, mis võttis ikka ja aina temalt emanda ära.

      Kui Martin end (õigupoolest üsna mitmel põhjusel vastumeelselt) majja sundis, oli õhust kohe tunda, et täna polnud isegi mitte karbitoidu soojendamise päev. Mis sobis Martinile ausalt öeldes väga hästi. Jälle mitmel põhjusel.

      Ta ei tahtnud siin süüa. Ta ei tahtnud poolfabrikaate süüa. Ta ei tahtnud… Ah, las olla.

      Martin hingas sügavalt sisse ja sisenes elutoa kõrval olevasse tuppa, mis oli esmalt eelkõige tema kabinet, seejärel aga aina rohkem ja rohkem Frida oma, sest erinevalt mehest võttis tema tööd nii koju kui voodisse kaasa – ta oligi üleni üks töö. Mees lamaskles teleka ees nagu sajad tuhanded maailma mehed ja mõtiskles selle üle, kui palju teisiti kõik oleks, kui kabineti asemel oleks lastetuba. Ilmselt kõik. Emotsioonid. Hormoonid.

      Kui neil oleksid lapsed, poleks Frida nii kohutaval kombel tööga üheks sulanud. Lapsed ja emalikkus poleks lasknud. Majas oleks siis naine, mehel kaasa ja kodul emand. Nüüd aga…

      Martin ohkas veel kord sügavalt. Nojah, see siis ongi nende… kodu… praegu…

      Praegu.

      Martin jäi kabinetilävele seisma: «Siin sa mul oledki.»

      Tal. Kui inimene üldse saab kellelgi teisel kusagil mul olla, siis Frida kindlasti mitte. Tema oli ikka ja ainult iseendal.

      Frida mühatas oma madalal kähedal häälel arvutiekraanilt pilku tõstmata: «Vabanda, et ma su kabineti okupeerisin… pingeline keiss… kiired ajad…»

      Jälle. Alati.

      Lõpetatagu ometi see üksteise mahanottimine ja röövimine, et Fridal kogu aeg pingelistest keissidest tingitud kiired ajad poleks… või tegelikult – mis see enam muudaks. Miski oli selles koduta kodus juba pöördumatult muutunud, nii et siia-sinna-edasi-tagasi muutmistega võis juba tagasihoidlik olla.

      Martin kehitas õlgu: «Ah mis, ega ma ju õhtuti enam äriga tegele. Mäletad küll – ei soovitatud ju. Ma ikka kuulan, mida arstid räägivad… Kuidas sinul edeneb?»

      Frida muigas surmakartliku meessoo üle ja kehitas oma täidlasevõitu õlga: «Esialgu tammume ühel kohal. Mis on ohvrite arvu silmas pidades juba korralik jama. Eesti mastaapide ja rahvaarvu juures on lugu lausa skandaalne. Kollased tõmbavad mu rattale.»

      «Kesned?»

      «Kollane meedia, taevas hoidku küll.»

      «Vabandust, ma olen pisut hajameelne, väsinud,» kohmas Martin, kes oli veel mõne aasta eest ilmselt kohe päris kaunis mees olnud. Nüüd kaldus ülekaalule ja korrapärased õhtused õlled olid ka tema näo ülearu punetavaks muutnud. Aga juuksed olid peas, suurepärased hambad suus, rüht laitmatu ja tagumik ka kenakest õllekõhtu trotsidest ilus väike ja trimmis. Ilma tantsudeta. Lihtsalt oli. Ja väsinud see mees küll välja ei näinud, kes nüüd oma äsjast totrust silus: «Kuidas sa uue partneriga läbi saad?»

      Kallis. Veel hiljuti oleks sellise lause lõppu käinud kallis.

      «Pettunud ja kukke täis,» porises Frida oma kulunud rinnahäälel, mis oli kunagi kõlanud nii mahlakalt ja seksikalt. Martini jaoks. «Noh, ta kujutas meile tulles ilmselt oma paarimehena ette meesterahvast… ja kui juba paarinaine, siis keegi noorem… Nüüd peab ta leppima vanaemaga, kes temast rohkem märkab, kiiremini taipab ja professionaalsemalt seosed leiab.»

      Martin meelitas: «Ma ei kahtlegi, et sa ta korralikult välja koolitad.»

      Frida ei läinud liimile – nii tööl kui eraelus küllalt neid meelitajaid nähtud: «Poiss on veel ülearust koolitarkust tuubil täis. Tead küll, kuidas liigne tublidus mõnikord segab. Paneb loovuse ja loogika kinni. Aga küll ta varsti selle kätteõpitud tarkuse kõrvalt ka muud nägema õpib. Tegelikku elu näiteks.»

      Martin ohkas taas. Mis see tegelik elu oli? Üksteisest mööda elamine, ühel laibad ja pätid, teisel kinnisvara…

      Frida mühatas: «Vabanda tõesti, et ma jälle siin õhtul tööga tegelen… kohe katan laua… Mõtlen välja, mida sinna panna… Mind on ainult üks. Aga ma saan hakkama.»

      Ainult üks – milline protsent sellest ühest abikaasale kuulus?

      Martin seisis nõutult. Temas võitlesid trots ja piinlikkus, sõjakus ja ebakindlus, otsusekindlus ja süütunne.

      Mees ütles kergelt ja ükskõikselt: «Tegelikult tulin mina vabandust paluma.»

      Ahah. Frida ei pööranud peadki.

      Muudkui klikkis, guugeldas ja kaevus ei-tea-millistes avarustes ei-tea-keda jahtida. Oleks ta kasvõi suhtlemisportaalideski olnud, oleks vähemalt pikantne ja naljakas. Oleks ta oma noorest poisspaarilisest kui isuäratavast isasest isendist rääkinud, oleks lausa erutav olnud. Mis teha, kuldses keskeas peab olema pisut paheline, et erutuda. Aga see naine siin ei erutunud isegi fakti peale, et mehel on põhjust millegi pärast vabandust paluda.

      Kas see oli siis abielu?

      Millisena õieti abielu ette kujutatakse, kui noorena sellesse lõksu sukeldutakse? Või miks noorena – mistahes eas võib ju kirgliku ja lootusrikka optimismiga abiellu sukelduda ja ehk võib see kooseluvorm kirgliku ja tegelikuna püsidagi… See ei pea olema keskeakriis, mis paneb tahtma tõelist rõõmu ja elusat elu, võib-olla lausa õnnegi. Kui sa enam inimest enda kõrval õnnelikuks ei tee, kui ta sind nähes rõõmsaks ei muutu ja õieti peadki ei pööra, siis…

      Frida silmitses Martinit üle prillide: «Lähed kuhugi või?»

      Jah, alles tuli, juba läheb, sest majas, kus pole kodu, ei ole kuigi vahva üksi iseendaga abielus olla. Maailmas on palju huvitavamaid kohti. Õieti on iga teine koht huvitavam kui selline kodu.

      Martin kohmas, vaadates vilamisi kella ja aknast välja ja seinal olevat graafilist lehte ja kinganinasid ja jälle kella: «Ma pean Ennu pool ära käima, üks klient loobus ostust, peame midagi välja mõtlema…»

      Sedasorti kammi klaarima niisuguses meeleolus? Liiatigi oli tänapäeval millegi väljamõtlemiseks teatavasti lisaks telefonile ka skaip ja sõnumineerimiskeskused ja… Frida jõuliste joontega näos liigutas end ühtaegu nii detektiivi kui naisterahva nina: «Sa kasutad uut lõhna?»

      Ennule mulje avaldamiseks, eks ole…

      Martin rehmas käega: «Jah, sattusin poodi sokke ostma, meeste osakonnas oli kampaania, lõhnavesi jäi põiki jalgu ja hakkas meeldima.»

      Niimoodi

Скачать книгу