LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siin väikses külas pole mul kuskilt sellist pika kalaletiga poodi võtta kui Alicantes, kus värskete krevettide valik kahekümnemeetrisel, purustatud jääd täis kalaletil oli pooleteistsendistest pöidlapikkusteni. Ja ega nad kallid olnd.

      Hindu kogu aeg ei jõua vahtida. Ei tohigi. Kui liiga ahneks lähed, saad hoopis mööda pükse nagu mina eile õhtul. Väntasin pimedas veel kord külla, et Tiinale postmarki osta. (Meie reception’i tüdruk ütles, kui ma marki küsisin, klassikaliselt – manaña! – tule homme.)

      Tiina oli Pipa jaoks, kes Tallinna maha jäi, saanud ilusa sünnipäevakaardi, kus kaardile joonistatud tantsival hispaania senjoriital oli pärisriidest kleit seljas, siidlehv peale seotud ja Tiina tahtis seda Pipale ära saata. Sest ta oli just Pipale helistanud ja Pipa oli teind parajasti oma koolitükke ja kui Tiina küsis, et kas ta tahab, et meie kamraadid ta suusareisile sõites Slovakkiasse tooksid, kust Tiina ta autoga üles võiks korjata ja siia Vahemere äärde tuua, hakkas Pipa nutma.

      Niisiis olin jalgrattaga teel läbi lõunamaa pimeduse kirjamärki ostma, karmi meretuule käes ja auklikul teel, mis hammastest plomme tahtis välja raputada.

      Vastu kärutas täistuledes auto. Vahtisin nina ette maha, aga ei näind vastu autotulesid enam mitte midagi.

      Keerasin ratta teeserva ja jäin seisma. Auto tõmbas tuled maha ja pidas kinni. Mees väntas juhiakna alla.

      “Fruta, fruta,” seletas mees ja ma laiutasin käsi, sest arvasin, et ta küsib mult teed. Aga ta ei küsinud teed.

      Ta oli kinni pidanud, et turistilt nahk üle kõrvade tõmmata ja suurepärase elegantsiga ta seda kohe tegigi.

      “Fruta, fruta, mucho!” musitas mees oma näppe ja ronis autost välja ja lõi kaubiku tagaukse lahti. Seal olid kastid igasugu puuviljadega. Apelsinid, mandariinid ja ma ei tea mis.

      Nii-nii, mõtlesin ma, see mees tuleb siin aiandist töölt ja on kaasa varastanud portsu puuvilja, mis nüüd on vaja kiiresti ja odavalt sirgeks teha. “Mandariinini, mucho!” tõstis mees ooperlikult häält ja musutas muudkui oma näpuotsi. Ma olin jäänd vahtima kastikest roheliste muhklike munadega. Mis need on? Mina ei teadnud.

      “Ooo, blalblabla,” kiitis mees häälekalt mu valikut. Naksas ühe vilja, murdis pooleks ja toppis mulle nina alla. Lõhn oli hea. Autokasti sisemust väike lamp veel valgustas, kõrval oli pilkaselt pime.

      Mees käis, käsi pikal, pinda, et ma muhklikku muna maitseks. Nujah, tahab äri teha. Vaevalt ta mulle solki pakub.

      Krapsasin vilja ja lürpsatasin kurku – hm, hea, tõepoolest mucho – ja tatistasin põsetäie kive teetolmu ja krabasin talt vilja teise poole ja panin kah aega viitmata nahka. Mmm, hea.

      Pikemalt mõtlemata ostsin mehelt kastitäie rohelisi muhklikke vilju ja kauplesin mõned mandariinid ka juurde. Kõigest kolme euro eest.

      Sain Carchuna külast kirjamargid, väntasin tagasi kämpingusse – Tiina oli seal tited just magama saanud – ja käisin uhkelt oma saagi välja.

      Tiina kooris rohelisel viljal umbusklikult naha maha ja maitses. Ootasin. Ei mingit reaktsiooni.

      Hm, see vili oli jah seest kuidagi teistsugune kui see, mis ma pimeduses alla olin kugistanud. Maitsesin kah.

      Sa vana kurat, see ei maitsenud ju üldsegi hea. Toores! Mees oli mulle sokutanud tee peal pihku küpse vilja, aga siin kotis oli puha toores kraam. Paras ahnele ja ihnsale eestlasele! Paras mulle!

      Aga kokkuvõttes see episood mulle siiski passis. Mees, kes mind alt tõmbas, oli ju muhe. Kaks ahnet said pilkases pimedas Hispaania tolmusel külateel, meretuule käes kokku ja kukkusid kohe oma kasu taga ajama ja üks pügas teist.

      Puhkajate hullusest

      Puhkama-sõites-tuleks-ennast-mõtteliselt-vaktsineerida-hullumeelsuste vastu, mis teid puhates tabavad. Olge juba ette kindel, et tulemata nad ei jää. Need on pisut teistsugused meeltesegadused kui harjunud kodumaised depressioonid ja maaniad, millesse võib haigestuda kodustes kortsudes ja magamistubades. Ja ega vaktsineerimine hullumeelsuse vastu päriselt ei aita ei kodus ega võõrsil. Ta aitab pisut.

      Näiteks haagissuvilaga Vahemere ääres tiirutavat eestlast tabavad täiesti tüüpilised puhkajaviirused, neid võib siin kinni püüda igal sammul.

      Ega ta naljalt ei hullu mauride arhitektuurist (mis on mitmes tähenduses tolmune) või härjavõitlusest (sama lugu).

      Pigem võib armuda mõnda mauri või härga või veel härgade poolt alles vähe läbitorgitud härjavõitlejasse, kui tal neid õnnestub kohata. Ja siis tahab ta neist teha muidugi isikliku mauri, härja ja härjavõitleja. Tahab nendega tuttavaks saada, nende allkirja ja taskurätti, nendega koos ennast pildistada, nendega kokku juua ja halvemal juhul nendega magada või neid surmani teenida.

      Ma sihin sinnapoole, et puhkaja hullused on tihti seotud omamiskirega. Puhkaja kõnnib ringi kohatult napis riietuses ja räägib kohatult valju häälega, sest tuttavad teda siin ei jälgi, ta on puhkusel ka oma enesekontrollist ja ta otsib hullult läikivate silmadega objekte, mida pildistada, kollektsioneerida ja muul moel omaks teha. (Arusaadav, koht ja inimesed tuleb omaks teha – omade hulgas on kodune olla ja kui juba liiga koduseks ja igavaks läheb, siis tahaks uute omade asjade ja inimeste juurest jälle minema.)

      Ma tahaksin väga öelda, et minu omamiskirg piirdub inimeste ja asjade vahtimise, nende üle mõtisklemise ja nendest kirjutamisega, aga paraku oleks see hale vale.

      Võtame mõne konkreetse näite. Nagu Eesti metsas käbisid, leiab Vahemere rannalt merikarpe. Ma ei tea, miks merikarbid tunduvad huvitavamad ja ilusamad kui needsamused käbid metsas või kivid mererannal. Nojah, karpe on vähem kui käbisid ja kive, neid peab siiski randa mööda pisut otsima. Enamasti on karbid kulunud, harva leiab uue ja värske. Ometi – iga puhkaja, kes rannale ronib, ja sinna ta ju ronib, hakkab garanteeritult merikarpe korjama.

      Seda kirjutades kannan ma ühte karpi paelaga kaelas (lahke habemik Hollandi sell, naabrimees, oli leidnud 2 kena karpi, millesse olid augud sisse kulunud ja ajas neist muidugi paelad läbi ja kinkis mu Ekkele ja Ruuale. Poisid jätsid need aga meie haagissuvila ette vedelema (hm, kas haagissuvila on õige sõna riistapuule, mida ma kasutan talvel, aga olgu, ma elan ka Eestis talvel oma Kloogaranna suvilas) ja ma tundsin, et varsti on need karbid ja paelad maas ja tolmus ja parem panen ma mõneks ajaks selle kingituse endale kaela. Paningi.

      Me oleme uidanud randa pidi hea hulk kordi ja iga kord täitnud taskud ja Margareti lapsevankri aluse korvi kivide ja merikarpidega ja tundub, et me võistleme väikest viisi tomsawyer’likul moel, kes leiab ilusamaid. Igaühel on oma purk või kast oma merikarpide jaoks ja me peaaegu et oleme valmis neid vahetama üksteisega, lootes saada veel ilusamaid või vahetama klaaskuulide ja surnud kasside ja muu varanduse vastu. Me oleme valmis tülitsema, kui keegi võtab ära minu korjatud karbi. Aga kus on see ilus suur roheline karp, mille ma täna Calahonda resto juurest leidsin? Kelle käes? Ekke, sinu? Ruila, sinu käes või? Ma tahan oma rohelist karpi kohe tagasi. See on minu oma.

      See on väiksemat sorti puhkajahullus.

      Hullem hullus on näiteks kinnisvarajaht. (Kuigi, ega neil palju vahet pole – ühed omandamishullused kõik.)

      Pentsik küll. Mul polnud Hispaaniasse tulles mingit kavatsust siia maja osta. Aga mingil hetkel hakkasin ma vaatama, et majadel on sildid SE ALQUILA. Üürile anda. Ja telefoninumber. Hm, päris hea oleks ju välja valida mõni koht, kus järgmisel talvel vedeleda. Siin on ju mõnus. Ja kui ma korteri täna välja valin, siis on muretu perega siia kärutada ja plats sisse võtta. Muidu jõuan siia, kudend ja pean hakkama otsima uut kohta.

      Nii käime koos lastega nagu oleksime isegi lapsed mööda kitsaid rannakülatänavaid valgeksvõõbatud villade vahel ja unistame, kus me elaksime. Selles majas? Ei, sa aga vaata seda seal! See on minu maja!

      Helistasin paaril väljavalitud majale kinnitatud SE ALQUILA numbril ja muidugi räägiti ainult hispaania keelt, aga kui üks tahab osta ja teine müüa, siis ega keeleoskamatus ei takista.

      “Se

Скачать книгу