LITMIR.BIZ

Скачать книгу

millestki aru.”

      Candice istus tugitooli sellise ilmega, nagu oleks Kuule püstitatud Ameerika lipp.

      “Mina samuti. Peaaegu. Peale selle, et ajasid mu näituse avamise nurja.”

      “Kuidas nii?”

      “Noh… põhjustasid mõningaid purustusi ja korraldasid segaduse. Tead, kuidas kõik segadusse sattusid? Pärast seda oli raske õhtut sundimatus õhkkonnas jätkata.”

      “Nii et see oli siis sinu näitus?” kordas Candice kuuldut.

      “Jah.”

      “Ja sellepärast ongi sinu toas,” Candice tegi käega liigutuse ukse poole, mille tagant ta ilmunud oli, “nii palju fotosid?”

      “Jah, loomulikult.”

      “Vaat see on alles midagi!”

      Brandon raputas pead. Candice tundis end ebakindlalt. Tal oli ebameeldiv seetõttu, et mees teda niimoodi vaatab ja samas ka sellepärast et ta teda selleks innustab.

      Tema kannatused katkestas Gloria ilmumine. Gloriat saatis nooruke, kahekümne, kahekümne kahe aastane noormees, kellel oli mingi tabamatu sarnasus Brandoniga. Täpselt – vend. Gloria tundus olevat õnnelik, nii õnnelik, millisena Candice polnud teda juba tuhat aastat näinud, võib-olla isegi koolilõpuballist alates.

      “Oo, Candice! Sa oled juba meiega?” sädistas Gloria.

      Enam sobimatumaid mõisteid kui “Gloria” ja “sädistama” oli raske leida, kuid just seda Candice nägi ja kuulis.

      Sonimine kaotas järk-järgult oma ebareaalsuse ja muutus tõelisuseks. Candice tundis end selles olekus veel võõrana, kuid mõistis, et sellise reaalsusega võib juba mingeid suhteid luua.

      “Tore, väga tore, aga sa ehmatasid meid kõiki väga!” Gloria viskas diivanile oma suure koti ja seejärel ka iseend.

      “Tere, aga mina olen Mike,” esitles end noormees, “Brandoni vend.”

      Ta heitis oma tihedate ripsmete alt pilgu Gloriale. Pilgu, mis oli täis jumaldamist.

      Asi paistis tõsine.

      Järsku on siin mingi vandenõu?

      “Noh, ehk joome midagi? Tõime Mike’iga kaks pudelit suurepärast veini,” ütles Gloria.

      “Mina jooma ei hakka,” ütles Candice vastikustundega. “Gloria, vii mind, palun, koju!”

      Teda vaatas kolm silmapaari, kaks neist kohkunult. Nii et love story on täies hoos? Ta tundis end julma saatuse käsilasena, kes üritab armunuid lahutada. Milline tänamatu roll! Teatris võib seda mängida, aga päriselt…

      “Noh, ei taha – mis siis ikka,” vastas Candice sõbranna tummale palvele. “Aga alkohol hoidke minust eemale, kuni ma pole rohkem midagi kokku keeranud.”

      Ta istus laua taga olevale kergele toolile.

      “Tahad teed või kohvi?” pakkus Brandon.

      Candice mõtles kohvile ja teda ajas öökima.

      “Teed. Ja tulist.”

      “Hea küll.”

      Absurditeater jätkus. Kell oli kolm öösel. Candice istus võõras korteris laua taga. Koos temaga istusid sama laua taga tema põlevate silmadega sõbranna Gloria, lõbus noormees Mike, kellelt Gloria silmi lahti ei saanud, ja fotograaf Brandon, kellele ta oli käki kokku keeranud, enne kui tema nime teada sai. Gloria ja Mike olid teineteisega hõivatud, fotograaf Barandon aga…

      Ei, mees polnud temaga hõivatud. Tundus, et ta mõtleb millestki põhjapanevast. Näiteks kuidas vallutada maailma. Või kuidas teha nii, et tema näitusele ei avaldaks mõju see skandaalne mälukaotus.

      “Rahune maha,” ütles Candice talle, kui ei suutnud enam tema vaikivat vaenulikkust taluda. “Ma tegin sulle ju suurepärast reklaami.”

      See oli kohatu repliik, kuid Candice heitis selle vastuseks Brandoni kurb-mõtlikule pilgule. Tegelikult käis jutt hoopiski lasanje valmistamisest.

      “Arvad?” tundis mees sarkastiliselt huvi.

      “Muidugi! Keegi kirjutab sellest. Midagi taolist nagu “Kunsti võlujõud: noore fotokunstniku tööd vapustasid neiut nii, et ta kaotas teadvuse.” Ja “vapustatud saada” soovijaid tuleb karjana.”

      Brandon muigas.

      “Sa kuula, kuula, Candice’i!” soovitas vinti jäänud Gloria. “Tema on meil selles asjas tea… Oi-i-i!”

      Gloria niigi suured silmad läksid veelgi suuremaks. Candice toksas kontsaga tema jalga.

      “Mida? Mida see tähendab?” hakkas Mike rahmima. Tema käitumise järgi oli Gloria kõige esinduslikum naine, kellega ta kunagi suhelnud oli.

      Gloriat oli raske kaunitariks pidada selle sõna kõige otsesemas mõttes: lühike kasv, teravad põsesarnad, suurepoolne nina ja väike suu. Vaatamata sellele oli tal mingi uskumatu sarm. Tema riietumisstiilile ei saanud midagi ette heita, aga suured silmad tegid ta lausa ebatavaliseks. Jah, just nii – Gloria ei olnud kaunitar, küll aga oli ta erakordne naine. Kui veel arvestada tema ebatavaliselt teravat keelt ja terast mõistust… Üldiselt, Mike oli võlutud ja kuus-seitse, võib-olla ka kaheksa aastat vanusevahet, mis neid lahutasid, ei tähendanud tema jaoks midagi.

      Ka Gloria ei saanud Mike’ilt silmi. Ta naljatas sädelevalt ja noris kaaslaste kallal palju vähem kui harilikult. Mingi ime kombel oli mehel õnnestunud leida võti tema südamele. Huvitav, milline? Ta on ju veel täiesti roheline. Jah, sarmikas, seda küll, ja teravmeelne, kuid tema vanem vend on pisut veetlevam, kui aus olla…

      Stopp! Mis mõtted need veel on? Tema jaoks on kõik mehed koos Marcus Donnaryga surnud. Need on niisama… vaimud.

      “Milles asi, Gloria?”

      Mike tundus tõeliselt murelik.

      “Pole midagi,” kortsutas Gloria kulmu. “Lihtsalt jalg suri ära.”

      “Aga mida tähendab “Candice tunneb seda asja”?” uudishimutses Brandon.

      Gloria hõõrus puusa ja tegi näo, et on selle tegevusega väga hõivatud. Ja üldse on küsimus suunatud kellelegi teisele ning temal pole sellega mingit pistmist.

      Brandon suunas pilgu Candice’ile. Kas tal on röntgeniaparaat peakolusse ehitatud? Silmad nagu silmad ikka, heledad, isegi ilusad – aga justkui näeks nendega läbi, puuriks, tungiks sügavamaissegi soppidesse, haaraks mõtted ja keriks neid nagu lõngakerasid lahti…

      “Brandon, ega sa juhuslikult meedium ole?” küsis Candice närviliselt.

      “Ei,” vastas mees ja vahtis endiselt Candice’ile otsa.

      “Aga miks sul siis selline pilk on?”

      “Milline?”

      “Sa tahaksid nagu kogu mu sisemuse pahupidi pöörata.”

      “Tahan vaid oma küsimusele vastuse saada.”

      Candice mõistis, et mees saab selle, mida tahab. Isegi siis, kui tal tuleb selleks minna üle laipade. Või üle tema laiba. Kust võtab üks mingisugune fotograaf nii palju põikpäisust ja jõudu? Võiks arvata, et ta on kunagi börsil miljoneid pööritanud või mõnes maailma kuumas punktis aega teeninud.

      Õhus oli pingeline vaikus. Mike tahtis naljatada, kuid tema ebakindel repliik uppus vaikusesse nagu seisvasse vette.

      “Ma töötan ajalehe juures,” lausus Candice kuival häälel, et midagigi ütelda.

      “Jah? Ja millise?” tundis Brandon huvi.

      “Kultuurne New York,” surus Candice läbi hammaste.

      Silmanurgast märkas ta, kuidas Gloria imestusest suu avas.

      “Nii et sa kirjutad?”

      “Jah.”

      “Millest?”

      “Kultuurielust.”

      “On

Скачать книгу