Südamehääl - Barbara Cartland

Скачать книгу

reisin, tuli ratas alt ära. Ma oleks äärmiselt tänulik igasuguse abi eest, mida teie või teie inimesed mulle osutada võiksid.”

      „Aga loomulikult. Mu mehed vaatavad järele, mis teha annab,” lausus mees. „Aga seniks võiksite tulla lõkke äärde ja end soojendada?”

      Hirm oli kadunud, aga Sabina tundis, et ta käed külmetasid ja kuna päevast oli saanud öö, oli õhus tunda jäist hingust. See tuleb mägedest, mõtles ta ja vastas naeratades:

      „Ma sooviks tõesti korraks lõkke äärde istuda, kui tohib. Ma võin ainult loota, et tõllarattaga midagi tõsist lahti ei ole.”

      Mees andis käsu keeles, mida Sabina ei mõistnud ja kaks või kolm meest jooksid kibekähku tõlla suunas. Pisut kohmetult kõndis Sabina ümber lõkke mustlase poolt osutatud improviseeritud sohva suunas. Karunahk oli visatud lehtede ja sõnajalaokste üle, oletas Sabina. Ta võttis istet ja kohe ulatas mustlane talle veiniga täidetud klaasi.

      Sabina raputas pead.

      „Ei, tänan.”

      „Jooge see ära, preili,” nõudis mustlane, „see peletab teie reisiväsimust.”

      Sabina leidis, et oleks tänamatu keelduda ja võtnud klaasi, lonksas ta veini, millel oli peen hõrk aroom ja mis andis talle kohe sooja ning vähendas pisut ta häbelikkust.

      Seal nii istudes turgatas talle pähe, et ta pea oli katmata ja sirutades käe, püüdis ta siluda lokke, mis ilmselt olid sassis ja korratud.

      „Ärge muretsege, see on ilus,” sõnas mustlane vaikselt.

      Sabina pöördus suuri silmi mehe poole vaatama, suutes vaevu uskuda, et oli mehe sõnu õigesti kuulnud. Nähes mehe ilmet, langetas ta silmad. Ta polnud kunagi varem ühegi mehe silmis midagi sellist kohanud. Selline julge aval imetlus tekitas temas ebakindlust ja kohmetust.

      Ta tundis, kuidas veri põskedesse tõusis. Oli äärmiselt häbematu mustlase või mis tahes rahvusest mehe poolt teda nõnda vaadata. Mehe poole vaatamatagi tundis ta mehe silmi oma kahvatukuldseil juustel, mis ta emalt pärinud oli – ja nüüd puuris see pilk ta nägu.

      Sabinal olid kenad näojooned, ta teadis seda, ehkki ta põsed olid sageli liigagi kahvatud ja ta pidas end üldse liiga kleenukeseks ja hapraks, et tõesti ilus olla. Ta oli nii sageli soovinud, et ta oleks pikka kasvu nagu ta isa ja ümar ning vormikas nagu Harriet, keda alati imetleti, kui ta peol käis ja kel ei tulnud eales tantsupartneritest puudus.

      „Keegi ei märka mind!” oli Sabina sageli kurtnud. Ja ikkagi oli Arthur teda märganud – kui tänulik ta mehele siis oli olnud! Aga Arthur polnud teda kunagi vaadanud nagu see mustlane, kelle silmad läksid veidi kissi ja kes piidles teda nii pinevalt, et neiu käsi instinktiivselt rinna peale tõusis.

      Kuna ta tundis suurt piinlikkust, kiirustas ta rääkima: „Ma pean veel täna Monte Carlosse jõudma,” lausus ta. „Kahjuks jäin ma Nice’is viimasest rongist maha ja pidin tõlla palkama.”

      „Aga miks te mööda ülemist teed tulite, preili?” uuris mustlane.

      „Mulle öeldi Nice’is, et alumisel Corniche’i teel on kivid teele langenud,” vastas Sabina.

      „Selge,” hüüatas mees. „Aga see tee võib öösel ohtlik olla, kui teil just kogenud kutsarit ja häid hobuseid pole.”

      Sabina naeratas.

      „Ma kardan, et keegi ei saaks hobuseid, millega ma reisin, headeks nimetada. Need näevad nirud välja ja üsna tõenäoliselt ei kohelda neid vaesekesi hästi.”

      „Siis kindlasti on see äärmine julmus neid sellisele pikale reisile sundida?” järeldas mees.

      „Olen nõus, aga mida ma teha sain?” küsis Sabina.

      „Te oleksite võinud ööseks Nice’i jääda ja hommikul rongile minna.”

      „Aga ma ei saanud ju üksi ööseks hotelli jääda,” hüüatas Sabina.

      „Aga ikkagi reisite praegu üksi?” mainis mees ja neiu tundis ebamugavust, et peab kohe oma ilmselt ebatavalisena tunduvale käitumisele selgitusi andma.

      „Jah, ma olen üksi,” vastas ta. „Aga üksnes seetõttu, et mu saatjanna, leedi, kes mind Monte Carlosse saatma pidi, sattus õnnetusse. Ta murdis Nice’is rongist väljudes jalaluu. Seepärast ma nii hilisel tunnil reisingi.”

      „Ma mõistan. See selgitab kõik. Ma pidasin seda väga kummaliseks, et üks daam, eriti veel inglise daam, öösel üksipäini on. See võib ohtlik olla.”

      „Kui te peate silmas röövleid ja bandiite,” naeratas Sabina, „siis on mulle räägitud, et härra Blanc on taolised ohud Monte Carlot külastava inimese teelt kõrvaldanud. Selline kuritegelikkus poleks ju hasartmängudele hea, eks?”

      „Ma ei usu, et isegi härra Blanci ettevaatusabinõud noorte ja kaunite tütarlaste puhul piisavaks osutuvad, kui need pärast pimeduse saabumist reisivad,” mainis mustlane pisut kuivalt.

      „Ma ei karda,” vastas Sabina teravalt. „Keegi ei saa minult midagi röövida, kuna mul polegi eriti midagi.”

      „Ma ei pidanud raha silmas,” lausus mustlane.

      „Ja mida veel siis röövlid võiks minult tahta?” imestas Sabina süütult.

      Mustlase suunurgas mängles naeratus, kui ta lausus; „Preilil on meie juures turvaline.”

      Sabina kõhkles hetke ja lausus siis vaikselt kogeldes: „Ma arvan… et ma ei saa teile ratta parandamise eest maksta… Mul on vaid õige vähe raha alles.”

      „Kui mustlased midagi teevad, siis sõprusest… või armastusest.”

      Oli väike paus, enne kui mustlane viimased kaks sõna kuuldavale tõi ja jällegi oli mehe silmis midagi, mis pani Sabina punastama ja maha vaatama, nii et ta ripsmed põski riivasid.

      „Kas te arvate, et nüüdseks on ratas juba parandatud?” küsis ta ikka veel mehe poole vaatamata. „Ma peaks edasi liikuma. Mu võõrustaja… mu kihlatu ema võib juba muretseda, mis minuga juhtunud on.”

      „Te olete kihlatud, et abiellu astuda?” küsis mustlane.

      Sabina noogutas.

      „Ühe inglise härrasmehega.”

      „Ta on õnnega koos,” sõnas mustlane. „Huvitav, kas ta mõistab, kuidas tal vedanud on?”

      „Ma arvan, et vedanud on hoopis minul,” vastas Sabina talle omase impulsiivsusega ja mõistis siis, räägib oma isiklikest asjadest võõrale ja veel mustlasele pealegi. See oli asi, millega ta isa hukkamõistu pälvis ja piisavalt tihti noomida sai.

      „Ma olen kindel, et on aeg minna,” lisas ta kiirustavalt.

      „Te ei saa minna, enne kui teie ratas on parandatud,” märkis mustlane. „Ja andestage mulle, et oleme unustanud teile meelelahutust pakkuda.”

      Mees nipsutas sõrmi ja kohe hakkas muusika mängima. Mustlane, kes mängis viiulit, astus tule valgusesse, nii et Sabina nägi mehe kortsulist nägu, sätendavaid kuldseid kõrvarõngaid, värvilist vööd puusal ja laiu pluusivarrukaid, mis mehe keha liigutuste taktis lehvisid. Aga tantsijanna, kes Sabina saabudes oli tantsinud, nõjatus nüüd põlgliku ilmega vastu ühe vaguni treppi. Ta jalad olid liikumatud, suu mossis ning silmad hõõguvad.

      Sabina kavatses vait olla ja muusikat nautida, aga uudishimu sai temast võitu.

      „Kas te olete prantsuse mustlased?” uuris ta.

      Ta võõrustaja raputas pead.

      „Kui te poleks võõramaalane, oleks selline küsimus solvav,” vastas mees. „Me oleme ungarlased. Väga vana hõim, mis on tuntud kõikjal Euroopas.”

      „Kas teie olete nende pealik?”

      „Olen nende ataman või teie ütleks selle kohta – kuningas.”

      „Oh, kui põnev!” hüüatas Sabina. „Ma olen alati soovinud mustlaste kuningat kohata. Mina ja mu õed lugesime

Скачать книгу