LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Clementina vaatas rahulolevalt poja poole.

      “Ma teadsin seda,” tähendas Sir Robert.

      “Sa teadsid?” hüüatas leedi Clementina. “Sa ei öelnud mulle.”

      “Sul polnud vaja seda teada,” vastas Sir Robert.

      “Jama! Miks ma poleks pidanud teadma?”

      “Sest ma lootsin seda Alice’ilt kuulda,” seletas Sir Robert. “Minu allikas oli perekonna sõber, kes ütles, et Bertram on tagasi.”

      “Ja kui Alice oleks sulle kirjutanud?”

      “Oleksin ehk palunud tal tagasi tulla.”

      “Häh!” turtsatas leedi Clementina põlglikult. “Sa oled alati olnud naeruväärselt tundeline. See naine jättis su maha, kui tal meist enam mingit kasu polnud.”

      “Vähemalt jätkus tal viisakust saata mulle… mu tütar.”

      Leedi Clementina vaatas teda vihaselt. “Sind ilmselt ei hämmasta, et ta lapsega midagi muud peale hakata ei osanud! Noor Cuningham poleks nõus teda ülal pidama!”

      “See pole oluline,” lausus Sir Robert. “Andkem Alice’ile selle eest au. Ta saatis mulle Lucy ja mul on hea meel.”

      “Miks? Mis kasu sul sellest on?”

      Leedi Clementina hääletoon oli karedalt kahtlustav.

      “Võib-olla toob ta nende süngete müüride vahele veidi rõõmu.” Millegipärast kõlasid Sir Roberti sõnad pilkavalt.

      Leedi Clementina vaatas teda, kui mees Sylvia kõrvale astus.

      “Lubage mul teid tänada, preili Wace, et tõite mu tütre siia. Olen väga tänulik. Te jääte loodetavasti vähemalt esialgu Lucy juurde.”

      “Tänan.”

      Sylvia kartis, et mees näeb, millist kergendust tema sõnad tõid. Lucy asju lahti pakkides oli ta arutlenud, kas teda on vaja, kui majas on lapsehoidja – vana ja usaldusväärne teenija. Milleks oleks vaja võõrast? Miks peaks Lucyl olema vaja rohkem kui üht hooldajat?

      “Preili Wace’il võivad olla muud plaanid,” sõnas leedi Clementina teravalt ja Sylvia sai aru, et tema positsioon pole kaugeltki kindel. Ta vastas kähku, aga Sir Roberti poole pöördudes: “Mul pole muid plaane ja ma tahaksin väga Lucy juurde jääda, kui võimalik.”

      “Loodetavasti tunnete end siin koduselt,” ütles Sir Robert ja Sylviale tundus taas, et ta pilkab – mitte teda, vaid leedi Clementinat. Mees läks ukse poole. “Minu ema räägib teile, kui õnnelik perekond me oleme – siin Sheldon Hallis.”

      Nüüd oli tema hääles nii pilget kui kibestumist. Siis sulgus uks tema järel.

      5. peatükk

      Sylvia ärkas halva eelaimusega, ent kui ta silmad avas ja mõistis, kus ta on, tabas teda erutuslaine. See oli tema uus elu ja seiklus.

      Ta ajas end istuma, lükkas pikad juuksed seljale, hüppas viimaseid uneriismeid peletades voodist välja, tõmbas kardinad eest ja vaatas välja. Tema toa aken avanes maja ette ja ta nägi sissesõiduteed, kust nad olid eelmisel õhtul saabunud. Pargiala oli lumega kaetud ja järv, mis asus majast vasakul, oli jääkatte all. Pardid ja luiged istusid trööstitult jää peal, nagu mõistmata, miks neile nii tuttav vesi oli järsku jalge all kõvaks muutunud.

      Järve kaugemas otsas troonis kreeka tempel, ilus ja lihtne, ning see köitis Sylvia tähelepanu, täites neiu aukartliku imetlusega, et nii palju ilu võis sel hetkel talle kuuluda.

      Ta pööras kahetsevalt aknale selja ja vaatas toas ringi, ent samas meenus talle ka eelmisel õhtul juhtunu. Ta oli mõelnud, et näeb und, aga nähes nüüd tema ja Lucy tuba ühendavat ust, teadis ta, et see pole uni.

      Lucy magas suuremas toas ja Sylvia oli saanud väiksema, mida kasutati tavaliselt garderoobina. Sylvia meelest olid mõlemad toad suured ning rasked damastkardinad ja uhke mahagonmööbel oli tema meelest muljetavaldav. Ta oli tubades enne magamaminekut ringi vaadanud, peljates pisut nii luksulikku ümbrust ja talle oli tundunud, et suures voodis magav Lucy on tema ainus side – väga habras side – mahajäänud maailmaga. Ta oli kummardunud magava lapse kohale ja näinud rõõmuga tema näol vaikset rahu. Pisarad olid olnud kõigest üleväsimusest tingitud ja ometi kartis Sylvia, et Lucy võib öösel ärgata ja ehmuda. Seetõttu jättis ta vaheukse praokile ja nihutas oma voodit, nii et nägi sealt Lucyt.

      Sylvia oli arvanud, et ta ei suuda uinuda, sest oli palju uusi muljeid, ent ometi oli ta vajunud sügavasse unenägudeta unne peaaegu kohe, kui pea patja puutus. Ta ei teadnud, kaua ta magas, aga ta oli ärganud järsku ja kogenud hetkeks kummalist, segadusse ajavat tunnet, mõeldes, kus ta on, lootes ära tunda oma kitsukese toa tuttavaid piirjooni. Kaminaleek oli kustumas, ent valgustas siiski piisavalt pildiraame ja peegleid ning heitis koletisliku varju raskele kapile.

      Siis kuulis Sylvia kohkudes ust avanemas. Tema süda hakkas kiiresti taguma, ent siis mõistis ta, et avati hoopis Lucy uks, mis jäi koridori poolele. Keegi sisenes tuppa. Sylvia oleks end istuma ajanud, aga hirm tarretas ta paigale: ta ei suutnud jalgu kuuletuma sundida, ehkki tahtis end liigutada ja midagi hüüda. Toas liikus aeglaselt valguskiir, mis jõudis tema nägemisvälja ja viimaks, kui pekslev süda teda peaaegu lämmatama hakkas, nägi ta küünalt ja selle kõrval peaaegu sama eredate juustega pead.

      Sylvia oli tänulik, et ta polnud esmasele tungile kuuletunud, sest võis nüüd märkamatult jälgida Sir Robertit, kes läks läbi toa oma tütre voodi poole. Mees liikus aeglaselt ja kui ta lõpuks voodi juurde jõudis, seisatas ta jalutsis ning vaatas pikalt ja pingsalt magavat last. Sylvia nägi teda külgvaates, tema selgepiirilist nägu ja punaseid juukseid, mis olid kandiliselt laubalt tagasi lükatud. “Ta on kena,” mõtles ta, “väga kena.” Siis taipas ta, et mees kõigub kergelt. Korraks mõtles Sylvia ehmunult, et mees on haige ja arutles, mida teha, aga siis mõistis ta tegelikku põhjust. Küünal väreles mehe ebakindlas käes, nii et vaha tilkus atlasskangaga kaetud udusulgedest tekile ja läikivale jalutsile. Sylviale tikkusid pähe igasugused mõtted. Siis pööras Sir Robert ringi sama aeglaselt, nagu oli tulnud, ja lahkus toast, sulgedes enda järel ukse. Sylvia kuulis tema samme kaugenemas.

      Neiu lebas värisedes pimeduses. Ta oli kohutavalt kartnud ning siis täieliku kurnatuse tõttu, mis oli nii vaimne kui ka füüsiline, uinunud, olles liiga väsinud, et mõelda, kui kummaline koht see siiski oli.

      Nüüd meenus juhtunu talle täie selgusega, nii teravalt, et selle tõelisuses ei saanud kahelda, aga enne kui ta sellele süvenenult mõelda jõudis, hüüdis Lucy teda kõrvaltoast.

      “Kas te olete ärkvel, preili Wace? Palun, kas ma võin tõusta?”

      Sylvia tõttas lapse juurde ja kuni nad riietusid, koputas hoidja uksele. Ta oli üllatunud, nähes, et nad on peaaegu valmis, öeldes, et ta polnud lasknud neid äratada, lootes, et nad puhkavad end välja.

      “Ma lasin teie hommikusöögi oma tuppa tuua,” lisas ta.

      Sylvia tundis kergendust. Ta oli kartnud, et peab Lucyga koos söögitoas hommikust sööma ja nii vara Sir Robertiga kohtuma. Talle tundus, et ta vajab aega enda ettevalmistamiseks, enne kui taas mehega silmitsi satub.

      Ometi tundusid tema hirmud ja kartused naeruväärsed, kui ta lõpuks mehega kohtus. Nad läksid päeval Lucyga aeda uurimisretkele ja mees ratsutas läbi lume nende poole, kaks suurt koera hobuse kõrval jooksmas. Lucy lehvitas talle rõõmsalt. Tüdruk oli sõbralik ja häbelikkus teda ei ahistanud.

      “Kui kena hobune,” hüüatas ta, kui mees oli kuuldekaugusel. “Palun, kas ma saan varsti oma poni? Emme lubas mulle poni.”

      “Eks näis,” lubas Sir Robert ja kergitas Sylviale kaabut.

      “Tere hommikust, preili Wace. Loodan, et teie ja Lucy magasite hästi.”

      “Väga hästi, tänan küsimast,” vastas Sylvia, tundes, et punastab ja häbenes enda säärast emotsionaalsust. Ent Sir Robert ei vaadanud teda, vaid Lucyt.

      “Kas sa tahad tulla talli ja minu hobuseid näha?”

Скачать книгу