Neitsi Pariisis - Barbara Cartland

Скачать книгу

et ta mõtles isast. Ema oli veendunud, et kui ta sureb, saavad nad uuesti kokku. Ta ootas surma. Kui ta jäi haigeks, sest majas oli nii külm ja meil ei olnud raha, et sütt osta, ei üritanudki ta terveks saada. Püüdsin panna teda rääkima tulevikust, sellest, mida võiksime koos teha, kuid teadsin ise, et ta libiseb mul käest, tahab olla vaid koos papaga ega tunne tegelikult huvi, mis saab minust.”

      Hertsoginna pühkis pisaraid.

      „Ja mis sai sinust, mu vaene Gardenia?” küsis ta.

      „Mamma suri laupäeval,” ütles neiu katkeval häälel. „Ta oli peaaegu kogu päeva teadvuseta, kuid viimasel hetkel avas silmad ja naeratas. Ta ei rääkinud, ta ei näinud mind enda kohale kummardumas. Tundus, nagu vaataks ta otse papa poole ning rõõmustaks, et näeb teda jälle.”

      Gardenia hääl katkes ning hetke ei suutnud ta jätkata. Siis püüdis ta edasi rääkida.

      „Kohe, kui ümbruskonnas ema surmast kuuldi, sain kirja firmalt, kelle nimel oli maja hüpoteek. Nad teatasid, et soovivad maja võimalikult kiiresti oma valdusse võtta. Need olid kohutavad inimesed, kes tülitasid ja hirmutasid meid iga kord, kui maksetega päeva võrragi hilinesime. Usun, et neil oli ostjakandidaat juba mõnda aega olemas. Igatahes tegid nad mulle selgeks, et ma ei saa koju edasi jääda. Ja ma ei tahtnudki. Kuna mul raha ei olnud, oli nii alandav kaupmeestele otsa vaadata.”

      „Ma maksan neile loomulikult ära,” lubas hertsoginna. „Viimsele kui ühele.”

      „Ma lootsingi, et sa nii ütled!” hüüatas Gardenia. „Nad olid kõik nii lahked, andsid meile iga nädal võlgu. Kui ema jäi väga haigeks, saatsid nad talle lilli ja isegi spetsiaalset haigetoitu, mida ma polnud tellinud.”

      „Saadan neile kohe täna raha,” lubas hertsoginna. „Mu sekretär kirjutab tšekid välja. Oh, lapseke, oleksin ma sellest vaid teadnud! Miks sa mulle ei kirjutanud, ükskõik mida ema ütles?”

      „Tädi Lily, ma polnud sind ju seitse aastat näinud,” meenutas neiu. „Ma olen vist üldse näinud sind vaid kaks korda elus. Esimene kord siis, kui sündisin. Tean, et tänu sinule ristiti mind Gardeniaks.”

      „Jah, muidugi,” segas hertsoginna vahele. „Ma olin selle täiesti unustanud. Läksin mõni päev pärast sinu sündimist su ema vaatama ja viisin talle ühest Londoni lillekauplusest hiigelsuure korvitäie gardeeniaid. Kui su ema neid nägi, puhkes ta naerma. „See on nii sinu moodi, Lily,” ütles ta. „Ja ma loodan, et laps kasvab niisama ilusaks kui sina. Paneme talle nimeks Gardenia.”

      „Ema rääkis tihti sinu kingitusest,” ütles Gardenia. „Ta naeris, sest see oli nii pööraselt luksuslik ja ekstravagantne, samal ajal kui ema ja isa murdsid pead, kuidas maksta arstile ja põetajatele ning minu riiete eest, mis polnud kaugeltki eriti uhked.”

      „Ah selles oli siis asi!” sõnas hertsoginna katkeval häälel. „Ma ei saanud sellest tookord aru. Ma olen nii kaua rikas olnud. Kõik, mida olen tahtnud, on alati mu jalge ette toodud ning olin juba täielisti unustanud, mida tähendas olla vaene. Ma olin su emast vanem ning selleks ajaks, kui tema suureks sai, olin mina juba abielus ja elasin Pariisis. Usun, et meie elude erinevus ei tulnud mulle pähegi. Oh, Gardenia, kui mõtlematu ma olen olnud! Kuid armastasin Emilyt, tõesti armastasin!”

      „Ära süüdista ennast,” sõnas Gardenia rahustavalt. „Mamma ei oodanudki sinult kunagi midagi ja ta oli sinusse väga kiindunud. Ta rääkis mulle ikka, kui ilus sa oled ja sellest, et kui te tüdrukutena kirikus käisite, pöördusid kõigi pilgud sinule ning koori meeslauljad ei saanud korralikult lauldagi, kuna piilusid sind üle lauluraamatu.”

      „Ja abivaimulik armus minusse!” naeris hertsoginna. „Ta käis meil ikka teed joomas ja muutus näost tulipunaseks iga kord, kui teda kõnetasin. Püüdsin teda meelega punastama panna, sest hakkasin alles aru saama, kui suur on minu võim meeste üle. Armas aeg, kui ammu see kõik oli!”

      Tädi vaatas üle voodi Gardenia poole ja rääkis edasi:

      „Sinu vanuses olin ma juba abielus. Tahtsin kodust minema pääseda. Pealegi tundus Hugo Reinbard mulle äärmiselt veetlev. Ma ei olnud temasse armunud, ta huvitas mind. Isa hoiatas mind tema eest, kuid mina ei kuulanud. Milline tüdruk olekski kuulanud, kui Hugo pakkus mulle Londonit ja Pariisi ning minul oli vaid külaelu ja abivaimulik?”

      „Mamma rääkis ikka, et sa nägid pulmakleidis välja nagu ingel,” ütles Gardenia. „Ta rääkis sinust tihti. Tahtsin sind kangesti näha ja kui sa meile 1902. aasta juunis külla tulid – näed, ma mäletan, millal see oli –, mõtlesin, et ema ei liialdanud sinu ilust rääkides. Sa olid kõige kaunim inimene, keda olin eales näinud.”

      Hertsoginna naeratas komplimendi peale ja tõstis siis käed näo ette.

      „See oli seitsme aasta eest,” pomises ta. „Ja vaata mind nüüd. Ma olen vana, mu nägu on kortsus. Oh, ära vaidle vastu, peegel ütleb mulle tõtt. Mu ilu, Gardenia, on jäänud minevikku. Kuid püüan seda tagasi saada. Kuulsin hiljuti ühest uuest avastusest, millestki täiesti erakordsest, mille leiutasid ungarlased. See on üks täiesti eriline meetod…”

      Hertsoginna vakatas ja innukus kadus ta näolt. „Kuid praegu ei taha ma sellest rääkida. Ma tahan arutada sinu olukorda. Sa tegid väga õigesti, et minu juurde tulid, kallis laps, väga õigesti. Sinust oli väga vapper see reis üksinda ette võtta.”

      „Mul ei jäänud midagi muud üle,” tunnistas Gardenia. „Ilmselt oleksin pidanud ootama ja sulle enne kirjutama, ent kuna firma ootas, millal saab maja üle võtta, müüsin meie vähese allesjäänud mööbli meie sõpradele külas. Seda polnud just palju ja ma ei saanud neilt ka kõrget hinda küsida, kuna olin enamikule neist nii palju võlgu. Kuid sain piisavalt raha, et Pariisi sõita. Täpselt vajaliku summa. Ma ei julgenud kulutada osa sellest isegi telegrammi peale.”

      „Ja sa saabusid eile õhtul,” sõnas hertsoginna. „Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui Yvonne ütles, et mu õetütar on siin.”

      „Usun, et see tuli sulle suure ehmatusena,” ütles Gardenia, „kuid miskipärast ma ei arvanud, et sul on pidu. See oli minust mõistagi rumal. Ma mõtlesin, et lihtsalt tulen ja räägin sulle, mis on juhtunud, ja sina saad aru.”

      „Ma… ma saangi aru,” kinnitas hertsoginna, „ent nüüd tuleb meil plaane teha. Nagu ma juba ütlesin, minu meelest ei saa sa siia jääda.”

      „Kas isegi mitte natukeseks?” küsis Gardenia haledalt. „Saan aru, et ma pean endale töökoha otsima. Mõtlesin sellest kogu reisi, aga mida ma võiksin teha? Ma ei ole küllalt tark, et hakata guvernandiks. Minu haridus oli väga lünklik. Ma oskan prantsuse keelt – ema nõudis seda kindlalt. Mängin klaverit ja oskan pisut maalida. Mu arvutusoskus on alati olnud kohutav ja õigekiri jube.”

      „Guvernandi elu on kohutav,” vaidles hertsoginna vastu. „Pealegi oled sa minu õetütar.”

      „Ma tean,” nõustus Gardenia, „aga mis võimalusi mul veel on? Hakata seltsidaamiks?”

      „Ükski naine ei tohiks olla teise seltsidaam,” kuulutas hertsoginna. „Sa pead abielluma, mu laps.”

      Gardenia lõi õhetama.

      „Nagu kõik tüdrukud, loodan minagi loomulikult ühel päeval armuda. Ent kuna papa ja seejärel mamma olid nii haiged, polnud mul kuigi palju võimalusi väljas käia ja meestega tutvuda.”

      „Jah, sa pead mehele minema,” teatas hertsoginna kindlalt. „Nüüd on küsimus vaid selles, kuidas seda korraldada.”

      „Kas ma ei võiks kas või natukeseks siia jääda?” küsis Gardenia ärevalt. „Ma ei tüüta sind üldse, tädi Lily, ja võiksin ehk midagi majas teha. Ma oskan õmmelda ja…”

      Hertsoginna viipas tõrjuvalt.

      „Kulla laps, mul on kümneid teenijaid, kes minu eest hoolt kannavad. Ma tahan otsida sulle abikaasa ja…” Tädi peatus ja Gardeniale tundus, et tema ilme on kohmetu.

      „Armas aeg!” hüüatas hertsoginna. „Ma ei tea, mida öelda. Ma ei tea kedagi, keda sulle saatjaks paluda, mitte kedagi,

Скачать книгу