Häbitu hertsog - Barbara Cartland

Скачать книгу

Lesley talle, mis kinnitas mehe kiindumust sügavamalt kui mis tahes sõnad.

      „Oh, doktor Lesley, ma teadsin, et te tulete, kui mu sõnumi saate!” ütles Shimona ärevalt.

      „Õnn, et ma veel kodus olin,” vastas ta. „Ma olin just minemas üht vana hertsoginnat külastama, kuid tema võib oodata! Kui halb on teie isa olukord?”

      „Väga halb! Ainult brändi abiga suutis ta tänase etenduse üle elada ja praegu paistab ta olevat kokku varisenud. Memm ütleb, et ta köhib…verd!”

      Doktori huuled tõmbusid pingule.

      „Seda ma kartsingi,” ütles ta. „Ma ütlesin teile ammu, et ta peaks puhkama ja te peate ta soojemasse kliimasse viima. Tema seisundis mehele on meie külmad tuuled surmavad.”

      „Ma tean,” ütles Shimona õnnetult.

      „Ma oletan, et nagu tavaliselt pole teil pangas raha?” märkis doktor Lesley trepist üles minnes.

      Shimona ei vastanud midagi.

      Doktor Lesley teadis sama hästi kui tema, kuidas isa jagas iga teenitud penni lahke käega laiali.

      Doktor sisenes magamistuppa, käskides Shimonal oodata.

      Ta läks trepist alla väikesesse elutuppa maja tagaosas, mida nad koos emaga üksi olles olid kasutanud.

      Talle tundus alati, et miski meenutab ema kohalolekut.

      Just siin oli ta teinud oma koolitunnid; siin istusid ja rääkisid nad pikkadel pärastlõunatel ja õhtutel, mil isa teatris oli.

      Just selles toas jagas ema tütrele oma lihtsat elufilosoofiat, mida Shimona püüdis omaks võtta.

      Ja igal pool olid isa portreed ja mälestusesemed.

      Kamina kohal rippuv pilt oli maalitud isast koos kauni Annabel Winslow’ga, vahetult enne Bathist põgenemist.

      Seal oli Richard Cosway tehtud miniatuur isast, mis valmis samal ajal, kui ta oli tellinud oma naise miniatuurportree.

      Seal olid visandid tema suurematest rollidest ja karikatuurid, mis olid valminud riigi kuulsaimate pilkepiltide joonistajate käe all.

      Olid teatriplakatid ja austusavaldused, mida Beau sai aeg-ajalt linnadest, kus ta mänginud oli, või kaaslastelt, kellega ta koos esines.

      „Ema armastas teda nii väga,” mõtles Shimona endamisi. „Miks ei võiks ta teda praegu aidata?”

      Siis ootamatult, otsekui keegi oleks seda öelnud, tuli talle pähe mõte 1000-st ginist, mida oleks nii lihtne teenida, kui ainult isa seda teha lubaks.

      Seejärel meenus talle meelepaha isa hääles, kui ta selle ettepaneku tegi ja ta teadis, et isa veenda oleks võimatu.

      Uks avanes ja doktor Lesley astus sisse.

      Shimona ei öelnud midagi. Ta vaatas ainult arstile otsa ja teadis, mida ta öelda kavatseb, enne kui mehe huuled liikusid.

      „Teie isa on väga haige, kullake,” lausus doktor hetke pärast.

      „Te tahate öelda… et ta… sureb?” küsis Shimona vaevukuuldava häälega.

      „Jah, kui me ei tee midagi selle ennetamiseks,” vastas doktor Lesley.

      „Mida me teha saame?”

      „Esiteks, tema lavaleminek ei tule ei homme, tegelikult ei tule see pikka aega kõne allagi,” ütles arst. „Teiseks, me peame ta Londonist minema saama ja võimaluse korral sooja kliimasse.”

      Jätkates asetas ta käe Shimona õlale:

      „Ma tean, millises olukorras te olete, kullake, ja ma arvan, et ainus, mis ma teha saan, on koguda raha teie isa sõpradelt ja austajatelt.”

      Ta ohkas.

      „Mul on tunne, et teie isal on palju lihtsam anda, kui vastu võtta.”

      „See on tõsi,” vastas Shimona. „Ta vihkab almust küsida.”

      „Muud valikut pole,” ütles doktor Lesley, „ja ma kinnitan teile, Shimona, ma ei ütle ilmaasjata, et aega ei ole. Me peame ta siit ära saama!”

      Shimona pigistas käed rusikasse. Ta ütles:

      „Mul on võimalus… teenida 1000 gini. Aga kas te võiksite hoida papa… teadmatuses… sellest, mida ma teen?”

      Nähes arsti näoilmet, ütles ta ruttu:

      „Selles pole tegelikult midagi halba; aga papa, nagu te teate, ei taha, et ma väljaspool kodu midagi teeksin.”

      „Kas te ütleksite mulle, mis see on?” küsis doktor Lesley.

      Shimona kõhkles.

      „See on… saladus, ja mitte… minu oma. Kõik, mida ma öelda võin, on see, et… keegi palus papal leida täna õhtul… üks naine, kes mängiks… üht osa kaks päeva.”

      „Ja selle eest on nad valmis maksma 1000 gini?” küsis doktor Lesley ja Shimona kuulis ta hääles kahtlust.

      „See on raske osa,” seletas ta, „ja õigupoolest võib seda mängida ainult keegi, kes… on kõrgemast klassist.”

      „Olete te kindel, et selles pole midagi halvamaigulist?”

      Doktor kahtles enne viimast sõna.

      „Ma luban teile, et ma ei ole seotud millegagi, mida teie või ema peaks valeks või mulle endale kahjulikuks.”

      Ta vaatas anuvalt arsti poole.

      „Ainult papa suhtub eelavamustega minu kohtumisse kellegagi väljaspool kodu.”

      „Teie isa on selles suhtes lausa fanaatiline.”

      „Seetõttu ei tohigi ta teada, mida ma teen,” ütles Shimona. „Kuid ma võin teenida 1000 gini, millega ma saan ta välismaale viia, kus ta võib puhata, kuni on jälle täiesti terve.”

      „Kahtlemata tundub see olevat lahendus,” ütles doktor Lesley aeglaselt. „Samal ajal ma soovin, et te oleksite üksikasjalikum.”

      Shimona ei vastanud.

      Neiule tundus, et kui ta ütleks doktorile, et asjaga on seotud hertsog, keelduks too, nagu isagi, lubamast tal minna Ravenstone’i majja.

      Hertsog oli lubanud, et ei sekku selle ellu, kes on nõus seda osa mängima.

      Shimona arvates oli ta hääl täiesti siiras, kui ütles:

      „Ainult äriasjad, ja kui tüdruk on siivus, siis lahkub ta mu majast sama rikkumatuna kui saabudes – seda ma luban!”

      „Kõik läheb hästi, ma tean, et kõik läheb hästi,” ütles Shimona doktor Lesleyle. „Kuid mitte mingil tingimusel ei tohi papa sellest teada saada.”

      Doktor seisis, vaadates mõne minuti tulle, enne kui ütles:

      „Jumal teab, kas ma talitan õigesti, kuid sellega ehk saab teie isa elu päästa.”

      „Miks te peaksite siis…kõhklema?”

      Doktor pööras pead, et talle otsa vaadata.

      „Ma olen teisse väga kiindunud, mu laps. Ma tean teid sellest ajast, mil te väike tüdruk olite ja näen, kui ilusaks nooreks naiseks te olete kasvanud. Ma ei andestaks endale ealeski, kui teiega midagi juhtuks.”

      „Ma olen kindel, et ei juhtu,” ütles Shimona kiiresti.

      „Te ei tea maailmaasjadest midagi,” ütles doktor Lesley, „ja noorele naisele võib see väga ohtlik olla.”

      „Kui see, mida ma teen, tundub ühel hetkel… ohtlik,” vastas Shimona, „siis ma luban teile, et tulen otsekohe tagasi.”

      „Te lubate mulle seda?”

      „Ma luban!”

      Doktor avas suu, tahtes nagu midagi lisada, kuid muutis meelt.

      „Hästi!” ütles ta äkitselt. „Ma usaldan teie otsust ja ma hoian teie isa toimuva suhtes teadmatuses.”

      „Kuidas

Скачать книгу