LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei jäänud märkamata, et leedi Hesteri ja suursaadiku koosviibimise üle heidetakse sosinal nalja.

      Pilkav naer, mis märkustele järgnes, tekitas markiis Hesteri käitumise pärast piinlikkust.

      Tal polnud plaaniski naisele head õhtut soovida ega tema kutsuvale pilgule vastata.

      Selle asemel kõmpis ta ukse poole.

      Peoperenaine asus teda saatma.

      Kui nad ukse juurde jõudsid, ajas üks väga vana daam, Cumbria leskhertsoginna ennast jalule.

      “Mul on uneaeg, kullake,” pöördus ta pisut väriseva häälega leedi Belleri poole.

      “Meeldiv, et tulite,” vastas leedi Beller. “Ütlen kõigepealt Calvadale’i markiile head aega ja asun kohe teiega tegelema.”

      Leskhertsoginna piidles markiid, mispeale mees taipas, et vanaproua on peaaegu pime.

      “Olen teist kuulnud, noormees!” hüüatas hertsoginna. “Kas kavatsete selle paraja portsjoni, leedi Hesteriga abielluda?”

      Markii tardus.

      Ta kummardus viisakalt hertsoginna käe kohale ja vastas: “Proua, kindlasti olete kuulnud ütlust, et see, kes reisib üksi, reisib kiiremini?”

      Hertsoginna puhkes naerma. “See on muidugi tõsi ja kui teiegi olete seda meelt, siis soovitan teil kaks korda mõelda, enne kui abielusadamasse tüürite.”

      Markii naeris laginal ja lausus: “Ma võtan teie nõu kuulda, proua.”

      Enne lahkuminekut ütles leedi Beller talle: “Ära pane leskhertsoginna juttu tähele. Tema põlvkonna esindajad väljendavad ennast märksa otsekohesemalt, kui meie söandame.”

      “Ta ei solvanud mind põrmugi,” rehmas markii, “ja sina kui üks mu vanimaist sõpradest peaksid teadma, et ma ei kavatse kellegagi abielluda.”

      “Sul on õigus oma otsusele,” möönis leedi Beller, “kuid ükskord armud sinagi.”

      Markii muigas. “Kas tahad öelda, et ma pole kunagi armunud olnud?”

      “Jah, kulla Favian,” vastas leedi Beller. “Sa ei pruugi seda uskuda, kuid mulle tundub, et sa pole veel kogenud armastust, mis on täiesti vastupandamatu ja enamikule meestest kättesaamatu.”

      Nende sõnadega ta ohkas ja lisas: “Ja kui see kunagi juhtub, saad sinagi aru, et see on hoopis midagi muud kui naised, kes kergelt tulevad ja lähevad.”

      Ta kõneles väga vaikselt ja markii teadis, et leedi Beller on temasse tugevasti kiindunud. Ta ei tahtnud seda kiindumust iialgi kaotada ja kummardus naist põsele suudlema.

      “Tänan sind,” ütles ta. “Tean, et võin sinule alati kindel olla.”

      “Alati!”

      Markii jalutas läbi koridori eesukse poole ja peoperenaine naasis külaliste sekka.

      Teener aitas markiile õhtukeebi selga ja ulatas talle torukübara.

      Teine kannupoiss küsis: “Kas lasen teie tõlla valmis panna, härra?”

      Markii raputas pead. “Mu kodu on nii lähedal, et lähen jalgsi.”

      Ja ta astuski öhe.

      Et kuu paistis, oli ümbrus selgesti nähtav.

      Grosvenori väljakuni oli kõigest kaks tänavat.

      Ta leidis, et jahe ööõhk on pärast ülerahvastatud vastuvõtutoas viibimist päris mõnus.

      Ta kõndis mööda tühja tänavat, saatjaks üksnes oma sammude kaja, ja teadis, et on Hesterist vabanenud.

      Ta juurdles endamisi, kas naine korraldab stseeni, kui taipab, et temaga on lõpparve tehtud.

      Markii oli pisarate ja süüdistustega juba harjunud ning need ärritasid teda.

      Ent samal ajal vaevasid teda süümepiinad.

      Ta korrutas endale lakkamatult, et kergemeelsed naised ja naised, kes petavad oma abikaasat, ei vääri tähelepanu ega kaastunnet.

      Ja ometi kui ta kavatses kellegi maha jätta ning hüljatu sellepärast nutma puhkes, tekkis markiil kiusatus naine kaissu haarata ja teda trööstida, ehkki ta teadis, et see muudab olukorra veelgi hullemaks.

      Ta otsustas, et kõige mõistlikum on Hesteriga enam mitte kunagi kohtuda.

      Paraku oli see võimatu, kui ta Londonisse jääb.

      Ning kui ta maale sõidab, järgneb Hester talle igal juhul.

      “Mida teha?” küsis ta endalt.

      Ta oli jõudnud South Audley tänavale ja möödus parajasti ühest suurest majast, kui selle uks avanes ja tänavale tormas noor neiu.

      “Pidage varas kinni!” karjus neiu.

      Markii oli majast juba möödas, kuid pööras siiski ümber, et näha, milles asi.

      Koridorist paistis tema näole valgust ja tüdruk hüüatas: “Oih… palun vabandust! Pidasin teid kellekski teiseks.”

      Neiu oli noor ja väga kena, ehkki temas oli midagi veidrat.

      “Kas teilt on midagi röövitud?” tundis markii muret.

      “Ei, aga üks mees lahkus… minu juurest ja võttis kaasa… midagi väga väärtuslikku.”

      “Mees?” kordas markii. “Kas see oli keegi, keda te tunnete?”

      Tüdruk nuuksatas ja rehmas käega. “Ma olen… täielik… lollpea!” halas ta. “Ja nüüd… ma ei tea… mida edasi… teha.”

      “Saan ma kuidagi aidata?” küsis markii.

      Neiu silmitses teda nii, nagu olnuks see äärmiselt raske, ja paistis millelegi muule mõtlevat. Viimaks ta hüüatas: “Te olete Calvadale’i markii!”

      Markii naeratas. “Te siis teate mind?”

      “Ei, aga mu vend vatrab vahetpidamata… teist ja… teie hobustest. Tema nimi on Sir Ian Warrington.”

      Markiile meenus noormees, keda ta oli arvukatel võiduajamistel näinud.

      “Olen teie vennaga kohtunud,” tunnistas ta, “ja võib-olla oskan teid aidata, kui ütlete, milles asi.”

      Tüdruk kiikas tühjal tänaval vasakule ja paremale.

      “Ta on arvatavasti juba kaugel,” kohmas ta, “ja… ma ei saa teda nagunii kätte. Mida… ma teen?”

      “Ehk räägite mulle, mis juhtus?” pakkus markii.

      “Jah, muidugi… ehkki ma ei usu… et keegi saab mind aidata. Kuid tulge sisse. Me ei või… õues rääkida.”

      “Muidugi,” soostus markii.

      Neiu läks trepist üles ja markii järgnes talle.

      Koridoris polnud uksehoidjat. Neiu sulges ukse ise ja suundus sõnagi lausumata meeldivasse elutuppa, mida valgustasid õlilambid.

      Markii märkas seintel kauneid pilte, mööbel oli samuti maitsekas ning luksuslik.

      Neiu küsis: “Kas pakun teile… midagi juua? Ma ei usu, et ta valas uimastit mujale kui… minu klaasi.”

      “Uimastit?” hüüatas markii. “Millest te räägite?”

      Tüdruk kõhkles veidi, mis peale markii lausus: “Tänan, ma ei soovi juua, aga kui võimalik, siis aitan teid meelsasti. Kus teie vend on?”

      “Ta sõitis maale hobuste võiduajamisele,” vastas tüdruk. “Üks sugulane elab praegu minu juures, aga ta magab ja ma ei tahaks tema… und häirida.”

      “Selge see,” nentis markii ja istus toolile.

      Ta silmitses neiut ja avastas oma suureks imestuseks, et too on tugevalt meigitud.

      Neiu oli kasutanud põsepuna ja ripsmetušši ning tema huuled olid märksa punasemad, kui looduse poolt antud.

      Seejärel

Скачать книгу