LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja tütar.

      “Kui oleksin võõras,” ütles ta, “ei teaks ma, kumb on noorem.”

      “Aga sa annaksid emale auhinna kui ilusamale meist,” mäletas Mavina end kord öelnud olevat.

      “Muidugi,” oli isa vastanud. “Sinu ema on ilusaim inimene, keda ma kunagi näinud olen. Kui teda esimest korda kohtasin, ei suutnud ma uskuda, et ta on ehtne, pigem just minu unistustest välja astunud.”

      Naine naeratas talle.

      Siis, tundes, et on Mavina tähelepanuta jätnud, ütles isa: “Ühel päeval, mu kallis tütar, oled sa peaaegu sama ilus kui sinu ema.”

      “Ma loodan, tõesti loodan seda, isa,” vastas Mavina.

      Ema suudles teda ja ütles: “Ära kuula oma isa. Sa oled just praegu väga armas ja meil on õnn olla sellise väga kena tütre vanemad.”

      Mavina võttis ühe ema kleidi ja läks seda enda ees hoides peegli juurde.

      Oli raske aru saada, kas ta oli niisama kaunis kui ema.

      Tal olid samasugused heledad juuksed.

      “Kuldsed kui koidik,” oli isa kord öelnud.

      Tema silmad olid väga suured ning mingil põhjusel olid tal tumedad ripsmed.

      “Räpaste näppudega pandud sinisilmad, ütlevad iirlased,” oli isa teda narrinud.

      Mavina nägi ka, et tema nahk on väga valge nagu emalgi.

      Proua Lonsdale tavatses öelda: “Ma ei saanud kunagi päikeselt kõrvetada. See tegi teised inglise naised Indias kadedaks, sest väikseimgi päikese puudutus muutis nad punaseks või pruuniks, kuid minu nahk jäi valgeks.”

      Mavina teadis, et võib sama öelda.

      Ta mäletas isa emale ütlemas: “Su nahk on nagu magnoolia. See oli üks esimesi asju, mida sinus märkasin.”

      “Esimene asi, mida sinus tähele panin,” oli ema vastanud, “oli see, et sa olid kõige pikem ja nägusam mees, keda ma kunagi näinud olin.”

      End peeglist vaadates mõtles Mavina, et ta peaks kahe kena välimusega vanema lapsena ilus olema.

      Ta pani ema ilusad kleidid tagasi kohvrisse ning tõmbas välja kaks musta kleiti, mida proua Lonsdale matustel kandnud oli.

      “Sa ei meeldi mulle mustas,” oli kolonel ühe matuse ajal öelnud.

      “Ma tean, kallis,” oli naine talle vastanud, “kuid ma ei saa ju Iirimaa asevalitseja matusele rõõmsavärvilises kleidis minna.”

      “Ma armastan sind vaatamata sellele, mida sa seljas kannad,” ütles isa. “Aga kõige rohkem siis, kui sa näed välja justkui valge roos või kui oled end üles löönud otsekui eksootiline orhidee.”

      Nad olid mõlemad selle peale naernud.

      Mavina soovis samuti, et keegi arvaks, et ta näeb välja nagu lill.

      Üsna igav kleit, mis tal praegu seljas oli, ei toonud tema ilu esile.

      “Indiasse jõudes kannan ema riideid,” ütles ta endamisi. “Kuid ma arvan, et laeval kandmiseks sobivad paremini mu enda riided, mis mul koolis seljas olid.”

      Laev väljus õhtupoolikul.

      Siiski tundus Mavinale mõttetu jääda ootama majja, kus tädi teda hukkamõistvalt vahtis ning ikka ja jälle kordas, et Mavina tehtut kahetsema hakkab.

      “Kui hakkangi,” õnnestus Mavinal kord öelda, “võin alati Inglismaale tagasi tulla.”

      “Kui sa pole kõike oma raha ära raisanud,” nähvas proua Lonsdale teravalt. “Saad teada, kui kohutavalt kallis on ise kõige eest maksta, sa pole seda ju kunagi varem teinud.”

      “See on tõsi,” ütles Mavina, “aga ma olen väga ettevaatlik.”

      Ta oli eelmisel päeval pangas käinud ja võtnud välja sularaha, millega ta lootis Calcuttasse jõuda.

      Ülejäänud raha palus ta pangal Calcuttasse üle kanda.

      Pangast oli talle antud isikut tõendav kiri, et ta saaks kohale jõudes tõestada, kes ta on.

      Ta tundis, et oli olnud väga asjalik, just nagu isa temalt ootas.

      Kui tema pagas oli kuhjatud kaarikusse, mis ta laevale viima pidi, oli ta üsna ehmunud sellest, kui palju see maksma läks.

      Tädi oli Mavina peale nii pahane, et ei püüdnudki teda saatma tulla.

      “Saadaksin ühe teenri sinuga kaasa,” ütles tädi, “aga ta peab ka tagasi tulema ja ma arvan, et sa ei taha selle eest maksta.”

      “Ma saan hakkama,” ütles Mavina, “tänan sind, tädi Lucy, et oled mul nii kaua enda juures elada lubanud.”

      “Nagu ma sulle juba öelnud olen, teed sa suure vea,” sõnas proua Lonsdale, “ja kui sa roomates ühegi pennita taskus tagasi tuled, pead tunnistama, et mul oli õigus.”

      Mavina ei näinud vastamisel mõtet.

      Ta vaevu lehvitas tõllast trepil seisvale tädile.

      “Nüüd olen tõesti omapead,” mõtles Mavina.

      Tilburysse saabudes viidi tema pagas pardale ja talle näidati tema kajutit.

      See oli tegelikult väga väike ja pime, sest sel polnud akent.

      Kui teised inimesed pardale tulid, olid stjuardessid liiga ametis, et pöörata tähelepanu ilmselgelt tähtsusetule reisijale.

      Mavina istus veidi õnnetult oma voodile.

      Siis arvas ta, et on rumal, kui ei lähe nautima vaadet, kuidas laev sadamasilla juurest eemaldub.

      Ta läks üles laevalaele.

      Lastiruumi viidi endiselt palju pagasit ja suuri pakke.

      Kail seisis laeva jälgivaid inimesi, kes olid ilmselt lihtsalt uudishimulikud pealtvaatajad.

      Laevalael oli veel palju reisileminejate sõpru.

      Nad vestlesid innukalt, suudlesid ja jätsid lahkujatega hüvasti.

      Reelingu ääres kõndides oli Mavinal võimatu end mitte üksildasena tunda.

      Siis kõlas kell neile, kes ei reisinud, et nad kaldale läheksid.

      Coromandeli töötajad liikusid laevatekkidel seisva rahvahulga seas rääkides:

      “Kõik kaldale, proua, kõik kaldale, härra. Maabumissillad tõstetakse mõne minuti pärast üles.”

      Lõpuks õnnestus neil saatjad laevalt kai peale saada.

      Kõik rõkkasid ning lehvitasid mütside ja taskurättidega, kui otsad lahti päästeti ja laev väga aeglaselt liikuma hakkas.

      Mavina nägi, et paljud naised olid pisarates.

      “Vähemalt ei nuta keegi minu pärast,” mõtles ta.

      Kui laev aeglaselt liikuma hakkas, pöördus ta, et minna tagasi oma kajutisse.

      “Tere õhtust, kaunis preili. Kas sõidame koos Indiasse või lähete Alexandrias maha?”

      Mavina vaatas rääkija poole ja nägi umbes kolmekümneaastast liiga uhkelt riietatud meest, kes ilmselgelt polnud džentelmen.

      Tal olid tumedad, korralikult külgedele lahku kammitud juuksed.

      Tema nahavärvi järgi arvas Mavina, et mees pole puhas inglane.

      Tahtmata ebaviisakas olla, vastas ta lihtsalt jahedalt: “Tegelikult lähen ma Indiasse.”

      “Mina ka,” ütles võõras. “Kuna reisite arvatavasti üksinda, olen kindel, et suudame leida viisi, kuidas meie reis väga nauditavaks muuta.”

      Miski tema kõneviisis ja silmavaates pani Mavina ebamugavust tundma.

      Midagi ütlemata kõndis ta minema, liikudes kiiresti koos inimestega, kes oma kajutitesse läksid.

      Mavina oli jõudnud peaaegu

Скачать книгу