Armastuse laul - Barbara Cartland

Скачать книгу

naeris.

      „Ma olin lausa luu ja nahk, nagu tavatses mu koduõpetajanna ikka öelda, eriti enne Inglismaalt lahkumist, sest mul oli tol talvel läkaköha. Ma vajasin päikesepaistet ja selle ma ka Prantsusmaal leidsin.“

      Seda rääkides kõlas Trina hääles soe poolehoid. Siis nõjatus ta ettepoole, et paremini näha möödavilksatavaid kõrgeid maju. Need roheliste luukidega nii prantsuspärased majad oleksid kus tahes maailma nurgas nii ilmeksimatult äratuntavad, mõtiskles ta.

      „Kas sa pole tõesti üle aasta leedi Sheringtoni näinud?“ päris õde Antoinette, nagu oleks ise sellise järelduse teinud.

      „Jah, aasta ja kaks kuud peaaegu,“ vastas Trina. „Mäletate, pärast isa surma jõulude ajal laskis ema mul Hispaaniasse Perdita juurde sõita, ja lihavõttevaheajal olin koos sõbranna Veronica Borghese’iga Roomas.“

      „Muidugi! Ma mäletan küll!“ hüüatas õde Antoinette. „Sa oled üks päris palju ringi rännanud noor daam, kas pole, Trina?“

      „Ma tahaksin teada, kas see on ka mind targemaks teinud, nagu abtiss lootis,“ kostis Trina veidi üleannetu noodiga hääles, „ent üks on kindel – maid, kus reisinud olen, olen küll rohkem hindama õppinud. Aga usun, et Inglismaa on mulle ikka kõige kallim.“

      „Nii see peabki olema,“ leidis nunn. „Lõppude lõpuks on see sinu kodumaa.“

      Trina istus naeratus näol ja mõtles suurest Hampshire’i majast, kus ta üles kasvas.

      Maja võis tunduda ka sünge ja sestap mõistis Trina, miks ema pärast isa surma õhutas teda sõpradega jääma.

      Aga Hampshire’is olid ka ratsahobused ja tüdruku koerad, kes tal igal pool sabas sörkisid, ja tuhat muud asja, mida võis ette võtta selles suures mõisas, millesugust Trina polnud kusagil mujal näinud.

      „Nüüd me saame emaga kokku,“ ütles ta endale, „ja see on imetore!“

      Trina tundis, kuidas soe rõõmulaine uhtus temast üle mõtte juures, et nüüd saab ema palju rohkem temaga koos olla kui varem.

      Elu ajal oli isa ise tahtnud alati temaga olla ja Trina teadis, ehkki isa seda kunagi ei öelnud, et talle oli vastukarva, et tütar ja naine tavatsesid ilma tallipoisita ratsutamas käia, üksinda paadiga järvel sõita või selsamal järvel uisutada, kui veekogu kattis jää.

      Emaga oli väga lõbus, rohkem kui tüdrukutega kloostris, kuigi ka nende hulgas oli Trinal palju sõpru.

      Nad lähenesid Champs-Élyséele, kus Trina teadis asuvat hertsogi maja, ning leidis end salamisi palvetamas, et ema temaga rahule jääks.

      „Ma tahan, et ema mind armastaks ja ma tahan olla täpselt tema moodi,“ mõtles Trina.

      Tõld jõudis peaukse ette ja kui Trina eeskotta astus, avanes selle teises otsas uks ja seal oligi ema.

      „Trina!“

      „Ema!“

      Nende hüüatuste saates jooksis Trina ema poole ja peagi embasid nad teineteist.

      „Kallis ema! Ma nii igatsesin, lihtsalt igatsesin su järele!“ hüüdis Trina.

      „Ja mina lugesin tunde,“ vastas Susi Sherington.

      Susi vedas tütre salongi ja kui aknast tulev päiksekiir väikse tanu alt paistvat tütre nägu valgustas, leedi Sherington karjatas.

      Trina vaatas emale kartlikult otsa, kui leedi Sherington pahvatas:

      „Sa oled muutunud, sa oled hoopis teistsugune! Trina, sa oled ju täpselt minu moodi!“

      See oli tõsi. Trina oli kasvanud täpselt ema pikkuseks ning teismelise kõhn ja nurgeline keha oli vormunud peaaegu ema figuuriga sarnaseks.

      Neil olid ühesugused heledad kullaläikelised juuksed, meelespeasinised silmad, mis näisid tillukesel näol peaaegu liiga suured.

      Tütart silmitsedes puhkes Susi naerma.

      „See on uskumatu! Lausa naeruväärne! Me oleme nagu kaksikud!“

      „Peale sinu ei kujutaks ma ka kedagi teist enda kaksikõena ette, ema!“

      Korraga istus Susi toolile.

      „Ma olen pisut segaduses. Ma ootasin, et kohtan last, aga selle asemel leidsin eest täiskasvanud noore naise, kusjuures veel väga kauni!“

      „Sa teed iseendale komplimente, ema!“ narris tütar.

      Hetkeks Susi jahmus, kuid siis hakkas samuti naerma.

      „Oh, Trina, kuidas ma küll kogu see aeg, kui sa Prantsusmaal olid, su järele igatsesin, aga pärast isa surma oli kodus ka üsna kurb ja sünge.“

      „Ma teadsin, et seepärast soovitasidki sa mul vaheaegadeks sõprade seltsi jääda,“ kostis Trina. „See on nii sinu moodi, ema, selline isetus. Aga ma oleksin ikkagi tahtnud sinuga olla.“

      „Mulle olid tädi Dorothy ja Agnes seltsiks.“

      „Vaene, vaene ema!“ ütles Trina nägu krimpsutades ja nad mõlemad naersid.

      „Nad võistlesid omavahel, kes suudab rohkem minu tegemisi kritiseerida,“ jutustas Susi, „ja seetõttu tulingi Prantsusmaale sinu juurde! Ka see neile ei meeldinud!“

      „Kindlasti mõistaksid nad ka hertsoginna hukka,“ arvas Trina, „kloostris oli tema sugulane, kes rääkis, kui terane ja taibukas ta on ning kuidas terve Pariis ihkab tema pidudele kutset saada.“

      „See on tõsi,“ oli Susi päri, ”ja täna annab ta sinu auks peo. Kõiksugu põnevaid noormehi on sinu pärast siia kokku kutsutud ja mul jääb üle vaid loota, et sul on mõni sobiv kleit olemas.“

      „Ära muretse, ema,“ vastas Trina. „Kui sa käskisid mul lihavõttevaheajal endale Roomast riideid osta, kulutasin selleks terve varanduse!“

      „Tore,“ nentis Susi lihtsalt. „Mulle meeldib sinu praegune riietus. See on väga kaunis.“

      Trina hüppas püsti, et rebida õlgadelt reisikeep. Keerles ringi, et ema näeks väga elegantset turnüüri ja pihta, mille kohta tüdrukud olid koolis kadedalt öelnud, et see mahub meesterahva kahe peo vahele.

      „Sul on alati olnud suurepärane maitse, Trina,“ leidis Susi, „aga muidugi olid sa minu vaimusilmas alati tüdruku kleidikestes.“

      „Mul on sinu jahmatamiseks terve garderoob, ema, aga me peaksime ikkagi koos poodidesse minema. Mul on veel palju asju vaja.“

      Susi kõhkles, siis ütles:

      „Poodides… kolamiseks… meil aega õieti ei jäägi.“

      „Miks mitte?“

      „Sest me sõidame siit ära… ülehomme.“

      „Kuhu siis?“

      Jällegi pärast väikest kõhklust vastas Susi:

      „Ma lubasin minna ja olla… Provence’s krahvinna Astrid de Girone’i juures.“

      Viis, kuidas Susi rääkis ja kuidas ta seda tehes tütre pilku vältis, tõi Trina sinisilmadesse küsiva ilme.

      „Kes see on? Tundub, et tema nime olen ma kuulnud.“

      „Girone’i krahve mainitakse sinu ajalooõpikuis.“

      „Ma vaatan järele,“ otsustas Trina. „Aga räägi mulle praegusest krahvist. Kas ta on sinu sõber, ema?“

      Krahvi mainimisest lõid Susi põsed õhetama ja Trina tõi kuuldavale hüüatuse.

      „Oh, ema, kas ta on sinu austaja? Kui põnev!“

      „Ära räägi selliseid asju,“ sõnas Susi kärmelt. „See on asi, mida ma sinuga, Trina, arutada ei saa.“

      Rääkides tõusis leedi Sherington toolilt ja kõndis üle toa akna juurde, otsekui soovides tütre eest nägu varjata.

      Trina tõi kuuldavale lühikese naerupahvaku.

      „Ära

Скачать книгу