LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Lawson. “Oluline on, preili Selincourt, et talle meeldiksid lapsed. Ta on väga rikas ja mõjukas mees ning kui lapsed talle meele järele on, ei ole midagi, mida ta nende heaks ei teeks.”

      “Ma arvan, et tõenäolisemalt heidaks ta meid vangikongi ning hoiaks meid seal vee ja leiva peal, kuni sureme,” sõnas Tamara dramaatiliselt.

      Lawson naeris.

      “Arvan, et kui niisugune asi ilmsiks tuleks, põhjustaks see skandaali, mis kaiguks üle kogu maa! Kinnitan teile, et selle järgi, mida ma hertsogist kuulnud olen, ei armasta ta eriti skandaale.”

      “Ei, muidugi mitte,” nõustus Tamara. “See oli just see, mida hertsogi isa arvas – et Ronaldi abielu näitlejannaga tekitab skandaali.”

      Neiu hääles oli ilmselge kibedusenoot ja Lawson ütles kähku:

      “Palun tungivalt, et unustaksite mineviku. Tema Hiilguse lähedaste sugulastena saavad lapsed kõik, mida nad iganes ihaldavad, ja ainulaadse võimaluse ka tulevikus õnnelikud olla.”

      Tamara ei öelnud midagi ja hetke pärast advokaat jätkas:

      “Tundub veider, et oleme sunnitud rääkima sellest nüüd, kui Kadine on kõigest kümneaastane, kuid seitsme aasta pärast on ta debütant ja väga ilus pealegi. Kogu kõrgem seltskond on tema ja ta õe kui Tema Hiilguse vennalaste ees lahti.”

      Tamara vaatas advokaadile üllatunult otsa, kuid Lawson tundis teda juba sedavõrd hästi, et neiu iseloomulik kiire meeleolumuutus ja sõnad ei tulnud ootamatult:

      “Teil on õigus! Muidugi on teil õigus ja ma pean tüdrukutele mõtlema. Neist mõlemast saavad kaunitarid, see on õige, ja võib-olla suudavad nad leida ning valida õiged abikaasad… mehed, kes on rikkad, aga kes neid ka armastavad.”

      Neiu tumedatesse silmadesse sugenes järsku pehmus, mis sundis Lawsonit mõtlema, et juba kaua enne seda, kui Kadine ning tema väike õde Validé suureks saavad, on nende tädi abielus või vähemalt avaneb tal selleks võimalus ja mitte üksainus kord, vaid sada korda.

      Advokaat tõusis laua tagant püsti.

      “Kui te ootate mõne minuti, preili Selincourt, koostan teile kirja, mille saadate kirjastajatele, ja samuti kirja enda poolt Tema Hiilgusele, et ta teaks teid oodata.”

      “Ma ootan,” ütles Tamara.

      Lawson naeratas talle ja läks kõrvaltuppa, kus pultide taga seisid mõned ametnikud. Nende valged hanesuled liikusid toimekalt üle raamatute ja dokumentide, mis kõik tõendas, et Lawson, Cresey and Houghton oli üks kõige enam hõivatud advokaadikontoreid linnas.

      Tamara tõusis ja läks taas akna juurde.

      Ta tundis, et kõik sel hommikul juhtunu keerles pidevalt peas viisil, mis muutis kainelt mõtlemise väga raskeks.

      Esiteks, see, et ta pidi oma romaani tagasi võtma, oli palju suurem löök, kui ta Lawsonile näidata tahtis.

      Ta oli nii lootnud saada raamatu eest märkimisväärse summa, arvestades, kui palju ta oli teeninud esimese raamatuga.

      Too raamat oli olnud üsna õhuke, kuid kirjastajad olid saatnud talle mõned kiitvad arvustused. Tamara lootis, et uus romaan võiks äratada teravmeelse seltskonna tähelepanu, sest just see seltskond oli teinud kangelase Sir Walter Scottist ja toonud suurt rahalist edu lord Byronile.

      Tamara romaan oli kombinatsioon seiklustest, nurjatusest ja suurest hulgast romantikast, mis pidanuks rahuldama peaaegu igaühe maitset.

      Elades nii vaikselt Cornwallis, oli tal olnud vähe võimalusi kohtuda seltskonnakuulsustega.

      Kuid tema kujutlusvõimet olid erutanud lood julmast ja ebameeldivast Granchesteri hertsogist, kes isa jälgedes käies oli põlu alla pannud oma venna.

      Tamara oli jumaldanud oma õemeest ja iga kord, kui ta sule tindi sisse kastis, et midagi lõikavat ja mürgist romaanikelmi kohta kirja panna, tundis ta, et maksab kuidagi hertsogile kätte tolle karmuse eest.

      Ta polnud meelega oma käsikirja lord Ronaldile näidanud, vaid saatnud selle otse kirjastajatele.

      Lord oli olnud nii heatujuline ja leebe inimene, et Tamarale oli tundunud, et mees oleks võinud protesteerida pildi vastu, mille neiu õemehe vennast oli loonud, ehkki mehel poleks olnud ainsatki põhjust ühtki oma perekonna liiget kaitsta.

      Nad olid kindlasti suhtunud Ronaldisse kui paariasse, kastitusse ja ehkki mees oli sageli naernud oma isa ja venna mitmesuguste ekstsentriliste joonte üle, polnud ta kunagi nendest halvasti rääkinud.

      “Ma ei suuda sellest aru saada,” oli Tamara õde Maïka kord öelnud, “kuidas nad suudavad Ronaldi kaotust taluda. Ta on nii võluv, nii lahke ja nii meeldiv, et ta kaotus peab küll olema jätnud perekonda suure augu, mida mitte keegi teine ei suuda täita.”

      “Nad on jäigad, autokraatlikud ja ülepea põlastusväärsed!” oli Tamara teatanud, kuid Maïka oli ta lihtsalt välja naernud.

      “Mul pole midagi selle vastu, et jään lossi väravate taha,” oli ta vastanud. “Mõnikord teeb see vaid meelehärmi, mõeldes, et Ronald ei saa endale lubada ratsahobuseid või käia riides nii, nagu ta peaks, või käia Newmarketi ja Ascoti võiduajamistel.”

      “Ma pole kunagi näinud kedagi, kes oleks niisama õnnelik kui Ronald,” oli Tamara vastanud. “Sel pole mingit tähtsust, mis tal siin seljas on, ja minu arvates tunneb ta lastega liiva peal ratsutamisest niisama suurt lõbu nagu jälgides oma pere värve kandva džoki võitu Newmarketis.”

      Seepeale oli Maïka teda suudelnud.

      “Sa oled mulle nii suureks lohutuseks, Tamara,” oli ta öelnud. “Mõnikord mulle tundub väärana see, et Ronald on minu pärast nii paljust ilma jäänud, aga mis minusse puutub, siis minul on tema näol kogu maailm ja kogu taevas käte vahel.”

      Tamaral oli vaja vaid näha oma õde ja õemeest koos, et mõista – Lawsonil oli õigus, kui ta ütles, et kahel inimesel on võimatu olla veel õnnelikumad, kui nemad olid.

      Nende silmad särasid, kui nad teineteist vaatasid, ja neis oli lausa ebamaine helk.

      Kui Ronald oli mõne tunni kusagil ära olnud, oli Maïka oodanud ta naasmist ja siis ta käte vahele viskunud ning mehe pea alla enda oma vastu tõmmanud.

      Nad suudlesid tihti ja kirglikult, just nagu oleksid äsja teineteisesse armunud ja see ime olnuks vastupandamatu.

      Aga nüüd polnud enam kumbagi ja Tamara teadis nagu pühakirja, et lapsed olid tema hoole all ja et peale tema ei olnud kedagi, kes oleks neid armastanud või nende eest hoolitsenud.

      “Lawsonil on õigus,” mõtles ta. “Hertsogi jaoks pean olema laste guvernant ja on vähetõenäoline, et ta vaevub kedagi teist otsima, vaid on rahul minuga selles rollis.”

      Lawson tuli tuppa tagasi.

      “Siin on kiri teie kirjastajatele,” ütles ta. “See on õige lühike ja mis puutub asjasse, siis palusin neil saata käsikiri oma kontorisse. Siin oleks see kindlamas kohas. Kui see kuskil Granchesteri lossis oleks, võib teil pahandusi tulla.”

      Tamara pöördus ja kõndis aeglaselt laua juurde tagasi, ning kui Lawson ta ilmet nägi, siis lisas:

      “Mul on kahju. Ma tean, et see on teie jaoks suur hulk tühja läinud tööd, aga see on tõepoolest ainus, mida te teha saate.”

      Kui Tamara sulepea võttis, advokaat jätkas:

      “Te peate kirjutama veel ühe raamatu, ja vahest leiate sellesse Granchesteri lossist – või vähemasti selle omanikust – ka midagi positiivset!”

      “Oleks seal küüned, roniks ta puu otsa!” vastas Tamara ja naeris.

      Ta kirjutas kirjale alla ja pani suure sule tagasi hoidjasse.

      “Ma proovin seda unustada,” ütles ta, “kuid oletan, et iga autor tunneb oma raamatut avaldades, nagu oleks ta lapse ilmale toonud. Ma ei saa midagi teha, et leinan oma väikest vaest surnult sündinud last.”

      Lawson naeris, kuid sõnas siis:

      “See

Скачать книгу