Скачать книгу

Kirby oli Alderburne Parki jäänud kaheks ööks, ent polnud selle aja jooksul Dorindat kordagi kohanud.

      Tal ei olnud aimugi, et Dorinda teda jälgis.

      Banketisaalis asus menestrelide galerii ja Dorinda oli isa külalist jälginud läbi ohtrate nikerduste, mis olid ammustel päevadel mõeldud menestrele varjama einestajate pilgu eest.

      Ta oli näinud, kuidas mees trepist üles läks – näinud, kuidas ta alla tuli. Ta oli seisnud akende juures, kui isa külalisele maja väljastpoolt näitas ja teda tallide juurde viis.

      Ta oli kuulanud poikvel ukse taga, kui Kirbyt Lettyle tutvustati ja kui mees talle Singapurist kaasa toodud rõõmsalt sidistavad väikesed papagoid kinkis.

      Dorinda oli kuulnud mehe sügavat häält ning selle toonid näisid tema sisemuses vastu vibreerivat. Ta oli kuulnud oma isa võlutud häält, kui ta Mr Kirby äraolekul mehest rääkis, ja teadis, et isegi ema külmas hääles näis pesitsevat uus soojus.

      Täiesti arusaadavalt ei ilmunud Dorinda kunagi nähtavale, kui majas oli külalisi.

      Maximus Kirby külaskäigu teisel õhtul oli Dorinda kaua oma peegli ees istunud, mõtiskledes, kuidas ta saaks neid märke oma näol varjata ja kas või kord alla õhtulauda minna.

      Tema isa oli kutsunud õhtusöögile palju naaberaadlikke. Nad kõik olid kutse vastu võtnud, täis indu kohtuda mehega, kes oli Londonis päris suurt elevust tekitanud, nagu Dorinda mõistis.

      “Praegu räägivad kõik mister Kirbyst,” kuulis Dorinda Iirimaa asevalitseja naist ütlevat. “Olen kuulnud, et kuninganna on teda Windsori lossi kutsunud. Ta soovib isiklikult kuulda imedest, mida ta Singapuris korda on saatnud.”

      “Millised need on?” küsis krahv huviga.

      “Peate laskma mu abikaasal jutustada, kuidas mister Kirby on sadamat laiendanud, uusi hooneid püstitanud ja teinud tosinaid teisi asju, mida ma praegu ei suuda meenutada!” oli hertsoginna vastanud.

      “Ma tahan sellest kuulda,” oli Dorinda endale kinnitanud.

      Aga siis, kui tema peegelpilt talle vastu vaatas, oli ta näinud, et ta laugudele silmanurkades olid tekkinud uued soomusjad moodustised.

      See oli tingitud asjaolust, et ta oli eelmisel nädalal jahil käinud. Jahilkäik oli ainuke lõbu, mida ta endale väljaspool maja lubas.

      Isegi sel juhul ei läinud ta välja suurjahi päevadel, kui jahilisi oli palju, eelistades puhkepäevi, kui väljas oli vähem inimesi.

      Kuna Dorinda oli erakordselt hea ratsutaja, oli tal lihtne püsida teiste naiste ees, kes omavahel lobisedes ratsutasid, ning mõnikord jäi ta ainukeseks saaklooma jälitajaks päeva lõpul, kui kõik teised olid kas jäljed kaotanud või koju läinud.

      Külm tuul, õhus valitsev jäisus ja piitsutav vihm olid nõudnud oma lõivu. Tema ekseem, sest nii nimetasid arstid ta nahahäda, halvenes kõrvalekaldumatult pärast rasket jahipäeva.

      “Asi on seda väärt!” kinnitas Dorinda endale isegi siis, kui ta nahaärrituse tõttu öösiti magada ei saanud.

      Ent nüüd, kuna ta ihaldas nii väga Maximus Kirbyga kohtuda, vihkas ta oma näo soomusjat lõhenenud seisundit rohkem, kui oli seda iganes varem vihanud.

      Kuidas saaks ta alla minna ja võõrastetuppa ilmuda, nähes välja nii, nagu näeb praegu? Sõnulseletamatu piin oleks teada, et Maximus Kirby silmitseb teda vastumeelsuse, kui mitte lausa vastikusega, ning pöörab siis pilgu kõrvale nagu kõik teised, tundes piinlikkust sellest, mida nägi.

      Dorinda jälgis Kirby lahkumist järgmisel hommikul ning selleks ajaks teadsid kõik majakondsed, et ta oli Letty kätt palunud ja krahv oli nõustunud, et nad võivad abielluda aasta pärast, kui Letty saab kaheksateistkümneseks.

      “See on olnud väga õnnelik visiit,” oli Dorinda kuulnud Maximus Kirbyt tema isale hallis ütlevat.

      “Me nautisime teie külaskäiku väga, Kirby,” oli krahv vastanud. “Soovin ainult, et oleksite saanud jääda kauemaks.”

      “Seda soovin minagi,” sõnas Maximus Kirby, “kuid mul tuleb homme Windsorisse minna ja ülehomme alustan tagasiteed Singapuri.”

      “Kindlasti on teil heameel päikesepaistesse tagasi jõuda,” märkis krahv südamlikult.

      “Tegelikult on see tagasi tööle,” oli Maximus Kirby teda parandanud. “Tulin Inglismaale põhiliselt selleks, et osta uusi masinaid, uut varustust ja leida uusi peatöövõtjaid plaanidele, mida ma linna ja sadama arenguks ning džungli tagasivõitmiseks olen koostanud. Sellest kõigest on huvitatud ka Tema Majesteet.”

      “Kuulsin, et olete korda saatnud imesid,” tähendas krahv, “ning et teid nimetatakse Singapuri kroonimata kuningaks!”

      Maximus Kirby heitis pilkavas jahmatuses käed õhku.

      “Tema Majesteet satuks niisugusest mõttest suisa õudusse! Ei, ma ei ole midagi muud kui Britannia alandlik teener ning tegelikult viin ellu üksnes plaani, mis pärineb Sir Thomas Rafflesilt. Just temale võlgneb Inglismaa Singapuri valdamise.”

      “Ta oli suurmees,” märkis krahv.

      “Isegi väga suur selles maailmajaos, kust mina tulen,” nõustus Maximus Kirby. “Loodan, et ühel päeval tulete mulle külla ja näete oma silmaga, mida ta ise suurel määral on loonud.”

      “Loodan seda kunagi tõesti teha,” kostis krahv.

      Järgnes hetk vaikust ning Maximus Kirby ütles:

      “Ma kirjutan teile korraldustest abiellumise suhtes. Tahan kõigepealt lõpetada maja, mida ma praegu ehitan. Olen kindel, et leedi Lettice’ile see meeldib.”

      “Kahtlemata meeldib,” kinnitas krahv rutakalt.

      “Nägemiseni ja tänan teid veel kord,” sõnas Maximus Kirby.

      Kaks meest surusid teineteisel kätt ja Mr Kirby läks trepist alla, kus faeton teda juba ootas.

      Dorinda jälgis, kuidas ta hallist lahkus, ning jooksis siis kiiresti üles magamistuppa, mille aknad avanesid majaesisele.

      Kirby oli juba faetoni kõrgele istmele roninud ja kutsarile nähtavasti öelnud, et ta juhib ise, sest ohjad olid tema käes.

      Ta hoidis ohje ja piitsa täpselt niisuguse nurga all, mida kõik asjatundjad, kes ise oma hobuseid juhtisid, õigeks pidasid.

      Ilm oli külm ja ta kandis kapuutsiga reisimantlit, kübar asetses poolviltu tema tumedatel juustel. Ta nägi välja majesteetlik – oivaline ja käskiv mehekuju, kes ootas kahtlemata imetlust kõikjal, kuhu ta läks.

      Ent ometi oli siin midagi veel rohkemat, ütles Dorinda endale.

      Temas pulbitses jõud, vastupandamatu vitaalsus, miski, mida Dorinda oli tunnetanud esimesest hetkest, mil mees majja oli ilmunud. Nüüd, mõtles ta ahastavalt, läheb ta ära ning Dorinda ei näe teda enam kunagi.

      Ometi oli ta unustamatu.

      Tundus, otsekui oleks neid külastanud mõne teise maailma asukas, ning see, ütles Dorinda endale, oligi tõsi.

      Kirby ei olnud osa Inglismaast. Ta oli külaline universumi teisest küljest ja võib-olla oli neil tegelikkuses väga vähe ühist.

      Krahv seisis Dorindast allpool trepil, et külalisele hüvastijätuks lehvitada. Maximus Kirby kergitas oma silindrit.

      Dorinda nägi, et ta naeratas.

      Tal oli tunne, et see naeratus kuulub mehele, kes on saanud täpselt seda, mida on tahtnud.

      Tema huultel püsis võidukas muie ja silmades helk, mis ütles Dorindale, et ta on väga rahul.

      “Huvitav, mis talle nii suurt heameelt on teinud?” küsis ta endalt ja teadis vastust.

      Maximus Kirby oli Alderburne Parki tulnud endale naist otsima ja täpselt seda oli ta ka saavutanud!

      Teine peatükk

      Dorinda hakkas oma kajutis Osaka pardal asju lahti pakkima.

      See

Скачать книгу