Appassionata - Märt Laur

Скачать книгу

kohale jõudnud, ja neid, kes hakkasid hinge tõmbamata astuma, varuks üksnes paberileht aadressi ja mõne ingliskeelse sõnaga. Oli neid, kes käisid ühe juurest teise juurde, küsides: „Kas teil öömaja on anda?”

      Paesano– seda kodust sõna kuulis ta palju. Ae, külamees, paesano, leidub ehk uluaset? Paesano, leidub ehk veerand dollarit? Paesano…? Pearaputused, õlakehitused, umbmäärased viiped… Oli neid, kes vinnasid koti õlale ja kõndisid linna poole, lootuses käigu pealt midagi välja mõelda. Enamik ei teadnud, mida edasi teha või kus nad järgmiseks ööbivad. Rahvahulgas siuglesid taskuvargad, kes olid värske noosi lõhna peale kohale tulnud ega pidanud kasutama pooligi oma trikkidest, et saada oma jagu rahakotte, käekelli ja sõrmuseid.

      Onu Beppo ja isa jõudsid tagasi, ühes nendega veel üks väiksem pere Cilentost, ning sättisid end ja oma kraami vankrile, mis hakkas aeglaselt linna poole liikuma. Nonno kummardus emale lähemale ja lausus vaikselt: „Ma ütlesin, et mõtlen midagi välja. Beppo sugulastel on siin väike äri, rääkisin ta laeval nõusse, et ta mind sinna tööle võtaks.”

      Vanker viis nad kuus-seitse kilomeetrit eemale kohta, mille nimeks öeldi Pelham Bay ja mis pidi asuma Bronxi linnaosas. Nende üllatuseks olid sildid poeakendel itaaliakeelsed ning tänavatelt kostis itaaliakeelset kõnet. Natuke aega jooksid mõned lapsed nende vankri kõrval, mis tegi sakke laiematelt tänavatelt järjest kitsamatele, siledamalt sillutiselt roopas munakividele. Mõni kohvipruun mammi vahtis neid silmade välkudes, mõned tänavanurgal suitsu tegevad jõnglased ehmusid korraks neid nähes ja tossutasid edasi, mehed nõjatusid aknalauale ja vahtisid neid tuimal pilgul, kaevu ümber kummargil pesu pesevad naised pöörasid hetkeks pead ja riide rutjumine vastu pesulauda jätkus. Silvia hoidis kotte ja kohvreid, mida aukudes põruv vanker maha loksutada püüdis.

      Tänav, mille ees nad peatusid, oli nii kitsas, et vanker sinna ei mahtunud ning selle ainus tähelepanuväärne omadus oli keskaegne hais. Raudjas lauk kaapis jalaga, kui onu Tomino aitas neil kraami maha tõsta. „Üks maja siit edasi,” juhatas ta. Nende uus elukoht oli kahetoalise korteri esimesel korrusel, lühikesel tupikuga lõppeval alleel, kus vastasmajade elanikud oleks saanud üksteist puudutada, oleks mõlemad oma käed välja sirutanud.

      Kuus isa sammu ühtpidi ja sama palju teistpidi, nii palju ruumi oli neil kamba peale. Hea, et uks koridori poole lahti käis. Simona-Simonetta nari ulatus käelaba jagu üle ukseava. Narialune oli nende kööginurk – praepann, kastrul, kolm plekk-kaussi ning neli paari kahvleid ja lusikaid. Kahvlite ühe külje viilis isa teravaks. Sealsamas oli teine nari, kus üleval magas väike Alberto ja all Silvia. Kummagi nari ette oli tõmmatud voodilina, pruun värv keskelt halliks kulunud. Vastu teist seina oli isa-ema madrats, mille kohta isa naljatas, et selili tuleb magada vahetuste kaupa – teine peab samal ajal külili olema. Toa otsaseinas oli suure õhuavaga, klaasruutudest laotud aken, kust võis näha teist samasugust akent üle kitsa tänava. Peaasi siiski, et valgus sealt läbi paistis, sest elektrile ei tahtnud isa kulutada. Akna kõrval oli pliit, korstnaots läbi seina väljas. See kõik pidi jääma seniks, kuni Beppo neile midagi paremat leiab.

      Kiirelt saabunud õhtuhämaruses, lamades külili naril, käsi pea all, uute lõhnade ja tajude pealetükkivas meelevallas, kesk üldist põksuvat, hüllivat häälekõma, mis tulvas lahtiste akende rivist, saatis jalaasteid tänaval ning paisus ja kustus vastavalt kõrtsiukse käimisele paar maja edasi, kuulas ja loendas Silvia oma väikeseid, väikeseid hingetõmbeid.

      III

      Pietro mõtted liikusid nagu hangunud õli. Ta oli Averones elanud üheksa aastat, neist kaks esimest linna teises otsas, kus Apenniinide üks järsemaid nõlvasid heitis majadele laia sakilist varju ning kus igal hommikul viidi koos muu rämpsuga minema ka järgmine kuhi täiskirjutatud noodilehti, mis ta oli pahuralt kokku kägardanud ja prügikasti visanud. Aegamisi oli väikesest korterist saanud tema olemise gravitatsiooniline keskpunkt ning mõtted sellest lahtirebimisele tärkasid vaid viivuks, kuni ratsionaalsuse mürk need umbrohuna hävitas. Mürk, mis oleks ammu aeg kehast välja heita.

      Kui kõrvale jätta koduukse mahalõhkumine, mille jaoks ta oli mitte üksnes liiga kaine, vaid ka liiga väsinud, ning hotell, mille jaoks tal polnud piisavalt raha, jäi kolmandaks ja viimaseks valikuks – sõita Monte dell’Angelosse.

      Ta kõndis trepist alla, lastes kohvrinurkadel vastu seinu taguda.

      Öövalvur viipas talle vastiku reipusega. Reipad inimesed võinuks Pietro meelest kuradile sõita, eriti enne kella kaheksat. Tema pea kohale oli laotatud hõredate pilvede auklik vaip, mis ennustas palavat päeva. Tegelikult polnud vahet, ka leitsak ja vihm oleks teda ühtviisi pahandanud, rääkimata pehmest õhust, mille hingamine mõjus, nagu topitaks talle alpakavilla kurku.

      „Pietro!” kuulis ta vaevalt paarikümne sammu järel hõiget. Kõigist lihava näoga meestest oli kapellmeister Rizzi viimane, keda Pietro tahtis näha ning kolmele halvale valikule lisandus kohe neljas. Mees lehvitas kätt laialt pea kohal, siis ähkis oma traagiliste valgete vuntside hüpeldes üle tee, haaras Pietrol meelekohtadest ja laksatas kiire musi otsaette.

      „Pietro! Kuidas on nii, et Averones käin ma alati konservatooriumi juurest mööda, kuid ei satu sind kunagi nägema? Ja mida tähendab see suur kohver?! Ära ütle, et sa – ei, ei ei.” Ta vehkis kätega ja raputas samaaegselt pead. „Ütle, et selle ilusa laupäeva hommikul kell.. mis ta ongi… kell pool kaheksa, oled sa selle ilmatu kohvriga kenasti oma koju minemas. No nüüd te küll ei pääse, härra Salvari, kaks korda olete lubanud mind külla kutsuda ja ma tahan isiklikult näha sinu hurmavat prouat, keda sa alati nii eredates toonides armastad kirjeldada. Kindlasti armastab ta nartsisse – milline naine ei armastaks, eks ole? Ma tunnen ennast nii barbaarsena, nõndaviisi paljakäsi tulles. Mis sa arvad, kas ta võtab vana mehe hooletust väga südamesse?”

      Nüüd sai Pietro mahti märgata, et kapellmeistriga oli kaasas tema väike – ja Pietro oli sunnitud tunnistama, veetlev õlgadeni juuste ja belladonnasilmadega tütar, kelle nime ta oli kunagi kuulnud, aga suutnud unustada. Päike paistis läbi naise espressopruunide salkude, andes põskedele roosaka kuma, nagu oleks ta äsja merelainetest tõusnud. Teda vaadates tundis Pietro uhkust, et ei lasknud end ühestki naisest kõigutada.

      „Tegelikult…” alustas ta, mõeldes lukus uksele. Kui ehk poleks olnud ühte aastavahetuspidu ja seal püramiidina virnastatud šampanjapokaale ega kõrvuti istumist ja õrritavat juttu ega ka pause, kus nad vaatasid ja siis jälle ei vaadanud teineteisele otsa, aga eelkõige – kui poleks olnud fokstrotti, kus Pietro suutis kapellmeistri kurisevalt naerva plika peaaegu pikali kukutada, siis oleks ta ka naisega suutnud rahulikult viisakusi vahetada. Kohmakast fokstrotist sai ühenduslüli, mis ei lasknud neil kunagi pöörduda tagasi pealiskaudsete viisakuste aega, ning fokstrotile järgnenud aeglane valss, mis oli samavõrra lõbus, aga märgatavalt pehmem ja sujuvam, lisas sellele lülile oma keevise.

      Kapellmeister oli kahtlemata keegi, kellel oli nimi mitte üksnes melomaanide ringkonnas, vaid terve linna peal. Kapellmeister, kes palus end tagasihoidlikult maestroks kutsuda, oli tuntud ka väikestviisi naistemehena ja selles osas näis natuke veider, kuidas ta tütrel ümbert kinni hoidis. Mõnel teisel juhul oleks Pietro olnud armukade, kuid praegu vaatas ta ennast läbi kõrvalpilgu Rizziga ühte jalga käimas ning tundis temperatuuri soontes tõusmas. Ta tajus rinnas pulseerivat elevust ning ta samm kergenes, muutudes peaaegu hüplikuks. Milline soodus moment oleks kohata kedagi osakonnast…

      „Elad sa siinkandis?” küsis kapellmeister, andmata talle võimalust vastamiseks. „Ma olen juba kaks nädalat Averones veetnud, näed, sellessamas majas seal – ei, vaata rohkem paremale, see kollakas – no ja täiesti ime, et ma pole sind kohanud.” Ta näole ilmus riukalik muie. „Kuule, kas sul on pisiperet tulnud? Sa pead mind külla kutsuma, lapsed armastavad mind üliväga. „Onu Rizzi”, mäletad!”

      Tütar pööritas silmi ja vaatas vabandavalt Pietrot nagu öeldes: mis teha, ta ongi selline.

      „Tegelikult…” ütles Pietro, rõhutades seda sõna nagu oleks midagi olulist järgnemas. Naine kallutas huvitatult pead. Umbes kahe sekundi jooksul, mis ta seda mõtet kaalus, ei tulnud Pietrole pähe ühtki viisi, kuidas Veronica poolt luku taha jätmist humoorikalt serveerida.

Скачать книгу