LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei rääkinud me midagi. Puusepp istus meie kõrvale pingiotsale maha ning vaatas, kuidas me teed rüüpame. Meie leotasime oma külmunud jalgu – see oli väga naljakas tunne, kui meie varbad vee all kokku puutusid – ja lasime kuumal joogil end seestpoolt soojendada. Hunt kõhutas samuti meie juures maas ning näris üht hoolega paljaks kaabitud konti, mille perenaine oli talle lahkest südamest andnud.

      „Mis sott sul selle tüdrukuga siis on?” küsis vanamees viimaks.

      „Ei ole mingit sotti,” kostis Andreas.

      „Mis sa tast siis ära varastasid?”

      Mu teekaaslane vaikis.Vaatas ainiti oma auravat teekruusi, ilma et oleks pilku minu või puusepa poole tõstnud, ja oli vait.

      „Ah soo, või sedasi on lood,” tähendas vanamees, justkui oleks ta noorema mehe sõnatust vastusest midagi olulist välja lugenud.

      Mida küll? Mina ei osanud Andrease langetatud pilgust ja mornivõitu ilmest midagi järeldada. Ent puuseppmeister ajas selja sirgu, nagu oleks talle korraga kõik klaar, toetas ühe käe vastu põlve ja vaatas minu otsa.

      „Ja kes sina, lapsuke, siis oled?” küsis ta naeratades. „Mõni kõrget sugu neitsi?”

      „Miks sa seda arvad?” küsisin vastu.

      Papi silitas sõrmega mu kätt – nimelt sealt, kuhu sõrmused olid kauasest kandmisest oma jäljed sisse kulutanud.

      „Jah,” pidin tunnistama, „ma olen kõrget sugu neitsi.”

      „Vist mitte siit kandist?”

      „Ei, ma olen kaugemalt.”

      Puusepp noogutas. „Su keelepruuk on nii võõras.”

      See oli tõsi. Nemad siin lõunas rääkisid hoopis teistmoodi – kuidagi laulvamalt, lahtisemalt, sõnu rohkem venitades. Ma sain neist suurepäraselt aru ja nemad minust ka, aga vahe oli ikkagi kõrvaga kuulda.Wieshofen muide rääkis samasugust lõunapoolset murrakut, ja teda tögati sellepärast õukonnas päris tublisti. Mõistagi tagaselja, sest keegi ei julgenud teda otse näkku metsaotiks nimetada.

      „Mis sel krahvihärral sinuga asja oli?”

      „Tahtis mind naiseks võtta.”

      „Tohoh?”Vanamees kergitas kulme ja silitas oma käharat habet. „Või et kohe päris laulatatud naiseks?”

      „Jah.”

      „Ja sina ei tahtnud?”

      „Mitte põrmugi.”

      „Hmh. Seda ei saa sulle küll pahaks panna,” pomises ta oma nina alla. „Aga su isa? On ta sind krahvile lubanud?”

      „Ei ole.Wieshofen on mind mitu korda kosinud, aga talle on alati ära öeldud.”

      Meister sügas kukalt, mõtlik korts kulmude vahel. „Ära pane pahaks, lapsuke, aga kuipaljukest sul kaasavara on?”

      „Palju.”

      „Suured valdused?”

      „Väga suured.”

      „Selles see konks ongi,” pistis Andreas meie jutu vahele. „Tüdruk on oma isa ainuke pärija. Ja krahv tahab teda endale kosida ja kogu kremplile käppa peale panna.”

      „Soh?” Puusepp kõõritas nooremat meest õige terava pilguga. „Ahneks läinud teine!”

      „On jah.”

      „Ja sina ise?”

      „Mis mina ise?”

      „Tahad tüdrukut kõige krempliga endale saada?”

      Andreas raputas pead. „Pole lootustki.”

      „Nojah, kes sind näljarotti ikka jutule võtaks,” irvitas vanamees habemesse. „Aga mis sa selle piigaga siis teha mõtled?”

      „Viin isale tagasi. Kui enam on, kellele viia.”

      „Mis see tähendab?”

      „Tähendab seda, et krahv tahab oma tulevast äiapapat enne pulmi maha lüüa. Et asi kindel oleks ja rohkem sekeldusi ei tuleks.”

      Puusepp silus oma vuntse. „Ah et kohe niiviisi?”

      „Niiviisi jah.”

      See võttis vanema mehe mõtlema.Ta pidas tükk aega endamisi aru, piieldes mind altkulmu, ning venitas lõpuks: „Sa ütlesid vist, et sa oled põhja poolt pärit?”

      Ma polnud seda öelnud, aga mu keelemurre andis talle igati alust seda arvata. „Jah, olen küll.”

      „Mida te siis siin teete?”Ta kiikas Andrease poole. „Kui sa tahtsid teda koju viia, miks te’s lõuna poole tulite?”

      „Sellepärast, et tüdruku isa on siin.”

      „Siin? Kus siin?”

      Noorem mees viipas pöidlaga tollesse kööginurka, mis jäi minu arusaamist mööda kuhugi edela- või läänekaarde.

      Puusepp mõtles veel hetke, kulm kortsus. Siis läksid tema silmad järsku väga suureks.Ta vaatas mind, vaatas Andreast, jälle mind ja jälle Andreast, ja lõpuks ei teadnud ta enam isegi, kuhu vaadata või mida teha.Ta laiutas käsi, lõi need laksuga vastu põlvi, vangutas pead ja lausus lõpuks: „No nüüd on kuradi lugu lahti!”

      „On jah,” kinnitas Andreas.

      „Mis sa’s nüüd teha mõtled?”

      „Noh, ma mõtlesin, et vaatame kõigepealt järele, kas vanamehel on veel eluvaim sees. Ja kui ta elus on, siis katsume ta sealt kuidagi tulema aidata.”

      „Ja kui ei ole?”

      „Siis ma viin tüdruku koju tagasi. Ja vaatan, et ta seal oma kosilastega kuidagi hakkama saaks. Ja et ta peast ilma ei jääks, kui seal löömaks läheb.”

      Ma vaatasin oma teekaaslast imestusega, tundes, kuidas kerge naeratus mu suunurkades võbeleb. „Te tahate minuga kuningalinna kaasa tulla?”

      „Nojah,” kostis Andreas ning lisas kähku: „Kui teil just midagi muud plaanis ei ole.”

      „Ei, mul ei ole praegu muid plaane.”

      „Noh, siis ma tulen.”

      Ma naeratasin laialt ja uputasin oma pilgu teekruusi, suutmata talle järsku enam otsa vaadata. Millegipärast oli see mõte mulle meeltmööda, et ta minuga kaasa tuleb. Aga seda oli kuidagi liiga palju.Ta ei oleks pruukinud seda teha. Ma oleksin kindlasti ka omal jõul kuningalinna välja jõudnud. Kuigi mul oli kahtlemata julgem minna, kui säärane väljaõppinud salakütist saatja kõrval oli. Koos oma teravaninalise ja teravahambalise hundiga. Piidlesin toda elukat silmanurgast, kui ta seal laua all konti järas, ning hõõrusin tasakesi puretud rannet. See oli tänagi veel paistes, kuigi mitte enam nii valus kui eile.

      „Kuule, poiss,” ütles vana puusepp mu kõrvalt kaunis iseäralikul toonil, „sa vaata ette, et sa ise peast ilma ei jää! Kui sa tüdrukuga tee peal miskit sehvti tegema hakkad…”

      Andreas raputas pead. „Sehvti ei ole ja ei tule!”

      Papi kergitas kulmu, nagu ei usuks ta ühtegi sõna, mida noorem mees ütleb.

      „Ausalt!” kinnitas Andreas. „Ma ei taha isale järele minna.”

      „Nonoh.” Puuseppmeister tõusis püsti, sirutas äginal selga ja ringutas, nagu oleks tema vägev kere paigalistumisest kangeks jäänud. „Eks me näe, palju sul seda va arunatukest peas on.”Ta läks kambriukse juurde ja lükkas selle lahti, nii et naised kiljatades laiali pudenesid. „Kulla perenaine, noorpaaril on vesi jahtunud – ehk sa aitad neil ennast nüüd ära kuivatada ja riide panna? Ja annad võibolla mõne tera hamba alla? Neil pikk tee ees.”

      SÖÖGILAUAS PIDASID ANDREAS JA PUUSEPPMEISTER TÕESTI KORRALIKU sõjanõu maha. Arutasid, millistesse suundadesse tuleb vahimehed välja panna, kuidas need peaksid külarahvale märku andma, kuhu oleks kõige targem ammuküttidest varitsus üles seada ja mismoodi krahvi mehed maha lasta, kui need välja ilmuvad. Laibad tuli

Скачать книгу