LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõttu, kuid tegelikult on neid vähe. Pea meeles, et tõde on võimalik ainult mõista, sest see peitub sinu sees. Kui oled ärganud/äratatud, tuleb tõde ilmsiks.

      Kes on tõeotsija?

      Tõeotsija püüab avastada oma tõelist palet: kes ta tegelikult on. Tõeotsija ei otsi Jumalat, Jeesust, Mahavirat ega Buddhat. Ta tahab teada, miks ta on siin, miks just inimesena ning kust pärineb. Otsija tahab leida oma elu eesmärki.

      Otsimine on teatud tüüpi uudishimu, mis viib lõpuks vastusteni. Isegi lapsed tunnevad enda vastu väga suurt huvi. Nad tahavad teada, millised on nende kehad. Vaatavad end peeglist ning on kahtlevad. Need lapsed on vaimsed otsijad, kes kahjuks puutuvad kokku usuõpetajatega, mitte vaimsete õpetajatega. Kui sellistel lastel oleks võimalus leida vaimsed õpetajad, oleks neil võimalik areneda ja saada väga headeks inimesteks.

      Kahjuks leiavad nad vahel vaimse kooli asemel madrasa (teatud usukool). Tõelist vaimset meistrit pole lihtne leida.

      Maailmas leidub palju õpilasi, kuid valgustunud meistreid on vähe. Õpetaja annab teadmisi traditsioonidest ning niinimetatud sadhud õpetavad, kuidas tarvitada narkootikume, kuid kumbki neist ei õpeta, kuidas edaspidi tõeliselt õide puhkeda. Kõikide otsijate seas on vaid mõned üksikud, kes tõesti õide puhkevad. Nad küsivad reaalseid küsimusi ning on väga õnnelikud elava valgustunud meistri leidmisel, kes võib mõjutada nende elu ja aidata neil täielikult muutuda.

      Olla tõeotsija on väga tähtis ning suurimaks õnnistuseks sellisele inimesele on kohtumine elava meistriga.

      Mis on pühendumine?

      Pühendumus on ärkamise kingitus. Inimesi on raske äratada, sest nad on viibinud sajandeid uinuvas olekus. Hoolimata paljudest meistritest, kes on tulnud ja läinud, on suurem osa inimesi vaid sügavas unes. Tänu heale õnnele ja heale karmale võib siiski vahel inimesi inspireerida Jeesus, Buddha või Mahavir. Neil hetkedel on nad veidikeseks ärkvel, kuid meistri lahkudes langevad taas uneolekusse. Shaktipat on üks pühendumise viise.

      Tänapäeva elu on nii tempokas, et inimestel pole kannatust shaktipati jaoks – pühitsuse jaoks, mis võtab aastaid. Inimesed soovivad olla kohe pühitsetud. Sel põhjusel pühitsengi mõned inimesed kohe, kuid see pole tavaline viis, sest inimene peab olema selleks täielikult valmis. Sanskriti keeles on Siddhayatani keskuses meie pühitsemine Siddha-paanam ning hindi keeles hääldatatakse Siddha-paan.

      Kuigi paljud peavad ootama aastaid tõelist ja ametlikku pühitsemist, annan mõned tehnikad, mida järgida, et alustada harjutamisega. Pühitsemine juhtub iseenesest pärast pikka pühendumust ja harjutamist. Kui inimene on täielikult ärkvel, on pühitsemine juba juhtunud. Teadmatus on selleks hetkeks tema mõtetest kadunud. Mõistus ei takista enam ning toimub alistumine. Inimene tunneb, et tema meister on õige meister ja usaldab teda täielikult. Kui ei toimu alistumist, ei toimu ka pühitsemist.

      Alistuda on võimalik ka eluta meistrile, isegi puule. Oluline pole õpetaja, vaid see, kui valmis sina oled. Meister ilmub, olenemata sellest, kus sa asud. Kui ei leia elavat meistrit, võid alistuda universumile ning sinu pühitsemine algab. Universumis ei tule iial meistritest puudust. Kui keegi puhkeb õide, siis pole mingit vastupanu ning Meister tuleb. Meistril on kohustus ning vastutus. Alistumine pärineb järgijast ja vastutus õpetajast. Seetõttu võiks Krishna öelda Arunjale: “Jäta kõik ning järgne mulle, ma hoolitsen su eest.” Meister lubab õpilasele, et õpetab teda ning aitab tal ärgata.

      Kui inimene alistub, siis muutub ta olematuks, ometi pole alistumine orjus. See tuleb südamest ja on kõrgeim teadvuse seisund. See on täielik alandlikkus. Kui inimene ärkab, saab ta teadlikuks. Kui teadvus avaneb, algab pühitsemine.

      Leia viis, kuidas alistada oma teadmatus ja ego. Ära lase egol teepeal ees seista. Paljud, kes ihkavad pühitsemist, kogevad tihti sisemist vastupanu, sest on keeruline alistuda elavale meistrile. Aitamaks otsivat hinge, on meistri roll reageerida ning parandada. Mitmed alistuvad kasutult lahkunud meistritele ja kujudele, kuna on nõrgad ja teadmatud ega ole võimelised laskma end parandada. Alistumine kujule, mida inimene võtab kui Jumalat, pole tõeline alistumise viis, vaid pigem pettus.

      Kui teed vea, siis elav meister parandab sind, aga kuju ei tee midagi. Kujuga rääkimine ning selle poole palvetamine on justkui magamine. Need inimesed ei saa kunagi pühendatud. Pühendumine on kõige raskem, kuid see on sügavast unest ärkamise suurim kingitus.

      Kõige suurem takistus alistumisel on mõistus, sest see loob ego. Alistumise toimumisel tormab meister selle inimese juurde.

      Kui inimene on pühendunud, tundub ta teistele ühiskonnas veider. Üht sufi pühakut külastas kord ingel, kes soovitas tühjendada kõik linna kaevud, sest järgneval päeval pidi vesi olema mürgitatud ning selle joomine pidavat ta hulluks ajama. Pühak kogus enda jaoks natuke vett. Järgmisel päeval jõid kõik kodanikud vett ning läksidki hulluks. Pühak oli ainuke, kes ei haigestunud. Linnaelanikke vaevas hullus, kuid nad ise pidasid end normaalseteks. Nad märkasid pühakut ja arvasid, et hoopis temal on midagi viga, sest nende jaoks nägi ta välja nagu segane, samas kui ülejäänud haiged inimesed näisid normaalsetena.

      Tundub, et inimene, kes on ärkvel, tegelikult magab ja see, kes magab, näib olevat ärkvel. Pühendunu tundub teistele segane, sest ta pole nagu kõik teised.

      Miks inimesed eksivad vaimselt teelt?

      Inimesed ei asu vaimsele teele teadmatusest. Hindi keeles on teadmatus avidya, mis tähendab “tarkuse puudumist”. Vaimsel teel esineb mitmeid takistusi. Kui inimene asub vaimsele teele, hakkavad teised teda kritiseerima, kuna ta muutub sellega nendest erinevaks ning seda peetakse justkui valeks. Kui inimene ärkab, peetakse teda hulluks, sest ta erineb teistest ning seetõttu ei kuulu ta enam nende hulka. See on tingitud nende teadmatusest. Kuid siiski eksitavad vaimsel teel olevaid inimesi teiste arvamused ning hinnangud. Teiste teadmatuse tõttu loobuvad vaimse tee valinud oma otsusest, sest nad hakkavad arvama, et neil on tõesti midagi viga. Teadmatus on karma ja kannatuste põhjus ning seetõttu ongi tähtis asuda vaimsele teele.

      Esimene samm vaimsele teele astumiseks on raske, kuid kui see on tehtud, on võimalik, et tõeotsija jõuab ka lõpuni. Kohtudes elava meistriga, kes sind juhendab, on võimalik see teadmatus hajutada. Inimesed leiavad, et nad on kõige tsiviliseeritumad olendid maal ja universumis, kuid tegelikult on see nende ego, mis nii räägib. Selle teadmatuse tõttu on vaja, et valgustunud meister sind ärataks.

      Alandlikkus on vaimse tee alus. Alandlikkus tekitab sinus rahu ning meister juhatab sind ärkamise suunas. Tegele oma teadmatusega, sest teadmatuse tõttu eksisteerib kiindumus, viha, ego ning valelikkus. Ära jää lõksu religiooni uskumustesse, vaid võta õppust valgustunud meistrist. Religioon võib muuta su raamatu õpetlaseks, kuid see ei kaota su teadmatust. Kui teadmatus lõpeb, saab sinust seeme, millest kasvab ilus puu.

      Miks inimesed ei taha kuulda tõde?

      Tõde on kibe ja miks peaks keegi soovima oma ellu kibedust? Jumal on tõde ja tõde on Jumal. Seda on väga raske mõista. Tõde raputab inimesed üles ning kõik uskumused ja ideoloogiad kaovad. Näiteks, kui ma väidan, et Jumal pole kõikvõimas, hakkavad inimesed vastu, sest kogu elu on nad mõelnud teisiti. Inimesed on šokis kui ütlen, et Piibel pole Jumala sõna. Ma ütlen vaid, et Piibel, eriti Uus Testament, sisaldab mõningaid Jeesuse õpetusi.

      Indias, väljaspool Džaini templit, kirjutatakse Mallibai nime hoopis Tirthankar Mallinath, kes tegelikult oli naissoost. Kiri templi ees ütleb: ”Tervitage tõde”, kuid sees ütleb see hoopis midagi muud. Inimesed ei taha tunnistada tõsiasja, et ta oli naine.

      Oma õpilastele esitan ma tõde vähehaaval, suhkruga kaetud mõru kommina, et see tunduks magusamana. Pikkamisi hakkab rahvas tõde mõistma. Kui ma ütlen: “Elu pärast surma pole olemas”, inimesed ehmuvad, eriti hindud, kes usuvad reinkarnatsiooni. Tegelikult pole ümbersündi, vaid elu on kestev ning hing ei sure iial. Vale on küsida, kumb oli enne, kas muna või kana. See on pettekujutlus. Vastus on, et munast on saamas kana. See on üksnes katkematu elu. Ei ole kahesust. Seda tõde on väga raske mõista.

      Kristlased ja muslimid ei tunnista meditatsiooni, sest see pärineb Indiast, kuid

Скачать книгу