LITMIR.BIZ

Подробнее

Подробнее

Подробнее

Järg raamatule Kolm musketäri. Musketärid seiklevad taas nii Prantsusmaal kui Inglismaal.

Подробнее

Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kaunis ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Подробнее

Raamatu 5. osa. Alexandre Dumas' (1802-1870) tuntumaid ajaloolise taustaga põnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Подробнее

Järg maailmakuulsatele romaanidele "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem". I raamat kolmeosalisest väljaandest.

Подробнее

Vaiksest suveidüllist saab äkitsi pisut pööraste süžeekäikudega armukolmnurk ja kui lisame terake müstikat ja mõne toekama pulli siis saamegi ühe eestimaise Corrida. Raamatu järgi on valmind ka samanimeline Olav Neulandi mängufilm.

Подробнее

Itaalia renessansiajastu ühe suurima kirjaniku Giovanni Boccaccio novellikogu. Olgu need novellid millised tahes, nad võivad kahju tuua ja kasulikud olla nagu kõik muudki asjad, ikka selle järgi, missugune nende kuulaja on. Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad? Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad. Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua. Nõnda on lugu ka minu novellidega. Kes neist halba nõu või halba eeskuju läheb otsima, see võib sealt ka takistamatult leida seda, mis vahest tas endas juba enne olemas oli, ja ta hakkab seda sealt välja pigistama ning kiskuma. Kes aga neist novellidest head vilja soovib saada, selle eest ei hoia nad midagi varjul, ja nad on ka alati tulusad ning sündsad, kui neid lugeda õigel ajal ja niisugustele inimestele, kelle jaoks nad on jutustatud. Kes peab lugema issameiet, tegema vorsti või küpsetama kooki oma pihiisale, see jätku nad sinnapaika: nad ei jookse kellelegi järele ega sunni ennast kellelegi peale, olgugi et vagatsejad vahetevahel selliseid asju ise räägivad ja ka teevad.

Подробнее

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes. Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena. Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati risti vastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loomingule osaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanide kohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudega haaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogide taevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse, saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia, võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Kes on maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumist sümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjusele aktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kes saab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavese kurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või oma valelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamise eest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigete sihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsiline anarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik, nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog, teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas, aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armee ei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nende objekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske on tõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oli küsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu – ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oli harvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest ei ammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on ta võtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud oma tekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikult edasi kobada.» (W. Benjamin). Tõlkija Mati Sirkel

Подробнее