Аннотация

Kalamaja taassünd algas sajandivahetuse paiku. Viimase viie aastaga on mere ja vanalinna vahele pugenud linnaosa kasvanud elanike arvult sama suureks kui kogu Haapsalu.Kalamaja on tegelikult alati olnud millegi poolest suurim, ehkki 2,1 km² suurune pindala seda aimata ei luba. Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. 1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Peale elumajade asus sel ajal seal ka suur hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.Kalamaja esimese kiire arenguperioodi katkestas alles 17. sajandi lõpus puheknud Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis hävitas ka enamiku eeslinnade elanikest.Ent 18. sajandi lõpuks oli Kalamaja juba tagasi elavamana kui kunagi varem, kujunedes populaarseks lõbustuskohaks. Rajati hulk supelasutusi, kus tavalise kümbluse kõrval sai võtta mudavanne. Eliitlinnajaoks nendel aastasadadel Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. sajandi teises pooles asus Kalamajas mitu suvemõisa – 1920. aastateks oli Kalamaja hoopis üks tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi.Kalamaja allakäik algas Nõukogude aastatel ja 1980. aastatel peeti Kalamaja kõdurajooniks, mille vana hoonestus tuleb suuremas osas lammutada.Ent Kalamaja ajalukku vaadates oli selge, et see linnaosa tõuseb visa järjekindlusega tuhast. Täna on Kalamajas tõeline kinnisvarabuum. Peamised arenduspiirkonnad on mere ääres Kalaranna tänava ääres ja Kotzebue tänava ümbruses. Sinna tuleb lausa uus, Kalma nime kandev tänav.Kalamaja taastulemist ilmestab hästi üha uute populaarsete söögikohtade avamine. Aga ka uue elu ja äriidee leidnud Kalamaja vanad tööstusalad. Nii see Kalamaja elab ja areneb, nagu ikka. Vana, aga endiselt alati noor.

Аннотация

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

Аннотация

Umbes 5000 inimesele koduks olev pisike Kassisaba on Tallinna üks vanemaid asumeid, mis jääb vanalinna, Uue-Maailma, Lilleküla ja Pelgulinna asumite vahele. Kassisaba teljeks on pea kaks kilomeetrit pikk Koidu tänav, mis ulatub täna läbi Uue Maailma asumi Pärnu maanteeni.Kassisaba tore nimi tuleb suure tõenäosusega muldkindlustuse nurgas asuvast kõrgemast tugipunktist (Katze) välja viiva tee alamsaksakeelsest nimetusest (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt, Gootide reduut paiknes Toompea läänekülje ees tänases Snelli pargis. Kassisaba nime (Kassi saba) on selle piirkonna puhul kasutatud 1732. aastal ehk kümmekond aastat pärast Põhjasõja lõppu. Esimestelt säilinud linnaplaanidelt (1688. aasta omal) on näha, et Kassisaba alal on kujutatud paar peenikest teekriipsu. 1797. aasta linnaplaanil on näha, et heinamaad on jäänud ainult Kristiine maa-alale ning Kassisaba on juba tihedalt asutatud. Valdavalt olid püstitatud ühekordsed puumajad, millel olid ka aiad ning peenramaad, asustatud eestlastega. Kindlasti leidus pea igal krundil oma loomalaut.19.sajandi keskpaigaks oli pilt jälle muutunud, Toomgildi oldermann Hans Heinrich Falck kinkis rahvale Wismari ja Adamsoni tänava vahel asuva Falgi pargi, kus meeleolukaid suvepidusid korraldati. 1887. aastal peeti pargis Harju kooride suur laulupidu. Jaak Juske viib lugeja jalutuskäigule mööda Kassisaba läbi kõigi nende sajandite tänasesse päeva välja. Raamat on järg Juske Pelgulinna, Kalamaja ja Kelmiküla ajaloost rääkivatele raamatutele.

Аннотация

Eesti on väike maa ja siin elab vähe inimesi. Siiski mahub siia sadu vanu losse ja linnuseid, mis on väidetavalt koduks väga paljudele kummitustele. Osa neist hoonetest on varemeis või kurvas seisus, teised kenasti korda tehtud.Eriti palju leiab kummitusmõisaid Lääne-Virumaalt, aga ka teistest piirkondadest. Eesti kuulsaim kummitus Valge Daam elabki ju hoopis Haapsalus. Muuseas, Must Daam on ka täiesti olemas ja tema koduks on juba mitu sajandit Sagadi mõis.Tallinna vanalinn lausa kubiseb kummitusmajadest, nii et nendest on Jaak Juskelt ilmunud samas sarjas omaette raamat.Võtke koos perega ette reis mõnda selles raamatus tutvustatud kummituslossi. Isegi kui salapäraste kummitustega ei kohtu, on need kõik huvitava ajalooga kaunid hooned, kus jagub muudki põnevat avastamist!Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab!

Аннотация

Ajaloolane Jaak Juske viib lapsed põnevale ja üllatusi täis ajarännakule mööda Tallinna.Tallinn on väga vana linn – kui 2008. aastal tehti Vabaduse väljakul arheoloogilisi kaevamisi, satuti seal enam kui 5000 aastat vanale kiviaja inimeste peatuspaigale. Toona oli nüüdse Vabaduse väljaku kohal merepiir.Nii pika ajalooga linnal on olnud ka mitu nime. Muinasajal siinkandis asunud eestlaste puitlinnust kutsuti Lindaniseks. 700 aastat oli Tallinna ametlikuks nimeks Reval, venepäraselt Revel. Venelased on nimetanud linna ka Kolõvaniks. Kohalikud eestlased aga kutsusid oma kodulinna juba keskaja lõpus Tallinnaks.Sel ajal – ehk pärast Taani kuninga vallutust kaheksa sajandit tagasi – saigi Tallinnast tõeline linn. Tegelikult jagunes tänane Tallinn toona kaheks võimukeskuseks, kes tihti omavahel tülis olid. Ajapikku ümbritseti Tallinn üle kahe kilomeetri pika, rohkete tornide ja väravatega kivist kaitsemüüriga, mis kaitsesid linna edukalt ning on tänagi valdavalt alles. Vanade linnakindlustuste kõrval on väga hästi säilinud ka ülejäänud vanalinn oma viilkatustega linnakodanike majade, raekoja, gildihoonete, mitmete kirikute ja kloostritega. Ka vanalinna tänavatevõrk on pärit keskajast. All-linna südameks olnud vana turuplats, nüüdne Raekoja plats, on ka täna linna jaoks oluliste sündmuste toimumispaigaks. Paasi vanalinna müüride ja majade rajamiseks murti Lasnamäelt, sealt, kus täna asub Pae park ja järv.Tallinn on täis põnevaid lugusid! Pärast nende lugemist võtke koos perega ette jalutuskäik neid kohti ja lugusid avastama!

Аннотация

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid. Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

Аннотация

Jaak Juske neljas lastele mõeldud ajalooraamat "Tallinna vanalinna kummitusmajad" viib pisut kõhedust tekitavasse maailma, kus Must Munk sikutab varbast, nähtamatu Must Parun avab uksi, verise kleidiga brünett näitsik teeb möödujatele pai, läbi ruumide hõljuvad kapuutsi kandvad mehekujud, samblarohelise kleidiga daam haihtub läbi paksu kiviseina, majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea, surmaläige silmis. Kõlavad nagu stseenid õudusfilmist? Tegelikult on need pildikesed igapäevaelust Tallinna vanalinnas, mida paljude arvates jagame lisaks linna külastavatele turistidele ka arvukate kummituste ja vaimudega. Kas nad on päriselt olemas või on hirmul vahel lihtsalt eriti suured silmad?

Аннотация

Jaak Juske kolmas lastele mõeldud ajalooraamat viib muinasjutulisse printsesside ja rüütlite, kuningate ja kuningannade maailma. Aga tegemist ei ole kaugete rahvaste muinasjuttudega – need lood, mis Jaak Juske jutustab, on Eesti päris oma lood. Ja jube põnevad. Eestil pole küll kuningat ega kuningannat, printsessidest-printsidest rääkimata, kuid see ei tähenda, et nad ammustel aegadel ei oleks tähtsate kaubateede ristumiskohas asuvat Eestimaad endale tahtnud ja siia isegi endale losse ehitanud. 700 aastat olid siinmail tegelikeks peremeesteks enamasti saksa päritolu mõisnikud, kuigi samal ajal kuulus meie maa järgemööda Saksa, Taani, Poola ja Rootsi kuningatele ja Vene tsaaridele. Mitmed neist on ka ise Eestimaa pinnal käinud. Eestis on isegi üks linn jõudnud olla kuningriigi pealinn – kõik, kes Põltsamaale sattuvad, võiks proovida mõelda sellele, milline oli elu selles väikelinnas ligi 450 aasta eest, kui Põltsamaa oli Liivimaa kuningriigi pealinn. Jaak Juske haaravad lood äratavad ellu veel mitmed otsekui muinasjuturaamatutest või seiklusjuttudest pärit seigad Eesti põnevast ajaloost.

Аннотация

Ajaloolase Jaak Juske esimene lastele mõeldud ajalooraamat “Imelik nõukaaeg. Isa põnevad unejutud ajaloost”, viis seiklema üsna hiljutisse ajalukku. Sama sarja teine raamat tutvustab aga ajastut, milles elamist meist keegi ei mäleta, millest aga sedavõrra rohkemad inimesed unistanud on. Eesti on mereäärne maa ja mere ääres elav rahvas ihkab ikka merele. Mitte siis ainult kalale. “Maadeavastaja” oleksid raamatu “Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” tegelased võinud oma visiitkaardile kirjutada, kui need tol ajal levinumad oleksid olnud. Et leida üles kõiki neid kauged paigad, kuhu meie kaptenid oma laevadega jõudnud on, võtke see raamat ja gloobus selle kõrvale ja saate enne magama jäämist kõik need reisid ise läbi teha.

Аннотация

Jaak Juske, kelle raamatud Tallinna ja Tartu unustatud lugudest on köitnud paljusid täisvasvanuid, on kirja pannud meie lähiajaloo laste jaoks arusaadavas ja põnevas võtmes. Mis mänge mängiti, kui arvutimänge polnudki? Milliseid komme sõid issid, kui nad olid nii sama vanad kui lapsed praegu? Kuidas sõbraga kinnominek kokku lepiti, kui mobiiltelefon alles ootas leiutamist? Kust tuli meie sinimustvalge lipp ning millised lipud lehvisid siis, kui issid-emmed lapsed olid? Miks vanadel fotodel kõigil lastel ühesugused kaelarätid kaelas on? Juske toob nostalgianaeratuse näole vanematele ja ajab silmad imestusest suureks lastel. Aga miljon miksi, mis lastel muidu täiskasvanute jutu kõrvalt kuulates tekivad, saavad vastuse. Köitvat teksti saadavad ühtaegu teravmeelsed ja lapselikult võluvad illustratsioonid, mille autoriks on noor kunstnik Merilyn Anvelt.