Аннотация

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

Аннотация

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.