LITMIR.BIZ

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

Подробнее

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.

Подробнее

“Raio Piiroja pole tavaline sell, tema oli platsil hull. Oli heas mõttes hull, kes möllas ringi, tahtmisest tulvil! Kui Raio meeskonda tuli, nägime ja teadsime kõik, et tal pole õiget vutitehnikat. Aga ta kasvas kiiresti, sisemine jõud oli vääramatu. Ning Raio tõestas end juba teises täispikas koondisemängus, Fääri saarte tormilahingus. Raiost sai koondise raudvara, pärast minu lõpetamist kapten. Temas kui inimeses ei leia isegi lambiga otsides ühtki halba joont. Lihtne ja abivalmis kaaslane, igaks väljakutseks valmis. Nii hakkaja, et tee temaga koos mida iganes, ikka tundub kõik kättesaadav. Kuulsus ei kõiguta teda üldse.” Nii räägib suve hakul ilmuvas raamatus “Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja” teine meie vutikuulsus Martin Reim. Raio ise ütleb nii: “Vutiväljakul sirge seljaga ja püstipäi seistes, Eesti hümni kuulates ja lauldes olen mõistnud, et mängueelne soojendus alles läheneb lõpule. Enese üleskütmine saab viimast lihvi, tajud erilise selgusega, kelle eest ja mille nimel sa kohe koos kümne õlg-õla kõrval seisva kaaslasega võitlema hakkad. Tribüünilt ulatub meeskonnani fännide laul. Kodumaa esindamine on ülim, mida sport suudab pakkuda. Eesti koondislasena end hoida ei saa, ühegi olukorra ees risti ette lüüa pole võimalust ega õigust.” Teised vaatlevad raamatus Raiot ja tema vaatleb teisi, kangastuvad suured vutilahingud – mäletate, Venemaa sai Lillekülas Eestilt tappa! Selguvad asjaolud, miks kaheksa-aastasel tuli katlamaja korstna otsa ronida ja miks täismehe nina alatasa puruneb. Siinkohal siis peatükk vutisaabastes kirjutatud saagast. Gunnar Press, raamatu autor

Подробнее

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.” Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.

Подробнее

Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.

Подробнее

Eesti XX sajandi saja suurkuju nimekirja koostati kaua ja hoolega. Esiletõstetute sekka, tähestiku järgi poetess Betti Alveri ja keelemees Paul Ariste vahele, mahtus üks talisportlane – Ants Antson, meie esimene ja uue aastatuhandeni ainus taliolümpiavõitja. Eestil on ammusest ajast olnud maailmatasemel kahevõistlejaid ja sinnakanti küündinud murdmaasuusatajaid, kuid kõrgeimale aujärjele tõusis kiiruisutaja! Lisaks tuli sõja jalus, aina pommitatava Beckeri sadama kõrval kasvanud Antson Euroopa absoluutseks meistriks ja kuulutati 1964. aasta maailma parimaks kiiruisutajaks. 1500 meetri sõit Innsbrucki olümpial kujunes meie esimeseks suureks telespordisündmuseks. 6. veebruaril 1964 peatus tehasetsehhides töö, koolid kogusid õpilased aulasse teleri ette ja Estonia teater katkestas “Minu veetleva leedi” proovi. Võidule järgnenud pidu oli üldrahvalik. Nõukogude Eesti marionettvalitsejad patsutasid Antsonit õlale, trummeldasid iseendi rinnale, kallasid partei keskkomitees vägijoogi välja ja tõotasid, et pärast sellist triumfi saab Eesti kindlasti korraliku uisuraja. Tuhkagi! Antson jäi sporditippu aastateks, pakkudes muudki kõneainet. Polnud vist abielupaari, kellele kuuekümnendate teisel poolel oleks vaadatud järele sama põnevil pilguga kui näitlejatar Eve Kivile ja uisutaja Antsonile. Kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 1992. aastal toimusid Albertville’is talimängud. Avapeol astus sportlaste ees Ants Antson, sinimustvalge tugevates kätes. Nii naasis Eesti olümpiaperre.

Подробнее