LITMIR.BIZ

      Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Esi- ja tagakaane foto © Eesti Kirjandusmuuseum

      Koostanud Arne Hiob

      Korrektuuri lugenud Küllike Evartov

      Küljendanud ja kujundanud Mari-Liis Bassovskaja

      Kõik õigused on kaitstud

      © 2020 Kirjastus Gallus

      ISBN 978-9949-668-40-3

      e-ISBN 9789949668397

      Saateks

      Fanny de Siversi kogutud teoste neljas osa ilmub n-ö plaaniväliselt. Kirjutisi kogunes palju rohkem kui oli teada alguses.

      Esimese ja teise osa hõlmavad kaks evangeeliumitõlget koos kommentaaridega, „Aeg on täis. Markuse ja Peetruse evangeelium“ (2007) ja „Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium“ (2000). Seejuures on oluline märkida, et esimene neist ilmus omal ajal defektsena, kuna veerand kommentaarist jäi eksikombel välja. See viga sai nüüd parandatud. Mõlema evangeeliumi joonealused märkused pärinevad toimetajalt: parandasin vead, ühtlustasin terminid ja esitasin vajalikke selgitusi. Säilitatud on mõned autorile iseloomulikud kirjutusviisid, näiteks Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal-Püha Vaim jms.

      Kolmas osa sisaldab artikleid, mis käsitlevad kirjanduse ja kirjanduslike mõtterännakutega seotud küsimusi. Siia mahuvad ka mõned väiksemad lood. Lisaosas on esitatud Meie Isa palve kommentaar „Monoloog vastu hommikut“.

      Välja on jäetud keeleteaduslikke üksikküsimusi käsitlevad artiklid, mis on üsna kuivad ega ole määratud lugemiseks laiemale ringile. Kui keegi soovib F. de Siversi võõrkeelseid teaduslikke töid eesti keelde tõlkida ja avaldada, siis jääb see täiesti omaette ettevõtteks, mis on teostatav ainult vastava huvi tekkimise korral. Kõrvale jääb ka terve rida ajalehelugusid, mis on üksnes informatiivset laadi, ehkki nendes sisalduvad vihjed puudutavad Eestit ja eestlastega seotud näitusi, kontserte ja kohtumisi Pariisis. Viidatakse paljudele tuntud isikutele: Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi, Mart Laar, Lembit Peterson, Jaan Kaplinski, Siim Kallas, Carmen Kass jpt. Kuid tegemist on peamiselt teabega.

      Pärast esimese köite avaldamist oli märgata, et Fanny de Sivers oli hoolimata oma menukast esiletõusust 1990. aastatel hakanud juba ununema. Nooremad inimesed ei teadnud teda üldse, vanemad aga sageli üllatusid, kui ta neile meenus kusagilt minevikust. Seepärast on hea esitada tema kohta veel mõned meenutused.

      Olles sõjajärgsel ajal asunud elama Pariisi, ulatus ta Eestisse tagasi esmalt oma võõrkeelsete teaduslike töödega, eelkõige prantsuse keeles kirjutatud „Eesti keele grammatilise analüüsiga“ (ilmus 1969. a). „Kui mulle sattus 1970. aastal pihku Fanny de Siversi Analyse grammatical de l'estonien parle, mõtlesin: Näe, jälle üks võõramaalasest grammatik, kelles on ärganud huvi siinse maanurga pentsiku keele vastu,“ kirjutab Joel Sang. „Nüüd, peale äsjast Siversi buumi – ridamisi arvustusi ja intervjuusid ajakirjanduses – teab igaüks: tegemist pole mingi prantslasest keelegurmaaniga, vaid Pariisi sattunud Pärnu plikaga.“ Kodumaine tähelepanu tolle buumi aegu üllatas ka Fannyt ennast.¹

      Väliseestlastele Rootsis tutvustas teda Karin Saarsen: Fanny de Sivers elab ajaloolises Montmorency linnas, 15 km Pariisist põhja pool, mis oli kunagi kuulsa perekonna Montmorency asukohaks. Üks nendest oli prantsuse marssal, kes mässas kardinal Richelieu vastu. Selles linnas asub ka kirjaniku ja filosoofi Jean-Jacques Rousseau majamuuseum. Samasse linna asus 19. sajandil palju poolakaid, põgenedes vene tsaarivõimu eest, nende seas kirjanik ja vabaduselaulik Adam Mickiewicz. Viimase keha viidi küll hiljem Poolasse, kuid tema tühja hauda väisavad igal aastal poola palverändurid.

      Mida teeb (või tegi) oma kodulinnas Sivers? „Ta on Montmorency linna kultuuriajakirja peatoimetaja ja on kritiseerinud teravasti linnavalitsuse vanade hoonete mahakiskumise ja ümberehitamise plaane.“ Kuna ta on linna kaitsekomitee president, siis on temale võitlus linna olemasolu eest vanal kujul eriti südamelähedane. „Rootsi pealinna kandiliste kõrgmajadega täkitud ajaloolist siluetti õhtupäikeses silmates ütles Fanny Sivers kategooriliselt, et need „valged kastid“ tuleks „otsemaid õhku lasta“.“ Nii väljendas ennast „tulihing Fanny“, nagu nimetab teda Karin Saarsen. „Peale meeldiva ja särtsaka olemise ilmnesid Pärnust pärit keeleteadlase põhjalikud teadmised.“²

      1990. aastate buumi järel ilmunud suurem teaduslik töö „Räägime liivi keelt. Baltikumi üks keeli“ (Parlons live. Une langue de la Baltique, 2001) äratas tähelepanu erialainimeste ringkonnas. Sellega seoses kirjutas Eduard Vääri: „Pika elu jooksul on F. de Sivers pidanud mitmeid ameteid, reisinud palju, kirjutanud nii teadustöid kui ka filosoofilis-sotsioloogilisi artikleid. Püsivamalt on ta töötanud mitmes rahvusvahelise kuulsusega instituudis Pariisis. Liivi keele käsiraamatu ettevalmistamise ja kirjutamisega on F. de Sivers tegelnud üle viie aasta ning töö on kandnud head vilja.“

      Vääri hindab ka Fanny kirjanikuandi. „Autor väldib targa lingvisti rolli rõhutamist, ta on sõbralik juhendaja liivi keelesse süvenemisel.“ Veelgi väärtuslikumaks peab ta tema esseid meediaväljaandeis. „Ühtlasi ootame tema säravaid kirjutisi meie meediale, kuigi sirgjoonelise F. de Siversi tõde võib mõnikord valus olla. Oma tõde on ta kaitsnud väsimatult ning teeninud sellega kaugel kodumaast eesti rahvast, keelt ja kultuuri võib-olla rohkem, kui oleme teinud meie seni siin või teeme praegu.“³ Seal, kus Siversi sõna valus võis tunduda, omistati talle mõnikord „kultuurikriitiku“ tiitel.

      Tagasivaates meediakirjutistele ütleb ka Rein Veidemann, et kui Fanny de Siversist sai pärast Vikerkaare ilmuma hakkamist 1986. aastal selle fakultatiivne Pariisi-kirjasaatja, „siis tundsid ajakirjategijad end olevat õnnega kokku sattunud. Fanny ülevaated Prantsuse kultuuriilmast, „teated tegelikkusest“ ja läkitused aitasid kinnistada Vikerkaare ambitsioone olla avatud, Euroopa-mõõtmeline, nooruslikult väljakutsuv üllitis – esindada terast, teravmeelset ja liikuvat vaimsust“. Veidemann nimetab tervet hulka autoreid eesti kirjandusloos, „keda võib pidada eesti esseistika aia harijateks. Mõtlen siin Luigat, Tuglast, Tammsaaret, Orast, Aspelit, Adamsit, Masingut, Runnelit, Kaplinskit jpt. Sellesse paraku meestega täidetud rivvi asetaksin kõhklemata ka Fanny de Siversi“.

      Kuidas iseloomustada Siversi kirjutamisviisi? „Fanny kirjeldatavat-mõtestatavat ainet saadab rohke piltkujundlikkus. Seetõttu on ta esseed väga nägelikud, visuaalsed. Ajaloos toimuvatki kirjeldab ta kui mõnd lõuendile jäädvustatud stseeni,“ mida ta „toob lugejateni reportaažina: eesmärgiks on saavutada lugeja-vaataja-kuulaja kohalolekuefekt“. Kuid enamgi veel: „Fanny esseedest õhkub kirge, lennukust, vabavestluslikku vaimukust. Ta eesmärk näib olevat sama mis Meistril“ ehk Kristusel, et meie elu peaks olema nagu „viljatera, mis on määratud surema, selleks et temast võiksid võrsuda uued viljapead! On vaja siis taotleda lõplikkust, et olla väärt lõpmatust“ ehk teisisõnu jumalariiki.

      Veidemann ütleb otse: „Fanny de Siversi esseed on uskliku inimese kirjutatud. Kuid tema usklikkus ei ole pealetükkiv. See ei vastandu uskmatusele, vaid avaldub sellest dilemmast üleolekus, enesestmõistetavuse kõrguses, mis lubab pühaduses näha nii pühendumuslikku seisundit kui ka teed selleni. „Inimene on programmeeritud Jumala jaoks, seepärast ei oska ta iialgi väljaspool Jumalat õnnelikuks saada!“ kirjutab ta essees „Hauatagusest dünaamikast“. Jumala-armastuses on niisiis meie pääsemine.“⁴

      Ka pärast Fanny de Siversi lahkumist kirjutas Kristel Neitsov-Mauer, et teda võib „julgesti Eesti suurimate filosoofide hulka arvata“.⁵ Tema loomaraamatuga seoses („Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm“), mis ilmus taas kogutud teoste teises köites, kinnitas aga Maarja Kaaristo: „Nii võib juba ette ära öelda: tegemist on päris kena eestikeelse sissejuhatusega inimeste ja loomade üle mõtisklemiseks.“⁶ Filosoof mõtleb Jumala, maailma, inimeste ja ka loomade ning kõigi nende elu väärtuse üle.

      Pariisi esseist pidas tähtsaks tõe ja vale,

Скачать книгу