LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      OLLA TUNNUSTATUD

      Minu esimene kokkupuude astroloogiaga oli ühtlasi esimene kord, mil tundsin, et mind nähakse. Ma olin kaheksa-aastane. Ma elasin väikeses linnas, mis oli end Kaljumäestiku jalamil kerra tõmmanud, nõnda ümbritses mind korraga nii looduse sõnulseletamatu ilu kui ka sõltuvuse halastamatu hävitustöö. Ma veetsin suure osa lapsepõlvest üksinda. Sel ajal, kui minu ellu kuuluvad täiskasvanud pidu pidasid ja hoolimatu andumusega end hävitasid, vaatasin mina Bill Cosby Show'd ja unistasin elust koos vanemate, õdede-vendade, vanavanemate ja sugulastega, kes mu enda juurde elama võtaksid. Kui pidutsejad koduseinte vahele jõudsid, tabas mind hoopis teistsugune üksindus. Üleannus, saatuslik õnnetus, püssikuul, süüdimõistmine. Ma teadsin juba viiesena, kuidas kokaiin maitseb. Ma teadsin, et parem on mitte kellelegi rääkida, mis mu kodus toimub. Ma olin kogu aeg hirmul. Sellepärast ma peitsin ennast. Ma peitsin end vannituppa, mille uks käis lukku. Ma peitsin end ise kokku klopsitud isiksuse taha, kes oli üksildane, sarkastiline ja eemalolev. Ma peitsin ennast, et kaitsta oma piinavalt tundlikku ja vastuvõtlikku mina täiskasvanute kõrvetavate murede eest, mis matsid enda alla terve mu lapsepõlve.

      Kuna inimesed mu ümber jätsid endast maha ainult rusud, polnud minu jaoks midagi erilist leida end mingis tolmuse tee ääres asuvas ajutises saras koos täiskasvanutega, kellega ma ei tahtnud olla, tunnistamas sündmusi, millest ma midagi aru ei saanud ja mille suhtes ma ei osanud seisukohta võtta. Just sellises olukorras olin ma ka sellel saatuslikult päeval, kui puutusin esimest korda kokku astroloogiaga. Täiesti võõras inimene, kõhn, sassis juustega valge naine, kelle silmis olev pilk andis mõista, et teda pole kunagi armastatud, tegi mulle alatiseks meelde jäänud kingituse. Ainult mu sünnikuupäeva põhjal tegi ta kindlaks planeetide asendi minu sündimise päeval, vaatas mulle teadval ilmel otsa ja ütles: „Sulle meeldib teisi arvustada.”

      Jah. Jah, meeldib küll, mõtlesin ma uhkelt. Mul polnud õrna aimugi, mida see sõna tegelikult tähendab, kuid adusin otsekohe sidet sellega, mida see minu meelest tähendama pidi. See naine eristas mind minu keskkonnast. Ta nägi, et minus on sellist läbinägelikkust, mida minu ümber olevatel inimestel pole. Ma oskasin teisi arvustada ja selle oskuse abil pidingi leidma väljapääsu sellest segadusest.

      Kuigi ma ei ole teda hiljem kohanud, andis see lühike kohtumine mulle pidepunkti. See võis olla kõigest peenike niidiots, kuid see oli kõik, mis mul oli, ja sellepärast tundus see minu jaoks kui kuldne lõngakera. Olukorras, mis ähvardas mind maa pealt pühkida, heitis üks inimene pilgu sümboleid ja numbreid täis raamatusse ning kasutas astroloogiat, et välja selgitada minu kohta käiv tõde, mis võiks päästa mu elu.

      Teiste tunnustuse saavutamine on meie inimeseks olemise, kasvamise ja kogetud traumadest ülesaamise seisukohast äärmiselt oluline. Kui astroloogiat õigesti kasutada, seab ta meie ette peegli, milles näeme nii oma parimat mina kui ka oma kasvuraskusi.

      TÄIELIK ENESEGA LEPPIMINE

      Kui ma olin kaheteistaastane, koostati mulle esimest korda põhjalik sünnikaart. Mu isa oli just kolinud maa teise otsa, Torontosse, koos mu teise kasuemaga – naisega, kellega koos ma olin üles kasvanud. Olin koos kasuema ja ta kahe lapsega mööda saatnud palju nädalalõppusid. Meie kolme lapsepõlved kulgesid kõrvuti. Meie vanemad olid koos pidutsenud, töötanud ja jõudnud vaarudes hullumeelsuse veerele. Me olime üksteise kõige karmimate hetkede tunnistajaks ning olime kõik üle elanud. Tõsiasi, et minu isa ja nende ema põgenesid väikelinnast, kus me üles kasvasime, tähendas, et nad olid valmis seljataha jätma (vähemalt osa) vägivallast, narkootikumidest ja enesehävitusest, mis oli meid kõiki endasse mässinud.

      Meid ühendav traumaatiline side oli tugev ning hetkeks tundus, et võib-olla me suudame eelmistel aastakümnetel kogetud südamevalust üheskoos terveneda. Me olime kamp närvivapustuse äärel olevaid väikelinna kaltsakaid, heidikutest koosnev perekond, kes lootis suures linnas oma elu korda saada.

      Minu uus kasuvanaema Anita oli reikimeister. Lisaks sellele, et ta oli kõige paeluvam, nõiduslikum, spirituaalsem ja otsekohesem ravitsejanaine, keda ma kunagi tundnud olen, oli tal terve trobikond sõpru, kes olid tervendamiskunstide alal sama andekad ja muus osas sama imelikud kui tema. Meediumid, astroloogid, eelmiste elude uurijad, kunstnikud ja teised sedasorti inimesed ümbritsesid minu Torontos olemise ajal nii teda kui ka mind. Paistis, et kõik inimesed, kellega ma tänu temale kohtusin, olid pühendunud vähem valu tekitava elu elamisele. Nad veetsid aega oma tervendamispraktikate arendamisega ning nendega tutvumine näitas mulle, et ka teistsugune elu on võimalik.

      Varsti pärast kolimist kinkis Anita meie perele kohtumise Taina Ketolaga, tuttava astroloogiga, kellega ta oli ka koos töötanud. Taina elas Toronto lähedal väikelinnas, pealtnäha tavalises majas, mis asus tagasihoidlikus äärelinnarajoonis. Aga tema maja sees avanev maailm oli minu jaoks kõike muud kui tagasihoidlik. Niipea kui ta meid kõiki kirjeldama hakkas, olin lummatud. Ma kuulsin seda sümbolitest kubisevat keelt esimest korda, kuid tundus, nagu oleksin seda alati teadnud. Meisterlikult ja humoorikalt meie kaartide üksikasju selgitades aitas ta mul mõista, kuidas ja miks me kõik olukorraga omal moel toime tulime

Скачать книгу