ТОП просматриваемых книг сайта:
Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen
Читать онлайн.Название Maailma kauneim sõna
Год выпуска 0
isbn 9789916121269
Автор произведения Emmi Pesonen
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Originaal:
Emmi Pesonen
Maailman kaunein sana
Otava
Raamatu väljaandmist on toetanud FILI.
Toimetanud Helve Hennoste
Kujundanud Piia Stranberg
Kaanefotod: Adobe Stock / juriskraulis; Adobe Stock / deagreez; Unsplash / Carlos Lindner, Chance Anderson, Herson Rodriguez, Priscilla du preez, Yanapi Senaud; Wikimedia / Volker von Bonin
Kõik õigused kaitstud.
Copyright © 2020 Emmi Pesonen
Original edition published by Otava, 2020.
Estonian edition published by agreement with Emmi Pesonen and Elina Ahlback Literary Agency, Helsinki, Finland.
Tõlke autoriõigus Triin Aimla-Laid ja OÜ Eesti Raamat, 2021
ISBN 978-9916-12-125-2
ISBN 978-9916-12-126-9 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Minu perele
T erve juulikuu oli olnud ebatavaliselt soe: kogu Euroopas ületati soojarekordeid ja kuumus valgus higiniredena mööda selga alla päevast päeva ja nädalast nädalasse. Rannad kattusid sinivetikatega, heinamaad ja põllud kuivasid praguliseks. Ventilaatorid urisesid, öösiti rähklesid inimesed higiste linade vahel ja päeval püüdsid väljas varju otsida, kui see vähegi võimalik oli.
Kolmapäeval, kaheksandal augustil, minu kahekümne üheksandal sünnipäeval lõpetas metsik äikesetorm kuumalaine ühe raksuga. Kostis paugatus, taevas tõmbus üleni valgeks ja kajas vali kõuekärgatus. Torm sakutas kaski ja mände, papleid ja tammi, see tungis keeristena majakatuste harja alla, kastis tänavaid ja aedu. Inimesed jooksid akende ja varikatuste alla, kõik tahtsid oma silmaga näha seda imelist looduse vaatemängu, mis muutis ühe silmapilguga kogu linna meeleolu. Teel klubisse põrnitsesime meie Essiga takso aknast, kuidas välgud sähvisid, pakkudes samasugust vaatemängu nagu ilutulestikuraketid ja kõik oli korraga eredat valgust täis. Õhus lendles katkisi ajalehti, õllepurke, punane nokkmüts, ja kuskilt sadas auto kapotile kollane kummist vannipart, mis põrkas sellelt tänavale nagu põrkepall.
Olime Essiga mu sünnipäeva auks juba ammu kontserdipiletid valmis ostnud. Meie sõprus ulatus enam kui kümne aasta taha: olime reisinud koos ümber maailma, lubanud Rooma rongijaamas riidu minnes teineteisega enam mitte ealeski suhelda, läinud kumbki oma teed ja kohtunud ööpäev hiljem alandlikena ühes Genova baaris. Olime mänginud õdesid ja armastajaid ning olnud teineteisele toeks ajal, kui kogu ülejäänud maailm tundus kokku varisevat. Selliseid inimesi nagu Essi ei kohta elus kuigi sageli: sõpra, kellega koos olles saad väljendada iga viimast kui mõtet ja tunnet. Ta on mulle nagu vanem õde, keda mul kunagi olnud ei ole.
Tavastia klubi oli paksult rahvast täis. Tõugeldi ja trügiti, äikese raputav jõud oli meid kõiki ühtmoodi nakatanud, keegi ei suutnud rahuneda. Õhk haises õlle ja higi järele, bändi muusika müra mattis enda alla taeva ragina, publiku laul puuris kõrvu. Olime manööverdanud läbi liikuva inimsumma täitsa lava ette välja. Olime tantsinud end higiseks, liiga kiiresti ja liiga palju joonud ning saavutanud seisundi, kus väsimust enam ei tunne. Särk kleepus vastu selga ja rindu. Tundsime, et surma ei eksisteeri, kogu elu on alles ees ja noorus kestab igavesti.
Täpselt sel hetkel märkasin fotograafi. Ta klõpsis pilte teha nii esinejast kui ka publikust, liikus väledalt ja osavalt, kuigi tema näol oli näha juba kurdusid ja ta silmaalused olid tumedad. Ega ma seda esimesel hetkel muidugi näinudki – vanust ja vastutustunnet. Loomulikult mitte. Nägin üksnes noort meest, kes oli oma tegevuses äärmiselt keskendunud. Vahepeal liikus fotograaf lava ette, peaaegu kitarristi ja solisti kõrvale, nagu oleks ka tema kuulunud bändi koosseisu, ja viskas end põrandale pikali. Mehes oli midagi jultunut ja samal ajal siirast ning ma ei suutnud temalt silmi lahti kiskuda. Samal hetkel pöördus fotoaparaat otse minu poole. Jahmusin ja tardusin paigale. Välk. Ja teine. Taeva välgusähvatused oleks justkui rokiklubisse üle kandunud. Mees tõstis pilgu. Tema silmad särasid ja ta vaatas mind häbematult ning mulle tundus, nagu näeks ta luba küsimata otse minu sisse.
Minu ja Essi öised peotuurid ei lõppenud kunagi valgusmärguande peale. Seisime Eteläisen Rautatiekatu taksopeatuses nagu kümned teisedki baaridest välja peletatud inimesed. Sadu oli vaibunud, aga teedel vedeles murdunud oksi ja tänavatel voolas ojadena vesi, linn oli justkui küürimisharjaga puhtaks nühitud. Taksojärjekord roomas aeglaselt edasi, lasin telefonil kutsuda, kajakad kriiskasid ümberringi, nemad rõõmustasid tormi vaibumise üle. Essi õõtsus ja ootas mu kõrval kannatamatuna.
„Ta ei vasta,“ ütlesin.
„Ta peab ometi kuskil olema, säärasel ööl ei suuda keegi magada.“
Vaatasime korraks teineteisele otsa ja võtsime läbi kõik tuttavad pidutsemist armastavad mehed.
„Helista Jussile,“ tegi Essi ettepaneku.
„Ei helista. Temale kindlasti mitte.“
„No aga sünnipäev ei saa ju lihtsalt niimoodi lõppeda.“
Viimaks vastas liini teises otsas unine madal hääl. „Õhtust. Mina siin. Amanda.“
Jussi ei rõõmustanud mu häält kuuldes mitte sugugi. Nähtavasti oli ta solvunud, mina oleksin ka olnud. Teist inimest ei tohi oma suva järgi solgutada, seda muidugi mitte, aga mina olin kaardimängija tütar ja harjunud meestega pokkerit mängima. Jussiga olin jätnud mängu inetult pooleli, ühe kirgliku öö järel ei olnud ma vastanud ei tema kõnedele ega sõnumitele. Jussi oli muidu igati mõnus kaaslane, aga ta ei olnud just päris see, kelle kõrval oleksin hommikuti ärgata tahtnud.
„Vabandust, kui ma su üles äratasin ... ma lihtsalt mõtlesin, et äkki oled sa juhuslikult kuskil linna peal ...“
Jussi katkestas kõne ja täpselt samal ajal kostis karjumist. Nägin laia selga ja tugevaid käsi, need haarasid kinni stiilsest, tumedanahalisest mehest, kes oli just taksosse sisenemas. Inimesed tõmbusid ehmunult kõrvale, keegi ei võtnud midagi ette. Kakslöömameest tirisid taksost välja jahmunud noort meest, kes ei taibanud, mis toimub. Ma ei kuulnud, mida nad ütlesid, aga nii paljukest taipasin, et ähvardajate meelest oli noormees neist sabas ette trüginud. Löök raputas mehe kõhna nägu ja veri valgus mööda suunurki ning lõuga allapoole.
Kuskilt ilmus välja tema. Seesama fotograaf, fotokott õlal kõlkumas. Ta röögatas, et mehed ära lõpetaksid, et nad kaoksid, kus kurat. Üks kapi mõõtu meestest tõukas fotograafi, too kukkus veeloiku, ja jässakad mehed pugesid taksosse. Taksojuht ei keeldunud neid sõidutamast, kuigi oli kindlasti olnud juhtunu tunnistajaks, ning auto keeras rehvide vilinal Mannerheimintie suunas. Rataste alt pritsis vett meie poole. Noor mees aitas fotograafi püsti. Tugevast löögist oli fotokott mehe õlalt maha lennanud ja lebas nüüd kõnnitee kividel.
Tavaliselt ma säärastesse olukordadesse ei sekku, vaid hoian meelsamini neist eemale, aga miskipärast otsustasin just sel öösel teisiti tegutseda ja jooksin niisama põrnitsevatest inimestest mööda meeste juurde, Essi minu sabas tuigerdamas. Tõstsin koti maast ja ulatasin selle fotograafile, tema tänas mind, pilgus üllatus. Essi otsis välja taskuräti ja pakkus seda noorele mehele, kes tänulikuna pühkis vererida näolt. Mehe silmis paistsid kannatus ja valu, tundsin vajadust teda kaitsta.
„Ma arvan, et kõige targem on otse traumapunkti minna,“ ütlesin.
„Ei. Pole tarvis. Kõik on korras. Ma pean lihtsalt koju saama,“ ütles mees ja naeratas kangelaslikult, kuigi helepunane veri voolas lõualt tema valgele särgile.
Fotograaf toetus paremale jalale, aga tundus, et jalg kipub alt minema ja mees tegi grimassi.
„See on lihtsalt nikastatud. Küll see ära paraneb,“ ütles ta, nähes