LITMIR.BIZ

      Raamatu väljaandmist toetanud Eesti Kultuurkapital

      Sisu toimetanud Merit Kask ja Leena Tomasberg

      Keeleliselt toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

      Kaane kujundanud Liis Karu

      © Tekst. Kristi Piiper, 2021

      ISBN 978-9985-3-5103-1

      e-ISBN 9789985351659

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      1

      Andi ei teadnud, kui mitmendat korda ta sel ööl juba üles ärkas, aga akna tagant kostev kummaline hääl tegi uuesti uinumise järjest raskemaks. Ta surus pea sügavamale patja, kuid vihm krabistas tugevalt vastu aknaklaasi ja poisil oli häiriv aimdus, et keegi teda öise pimeduse varjus jälgib.

      Ta oli just uuesti uinunud, kui miski jälle une pealt ajas. Higine selg kleepus vastikult linade vastu ja ta ajas end voodil istuli. Sügistalvise kütmisperioodi algus oli muutnud väikese tagatoa lämbeks. Ta keeras padja teistpidi, et jahe pool peale jääks, ja heitis pilgu akna suunas. Sekundi murdosa vältel näis talle, et vihmast märja klaasi taga seisis kummaline, tumedate sorgus juustega tüdruk. Vaid silmapilgutus ja võõras oli kadunud.

      Andi ajas end voodist püsti ja läks ettevaatlikult akna juurde. Paljad varbad pikakarvalises vanunud vaibas, seisis ta akna all ja vaatas välja. Oli kottpime novembrikuu öö. Vihm ladistas vastu kortermajaesist asfalti ja hoovis vilkus närviline tänavavalgustuslatern. Kuid ei ühtegi hingelist. Tüdruk akna taga meenutas talle kedagi, kuid ta ei suutnud välja mõelda, keda. See oli ühtaegu kummaline ja ebareaalne tunne. Häiriv segu déjà-vu’st ja unenäost, ning talle tundus, et ta oli seda tüdrukut ka varem näinud, kuid ta ei suutnud meenutada, kus see võis olla.

      Öösel toimunu oli ka ärgates selgelt meeles. Andi pesi vannitoa kraanikausi kohal kummargil hambaid ja silmitses hambapastapritsmetega kaetud peeglist oma tumedate silmaalustega magamata nägu. Pikk helepruun juuksetukk vajus näole ja ta viskas selle sisseharjunud pearaputusega silmade eest. Miks oleks keegi pidanud niimoodi tema akna taga käima? Andi kahtles sügavalt, kas see polnud mitte lihtsalt väga elav ja reaalne uni. Mingil seletamatul moel ei tundunud see tüdruk talle inimlikuna, tema näos oli mingi kirjeldamatu ebakõla. Andi ei mäletanud enam, mis seda ebakõla põhjustas, aga ta mäletas vastikut hirmutunnet, mis see tabamatu miski temasse jättis. Ta loputas veidi lössis harjastega hambaharja vee all puhtaks ja astus üle pragunenud ukseläve tillukesse kööki. Kirjul lillelise vakstuga kaetud ümmargusel laual lebas konisid täis tuhatoos kõrvuti eelmise päeva kohvitasside ja kortsus naisteajakirjadega. Köök oli jälle koristamata.

      „Tuled sööma kah? Toit läheb ju halvaks niimoodi,” venitas valgel taburetil istuv heledapäine naine vinguval hääletoonil ja süütas peenikese mündilõhnalise sigareti. Ta lükkas poisi ette plastkarbitäie eelmise päeva kuupäevaga kartulisalatit, mille ta õhtul töölt kaasa oli toonud. „Sa sööd oma vanuse kohta liiga vähe,” jätkas naine etteheitvalt ja raputas tuha lahtisest aknapraost välja kortermaja ees laiuvale kitsale murulapile. „Kaheksateistaastased noormehed peaksid rohkem sööma.”

      Andi istus vaikides laua taha ja kallas endale presskannust kuuma kohvi. Ta kuulis, kuidas kasuisa WC-s vett tõmbas ja läbi vaheesiku köögi poole loivas. Vänge alkoholihais reetis järjekordset öist pidu. Andi jõi kiirete lonksudega veel liiga tulist kohvi ja kugistas alla hapuka rohkete hernestega kartulisalati. Olgugi et ta oli harjunud aegumistähtaja piiril olevate toitudega, mida poemüüjast ema koju tõi, ei suutnud ta neid kunagi süüa rohkem, kui hetkel kõhutäiteks vaja. Virisemata nagu ikka tühjendas ta karbi ja tõusis, et mitte kauem pohmellis kasuisaga koos hommikusöögilauas istuda. „Ma pean minema, ma jään kooli hiljaks,” põhjendas Andi esikusse kiirustamist. Poiss haaras maast oma kulunud tumehalli seljakoti ja jooksis ukse paukudes kortermajast välja.

      Matemaatikatund oli peaaegu lõpule jõudnud, kui noor naisõpetaja tahvli tolmustest kriidijälgedest puhtaks pühkis ja veel korraks tähelepanu palus: „Nii, enne veel kui vahetundi lähete, on mul teile üks ettepanek.” Kõik jäid kuulama. See polnud tavaline, et matemaatikatunnis millestki muust juttu tuli kui teoreemidest või tõenäosusest.

      „Ma mõtlesin siin, et kuna ma olen esimest aastat teie klassijuhata ja teil omavahel on see täitsa viimane aasta koos, siis võiksime ühe väljasõidu teha. Lihtsalt et paremini tuttavaks saada. Ja et ma ise olen pärit Lõuna-Eestist, siis pakun välja Taevaskoja. Seal on hästi hubased uued kämpingud. Meiega liituks ka 12.b klass. Nende klassijuhatajaga on põhimõtteliselt juba räägitud, nemad on nõus. Tahaksingi nüüd teada, mis teie sellest arvate?”

      „Mitmesed need majad on?” uuris tumedapäine ja pruunisilmne noormees esimesest pingist, ringutades demonstratiivselt oma lihaselisi õlavarsi. Poiss nägi oma vanusest mitu aastat vanem välja ja ka käitus vastavalt. Õpetaja muigas: „Et siis sinu jaoks, Roma, ongi just see kõige olulisem küsimus, jah? Need on kaheksakohalised. Igas majas on neli narivoodit.”

      „No siis sobib,” kiitis Roma heaks. „Ma nii ei viitsiks, et kahekümneviiekesi kuskil reas. Aga kaheksa on päris okei.”

      Pärast seda, kui Roma oli klassireisi heaks kiitnud, ei tulnud ka kelleltki teiselt enam vastuväiteid. See oli alati nii. Kui Roma või tema pinginaaber Andi millegagi nõus olid, siis olid seda ka kõik teised.

      Karmen, teises reas, korvpallurikasvu Andi ja üle peajagu lühema Roma taga, mõtles, et paralleeliga oleks päris hea koos minna. Ka tema parim sõbranna Liza saaks siis kaasa tulla. Karmen vaatas salaja enda ees istuva Andi helepruune pikaks kasvanud juukseid, mis täpselt kuklalohus kergelt lainesse tõmbasid ja mõtles igatsevalt võimalusele Andiga kooliväliselt aega veeta. Ehk isegi samas majas ööbida.

      „Aga kes otsustab, kes kellega samas majas on?” uuris Karmen. „Ma ise oleks näiteks hea meelega Lizaga paralleelist koos…” Tal ei olnud oma klassis kedagi, kellega ta oleks nii lähedane olnud, ja huvi Andiga samas majas ööbimise vastu ei oleks ta nagunii avalikult julgenud tunnistada.

      „Ma ei tea, ma pean sellele mõtlema… Kaks varianti on. Kas valite ise grupid või teeme loosiga. Seda viimast siis vaid juhul, kui te selle valimisega omal käel hakkama ei saa,” märkis klassijuhataja.

      „Kuule, loosiga küll ei tee!” hõikas Roma jälle vahele. „Nii ei tule keegi kaasa. Mina küll ei taha mingite ma ei tea mis vendadega tuba jagada! Kes teab, mis tegelasi seal paralleelis on, ma ei taha keset kõige paremat und avastada, et mingid vennad grupiviisiliselt mu nari otsas turnivad ja minuga salaja vägivaldselt nahistada üritavad.” Andi naeris oma parima sõbraga valjuhäälselt kaasa. Poiss käitus noore naisõpetajaga liigse familiaarsuse ja bravuuriga, kuid klassijuhataja ei kutsunud teda isegi korrale. Tegelikult ei kutsunud keegi kunagi Romat korrale. Tema maneerid olid nii tavaliseks saanud, et keegi ei tundunud sellele enam vähimatki tähelepanu pööravat. Mitte keegi peale Karmeni. Miski selles käitumises häiris tüdrukut juba pikemat aega, kuid tal ei olnud oma mõtteid kellegagi ka jagada. Kõik klassiõed olid viimasel ajal võõraks jäänud. Kõigil olid oma tegemised ja kaaslased, kellega enamus ajast ninapidi koos oldi, ning sinna polekski vist olnud võimalik vahele trügida. Tema parim sõbranna oma klassikaaslaste seast oli eelmisel aastal ära kolinud ja nii oligi ta rohkem omaette. Jah, oli küll veel Evelin, kes samuti mitte kellegi teisega ei tundunud klappivat, aga nad polnud omavahel enam aastaid suhelnud, ja Karmen tundis, et oleks imelik seda suhtlust just nüüd üles soojendama hakata. Lisaks sellele oli blond ja heledanahaline Evelin viimaste aastatega nii veidraks muutunud, et Karmen polnud kindel, kas ja kuidas talle lähenedagi. Kunagi aastaid tagasi olid Evelin ja Karmen olnud pinginaabrid, aga peale üht täiesti tavalisena näivat suvevaheaega oli kõik muutunud. Tol sügisel oli Evelin juba esimesel koolipäeval nii

Скачать книгу