LITMIR.BIZ

      © Kivisivicum OÜ, 2020

      ISBN 978-9949-01-614-3

      e-ISBN 978-9949-01-666-2

      1

      Kinnipeetav Ivan Sorin, kriminaalide kogukonnas tuntud kui Djadja Vanja, kõndis mööda Tallinna Vangla pikki maa-aluseid koridore oma kongi poole. Tal oleks pidanud hea tuju olema, aga ei olnud. Ei saa öelda, et tal üldse poleks olnud meeldivaid emotsioone. Muidugi oli, sest õhtusöök laste ja abikaasaga ning pärast seda veedetud öö oma naise kaisus on hoopis midagi muud kui igapäevane vanglarutiin. Meele tegi mõruks see, mida rääkis naine tema grupeeringust ja bossi Iskander Šaripovi otsustest. Niimoodi vana sõbra ja võitluskaaslasega ei käituta.

      Ivan oli istunud oma kuueaastasest karistusest koos eeluurimisega kinni natuke üle aasta. See oli tal esimene kord reaalselt istuda. Kohtu all oli ta ennegi olnud. Varasematel kordadel oli ta otseste tõendite puudumisel õigeks mõistetud. Tema poisid ei olnud teda reetnud. Seekord läks teisiti. Narkopolitsei oli seadnud talle osava lõksu. Natuke üle aasta tagasi toimus tehing Läti partneriga, kellega oli ennegi diile tehtud. Asi tundus lihtne: Ivani poisid viivad kauba, 1,2 kilo kokaiini kohtumispaika ja saavad vastu raha. Kauba testimine ja raha kontrollimine võtab umbes 10 minutit. Kohtumispaik oli kesklinna lähedal vanade garaažide juures, millest enamik oli maha jäetud, aga osades olid pensionäride autod või mingi vana nodi. Mõlemad pooled saabusid üle kümne aasta vanade autodega. Tegemist oli suhteliselt rutiinse tehinguga, mis kellelegi silma ei hakka. Kõik oli hästi laabunud, aga seekord nii ei läinud.

      Mingil hetkel tuli poistelt kõne, et lätlased ei taha maksta täit hinda, sest kaup on lahjendatud. Maksavad 20 protsenti vähem ja tehing saab tehtud. See ei sobinud. Ivan vihastas ja käskis telefoni lätlastele anda. Need sõimasid Ivani petiseks, aga samas väitsid, et neil on kaupa eluliselt vaja. Andku ma kaup ära nende poolt pakutud hinnaga ja rohkem probleeme ei ole. See oli liig mis liig. Ivan käskis poistel kaupa kaitsta ja lendas ise kohale. See oligi saatuslik viga. Kui ta oli asja klaarima lennanud, olid mõlemal juba relvad peos ja nad jõllitasid üksteist tigedalt. Viieminutilise vestluse järjel sai Ivan oma tahtmise. Kaup ja raha vahetasid omanikku ning sellel hetkel olid nad politsei eriüksuse poolt ümber piiratud. Teha polnud midagi. Kõik tehingu osalised topiti politsei bussidesse. Järgmisel päeval selgus, et üks lätlastest oli pooli vahetanud ning kõik tehingud ja kõned salvestanud. Kõik kauba üleandmisel toimunu oli täpselt helis ja pildis. Mida sa ikka vastu räägid, kui selgitad kauba testimise metoodikat ja teed seda lätlastele puust ette. Mis kuradi lätlased nad nüüd väga olid, Igors Lvovs ja Antons Kapustins, samasugused venelased nagu Ivan isegi.

      Kuradi Kapustins oligi ülejooksik ja teine oli värske vennike, kellele läti poolt esimest korda selline ülesanne anti. See tola jäi tingimisega nõusse ja nii õnnestuski neil lõpuks Ivan, keda teadjamad inimesed Djadja Vanjaks kutsusid, vahele võtta. Kapustins läks tunnistajakaitse alla ja peideti mingile lõunamere saarele, kus ta libistab praegu koksi, kui tema, tõsine tegija, peab kinni istuma. Küll see piider leitakse ja kasti lüüakse.

      Ivan sai kuus aastat kui narkokaubanduse organisaator ja rahastaja. Organiseeritud kuritegevuse paragrahvi ei rakendatud, sest tõendeid nappis ja võeti juhtunut kui ühekordset episoodi. Poisid said kolm aastat ja pidasid suu. Heino istus siinsamas Tallinna vanglas teises narkokuritegude sektsioonis, Pavel aga Tartu vanglas.

      Pinnimisest ja moosimisest hoolimata ta oma seltsimehi ei reetnud. Väitis, et ostis kokaiini mingite juutide käest, et kiiresti raha teenida ja kinnisvaraarendusse investeerida. Raputas endale tuhka pähe, et tegi rumala teo sooviga kiiresti rikastuda. Soovitusele üles anda boss Iskander Šaripov vastas ta kindlalt, et temal pole kamaga midagi pistmist ja ta on kinnisvaraarenduses lihtsalt hea äripartner. Kõigil mentidel oli nende suhe loomulikult selge, aga püüa sa seda vettpidavalt tõestada.

      Seda enam olid ülekohtused väited, et ta on midagi liigselt lobisenud ja ei vääri kokkulepitud toetust, kui keegi peaks kinni kukkuma. Iskander Šaripov, allilmas tuntud kui Tsõgan, oli ta vana sõber. Nad tutvusid kutsekoolis, kus mõlemad olid parajad sulid. Nad müüsid igasugu võltsitud kaupu, korraldasid pidusid, kuhu meelitasid koolivendi ja igasugu rahvast linna pealt. Peolt ei puudunud loomulikult igasugune kama, aga põhiline oli kaardimängud, milles tekkinud võlgade väljanõudmine oli põhiteenistus. Varsti panid isakesed nende tegevusele silma peale ja tuli hakata prossa maksma. Kuna nad olid nutikad ja mõõdukalt karmid sellid, anti neile ülalt tellimusi ja ülesandeid. Nad säilitasid suhtelise sõltumatuse, kuigi olid ka ühe grupeeringuga lähemalt seotud, mis üheksakümnendate lõpus võimuvõitluses sisuliselt purustati. Nende suhtelise sõltumatuse tõttu jäid nad praktiliselt puutumata ja uued liidrid allmaailmas andsid neile loa oma nišis tegutseda. Nad hakkasid läbi viima suuri narkotehinguid ja hiljem neid organiseerima. Pärast mitmeid aastaid edukat ja õnnelikku tegevust alustasid nad rahapesu organiseerimisega, tehes samas ka päris äri. Nad läksid ka kõrgkooli õppima, et näidata end ontlike ärimeeste ja haritud inimestena. Iskanderil õpingud väga ei edenenud ja ta piirdus Euroülikooli bakalaureusekraadiga. Ivan sai auga välja teenitud ehitusökonoomika diplomi Tallinna Tehnikaülikoolist. Iskander oli jõhkram ja enesekindlam kui Ivan. Sellepärast saigi temast boss. Nende äri arenes nii legaalses kui illegaalses maailmas. Ajapikku said neist suured tegijad, kellele maksti katust ja nemad maksid ainult kõige kõrgemale. Nad olid saanud viimase kümne aastaga üheks tugevamaks ja mõjuvõimsamaks grupeeringuks. Nad olid paljudele kasulikud ja samas piisavalt jõhkrad, et keegi eriti nende osa allmaailmas ei himustanud. Mis kõige olulisem, nad olid läbinud need aastad ilma suuremate kaotuste ja omavaheliste erimeelsusteta. Keerulisemaks läks olukord siis, kui neile tuli kolmandaks partneriks Andres, kes oli paras finantsgeenius ja skeemimeister. Samas oli siiani kõik toiminud.

      Vastuvõetamatu oli kokkulepitud toetust poole võrra kärpida, sest nende perelt oli konfiskeeritud 200 000 eurot kuritegelikult teenitud raha. Tõsi, pärast kohtuprotsessi tagastati 20 000 eurot kui Ivani naise salajased säästud mustadeks päevadeks. Galina hallata oli üks kesklinnas asuv kõrts, kus nad samuti mõõdukalt raha pesid. See kõrts töötas niigi kasumlikult, aga pärast tema kinni kukkumist enam sealt raha läbi ei liikunud. Loomulikult elas pere selle olukorra üle ega paistnud kuskilt näljasurm, aga väljaminekuid tuli kärpida. Kõige rohkem vihastas Ivani lugupidamatu käitumine tema suhtes. Nii vanale sõbrale ei tehta.

      Ivan jõudis oma blokki, mis koosnes kolmest eraldatud elusektsioonist. Vangivalvur võttis ta vastu ja lasi oma sektsiooni. Ivan läks kohe oma kambrisse, sest 10 minuti pärast algas kambrite lukustamine.

      „Oo, Djadja Vanja on tagasi. Keppisid üle tüki aja munni villi?“ tervitas kongikaaslane Ahmed.

      „Jää vait, kuradi oinas, ma olen väsinud,“ nähvas Ivan tigedalt vastu. „Tao omale ajude vahele, et sinu jaoks olen ma Ivan Viktorovitš! Selge!“

      Ahmed vaikis totakalt naeratades ja istus oma toolile.

      „Sellise lolliga olen ma juba aasta ühes kongis istunud ja kindlasti veel selle aastat lõpuni,“ mõtles Ivan nördinult. See tola istus oma kaheksat aastat kolme kilo heroiini eest kui suur narkokaupmees. Tegelikult oli ta üks loll, kes söödeti narkopolitseile ette, et nad saaksid raporteerida võimsatest edusammudest. See juhtus enne puhastust räpastest võmmidest. Vahelejäämine võiski tunduda sisekontrollile kahtlane ning sealt hakkaski osakonna puistamine peale. Kolm kilo heroiini mehe käes, kellel oli eelmine päev võib-olla sada eurot hinge taga, oli liiga läbipaistev.

      „Ivan Viktorovits, mis te arvate sellest raha trükkimise ideest ja masinatest,

Скачать книгу