LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teise tuppa kamina ette.”

      Bodine pistis lusika hautisesse ja järgnes vennale. Ka tema istus suurele diivanile ja toetas jalad lauale.

      „Helistasin läbi kõik hooajatallimehed, kes võiks juhtimisega hakkama saada. Mul on vaja enamat kui ratsutajat. Aga need, kellele ma helistasin, on endale juba talveks töö leidnud.” Ta sõi mõtlikult. „Selleni, kuni Abe oma neetud kõrbe läheb, on veel paar nädalat aega, aga mulle ei meeldi panna etteotsa inimest, keda ma ei tunne, keda mul pole õnnestunud välja õpetada. Ben ja Carol on head, aga neist pole juhti.”

      „Võta Cal.”

      „Cal?”

      „Jah, ta võib ju kahevahet käia. Ta on hobustega hea ja tema on juht. Kui sul suur häda käes, võime meie isaga aidata auke lappida. Rory samuti või ema. Pagana pihta, isegi vanaema võib võtta mõne ekskursiooni. Ta käib ju sisuliselt iga päev ratsutamas.”

      „Käisin neid täna vaatamas. Ratsutasin Kolmsoki seljas. Kui vanaema sellest kuulis, tahtis ta temaga minu asemel tagasi keskusesse ratsutada. Sai mu peale pisut pahaseks, kui ma ei lubanud tal lumesaju tõttu seda teha. Ta ei tohiks talvisel ajal ratsaekskursioone juhtida.”

      Chase noogutas talle omasel kaalutleval moel, rüüpas õlut. „Ta võiks tunde anda.”

      „Jah, olen ka selle peale mõelnud. See meeldiks talle. Noh, kui saan rantšo abi kasutada – vähemalt seni kui Abe ära on –, siis poleks mul vaja uut inimest otsida. Sa polegi päris kasutu.”

      „Mina?” Chase võttis õlut. „Minus on avastamata tugevusi.”

      „Ega need tugevused aita juhuslikult välja mõelda, kust saada kümme miili punast sametit, tosin kuldset küünlajalga – viie jala kõrgust – ja punases sametkleidis naisharfimängija.”

      „Hetkeseisuga mul neid tugevusi pole.”

      „Linda-Sue pulm. Täna käis ta ema meil ja lisas või muutis või kurtis peaaegu kõigi asjade üle. Täielik mimooside raiskamine,” torises Bodine.

      „Sa ise tahtsid seda värki juhtida.”

      „Jah, ja see meeldib mulle – isegi sellistel päevadel. Pealegi on samet ja harfimängija ja kuld Jessica probleemid. See, et ta ei käskinud Dolly Jacksonil suud kinni panna, tõestab, kui tark ma olin teda tööle võttes.”

      „Mina küll ei uskunud, et ta võiks nii kaua vastu pidada.” End mõnusalt sisse seadnud Chase vaatas akna taga langevat lund. „Ja ta pole veel Montana talve üle elanud.”

      „Küll elab. Miks ei peaks elama?”

      „Linnatüdruk. Idarannikult.”

      „Ja parim üritustekorraldaja, kes meil on olnud pärast Marthat, kes jäi viie aasta eest pensionile. Mul pole vaja tema tööd kontrollida.”

      „Sa teed seda nii või teisiti.”

      „Aga mitte nii palju kui varem.” Ka Bodine vaatas suurest aknast välja, jälgis, kuidas lumi pimeduse foonil langeb. „Täna tuleb jala jagu lund maha. Peaks saatma Lenile sõnumi veendumaks, et kõik teed aetakse lahti.”

      „Kontrolli ja kontrolli veel kord üle.”

      „See on minu töö.” Bodine tõstis pilgu lakke. „Kas sa arvad tõesti, et nad on koos vannis?”

      „Olen valmis selle peale kihla vedama.”

      „Ma vist ei saa veel ülemisele korrusele minna. Pean vist enne veel ühe klaasi veini võtma.”

      „Too siis juba korraga minule veel üks õlu.” Chase’i pilk järgis Bodine’i oma. „Annan neile enne ülemisele korrusele minemist veel pool tundi.”

      Bodine veetis enamiku järgmisest päevast, kontrollides läbi puhkekeskuse kulgevaid teid, kinnitades pakkumisi, pannes mõned ootele, ning uurides, kui kaugel on uue voodipesu tellimuse täitmine.

      Ta oli just asunud talvist reklaami üle vaatama – brošüüre, meilireklaami, veebilehte, Faceboooki ja Twitterit –, kui Rory sisse astus.

      Rory vajus tooli ja sirutas jalad välja, just nagu kavatseks sinna pikemaks jääda.

      „Vaatan just talvist reklaami üle,” ütles Bodine.

      „Väga hea, sest üks tuleb veel lisada.”

      „Mis asi?”

      „Idee.” Rory vaatas naeratades ukse poole, kui Jessica sisse astus. „Siin ta ongi – minu kuriteo kaasosaline. Ema on kinni, aga astub ka läbi, kui vabaneb.”

      „Milles asi? Brošüürid peavad homme trükki minema ja veebileht järgmisel nädalal üles.”

      „Paar päeva hilinemist pole mingi probleem.”

      Mõistes, et see on Bodine’ile lähenemiseks täiesti vale viis, patsutas Jessica Rory käsivart – ning näpistas seda – enne kui istet võttis. „Ma arvan, et me võiksime kasutada ära huvi, mis on tekkinud viimase kahe aasta jooksul kauboikokkamise ja Bodine’i rodeo vastu.”

      „Bodine’i rodeo müüb meil iga-aastastest üritustest kõige paremini,” lisas Rory. „Aga üksnes kakskümmend viis protsenti pileti ostnutest peatub meie juures, sööb meie restoranides, joob meie baaris, kasutab meie teenuseid.”

      „Olen sellest teadlik. Suurem osa rodeohuvilisi on oma haagiselamutega või elavad motellides. Suur osa pileteid müüakse kohalikele. Juunikuine lassopäev ei too küll piletimüügist nii palju sisse, aga sellega kaasneb rohkem hotellikohtade müüki. Osaliselt on põhjuseks aastaaeg.”

      „Just nimelt.” Rory vehkis sõrmega. „Mis meil talvel pakkuda on? Lumi. Ja veel lund. Siia tullakse kas idast või Californiast ja tahetakse kauboikogemust, ratsaretki, vankrite võidusõitu, piisoniburgereid – ja paksu luksusekorraga kaetult.”

      Hoogu sattunud Rory ristas oma uhketes Frye saabastes jalad.

      „On neid, kes tulevad talvel, kihutavad ringi mootorsaanidel või mõnulevad majakeses ja lasevad teha massaaži, aga kolm või neli jalga lund peletab nad eemale ja me kaotame potentsiaalse sissetuleku. Miks mitte lund sissetuleku saamiseks ära kasutada?”

      Bodine oli omandanud tarkuse – kuigi tunnistas, et selleks oli kulunud aega –, et turundusküsimustes ei saa Rorysse suhtuda kui väikevenda.

      „Ma kuulan.”

      „Lumeskulptuuride võistlus. Nädalavahetuse üritus. Laiem pilt? Ütleme neli kategooriat. Alla kaheteistkümne eluaasta, kaksteist kuni kuusteist, täiskasvanud ja perekonnad. Anname välja auhinnad, laseme kohalikul meedial seda kajastada. Ja osalejatele teeme kahepäevase broneeringu puhul külalismaja hinnas allahindlust.”

      „Sa tahad, et tehtaks lumememmesid?”

      „Mitte lumememmesid,” sekkus Jessica, „kuigi ka see on üks võimalus. Lumekunst, skulptuurid – nagu Floridas tehakse liivaskulptuure. Eraldame selleks paar aakrit, üks osa on lastele ja neid juhendavad meie töötajad. Pakume kakaod ja suppi.”

      „Lumepallijäätist.”

      „Lumepallijäätist.” Rory vangutas õele otsa vaadates pead. „Oleksin pidanud ise selle peale mõtlema.”

      „Meie poolt on töövahendid: labidad, sahad, muu vajalik,” jätkas Jessica, „aga soovi korral on ornamendid võistlejate enda poolt. Reedel on tervitusõhtu, näidatakse kätte asukohad ja laupäeva hommikul kell üheksa läheb lahti.”

      „Väiksematele lastele on vaja tegevust,” arutles Bodine. „Ei tohi unustada, et neil hakkab kiiresti igav. Ja neile tuleb leida tegevust siseruumides, söök, suupisted. Ka täiskasvanutele, kuigi mitte planeeritud tegevusi, aga ka nemad võivad tahta hinge tõmmata.”

      „Paneme söögisaali Rootsi laua. Kaela- ja õlamassaažiks soojendusega telgid. Võin mõelda lastele tegevusi.” Jessica

Скачать книгу