LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Tuba oli korras, aga tühi.

      Ta astus edasi, kus supina podiseva kaminaga elutuba eraldas kaht magamistuba.

      Ta oli just neid hüüdmas, kui kuulis paremalt vanaema häält.

      „Sain korda! Ma ju ütlesin sulle, et teen selle korda.”

      Cora väljus oma magamistoast, käes läikiv roosa tööriistakast. Ta surus kiljatuse maha ja pani käe südamele.

      „Kullakene küll. Sa oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud. Ema! Bodine on siin!”

      Cora läks tööriistade kolinal Bodine’i kallistama.

      UGG sussid, Chanel No 5, keha nii sale ja vilgas, et teda oleks võinud pidada palju nooremaks, jalas Levi’se teksad ja seljas soe kampsun, mille võis olla kudunud talle ta enda ema.

      Bodine hingas sisse vanaema lõhna.

      „Mille sa ära parandasid?”

      „Oh, minu vannitoa kraan tilkus nagu sõel.”

      „Kas tahad, et kutsun hooldusmehed?”

      „Sa räägid juba nagu vanavanaema. Mina olen parandanud kogu oma elu kõiki asju, mis vajavad parandamist. Nüüd parandasin kraani ära.”

      „Selles ma ei kahtlegi.” Bodine suudles Cora pehmeid põski ning vaatas naeratades ta teravapilgulistesse sinistesse silmadesse.

      „Kas sul on midagi, mis vajab parandamist?”

      „Mul on kohe varsti puudu kaks hobusemeest, aga küll ma selle asja korda ajan.”

      „Seda me teeme tõesti, kas pole? Ema! Kas sa ei kuule, et Bodine on siin?”

      „Ära karju. Tulen juba.”

      Kui Cora oli lasknud tagant pisut lühemaks lõigatud juuksed hallikirjuks minna, siis Miss Fancy püsis kangekaelselt samasuguse punapeana, nagu oli olnud nooruses.

      Paari kuu pärast üheksakümneseks saav vanavanaema oli valmis tunnistama, et on pisut aeglasem kui omal ajal, aga oli uhke selle üle, et tal on kõik hambad alles, et ta kuuleb neetult hästi kõike, mida tahab, ning kannab prille üksnes peenemat tööd tehes.

      Ta oli väikest kasvu ja pigem ümmargune kui tüse. Temale meeldisid kirjadega särgid või mütsid j ta otsis ja ostis need netist. Selle päeva särgil oli tekst:

      SELLINE NÄEB VÄLJA FEMINIST

      „Sina lähed ka iga korraga ilusamaks,” märkis Miss Fancy, kui Bodine teda kallistas.

      „Sa nägid mind ju kõigest kahe päeva eest.”

      „See ei tähenda veel, et mu sõnad oleksid valed. Tule, võta istet. Pean minema vaatama, mis see supp teeb.”

      „See lõhnab imeliselt.”

      „Tahab veel tunnikese või pisut rohkem haududa – kui sul oleks aega oodata.”

      „Kahjuks ei ole. Pean tagasi minema. Astusin lihtsalt teie juurest läbi.”

      Miss Fancy segas suppi, Cora pani samal ajal ära tööriistakasti.

      „Sellisel juhul tee ja küpsised,” kuulutas Cora. „Tee ja küpsiste jaoks on alati aega.”

      Bodine’ile meenus, et ta üritab süüa tervislikumalt ja vältida magusat ning tühje kaloreid.

      „Küpsetasime eile õhtul Coraga kaneeliküpsiseid.” Miss Fancy naeratas veekannu tulele pannes.

      Miks küll kaneeliküpsiseid? „Ühe küpsise jaoks on vast aega. Istu sina, vanavana, teen ise teed.”

      Ta võttis kannu, tassid ja teesõelad, sest kumbki vanaema ei laskunud nii madalale, et lubada oma majja pakiteed.

      „Te ei näe oma saadet,” märkis Bodine.

      „Oh, see läheb linti,” rahustas Miss Fancy käega lüües. „Seda on palju lahedam vaadata õhtul ning jätta reklaamid vahele.”

      „Olen üritanud talle selgitada, et saate lindistamiseks ei pea see jooksma, aga tema ei usu mind.”

      „Mina ei saa sellest küll tuhkagi aru,” lausus miss Fancy. „Ja ma ei taha riskida. Kuulsin, et Skinneri-poiss on Hollywoodist tagasi ja töötab rantšos.”

      „Kuulsid õigesti.”

      „See poiss on mulle ikka meeldinud.” Cora pani lauale küpsisetaldriku.

      „Ja kena poiss kah.” Miss Fancy võttis küpsise. „Temas on just parasjagu nii palju paharetti, et ta oleks huvitav.”

      „Chase oli talle oma tõsidusega heaks tasakaaluks. Ja sina olid temast sisse võetud,” lausus Cora Bodine’ile.

      „Ei olnud.”

      Vanaemad vahetasid peaaegu ühesuguse muigvel pilgu.

      „Ma olin kaksteist! Ja kust te seda võtate?”

      „Sul oli selline igatsev pilk.” Miss Fancy patsutas südant. „Kui mina oleks olnud noorem või tema vanem, oleks ka mina ise temast sisse võetud olnud.”

      „Mis vanaisa oleks selle kohta öelnud?” küsis Bodine.

      „Et abielus ja surnud pole üks ja sama asi. Meie olime kuuskümmend seitse aastat abielus, enne kui tema lahkus, ja me mõlemad võisime vaadata nii palju, kui tahtsime. Aga puudutamine? Vaat selles mõttes on abielus ja surnud sama asi.”

      Bodine tõi naerdes tee lauale.

      „Ütle sellele poisile, et ta tuleks meid ka vaatama,” nõudis Cora. „Kenad mehed teevad päeva ilusaks.”

      „Saab tehtud.” Bodine kiikas küpsiste poole.

      Pärastpoole võib süüa tervislikku toitu.

      Selleks ajaks, kui Bodine päevaga ühele poole sai, sadas paksu lund. Ta oli tänulik, et oli söönud päeval paar küpsist, sest tal jäi lõuna söömata ja nüüd oli ta ka õhtusöögile hiljaks jäänud.

      Selleks ajaks, kui ta parkis oma auto rantšo elumaja taga, oli ta valmis sööma mis aga kätte juhtub – pärast seda, kui on saanud klaasi veini.

      Ta jättis õueriided kotta, võttis portfelli ja leidis Chase’i köögis külmikust õlut võtmas.

      „Pliidil on loomalihahautis,” ütles Chase. „Ema käskis seda sinu koju jõudmiseni soojas hoida.”

      Punane liha, mõtles Bodine. Ta üritas punast liha vähem süüa.

      Oh, olgu pealegi.

      „Kus teised on?”

      „Roryl on kohtamine. Ema ütles, et kavatseb kogu ülejäänud elu vannis liguneda, ja isa on ilmselt seal koos temaga.”

      Bodine toksas päkaga vastu pead. „Miks sa panid selle pildi mulle pähe?”

      „Pilk isa silmis pani selle minule pähe. Ma usun jagamisse.” Ta võngutas õllepudelit. „Õlut tahad?”

      „Ma võtan veini. Klaas punast veini päevas on tervisele kasulik. Võid kontrollida,” lisas venna muiet nähes.

      Võib-olla valas ta veini klaasi üsnagi ohtralt, aga tegu oli ikkagi ühe klaasiga.

      „Nii et Maddie ootab siis last.”

      „Kust pagan sina seda tead?” Bodine jõi ärritunult veini, teise käega tõstis pajast hautist.

      „Maddie saatis Thadile ja peaaegu kõigile teistele sõnumi, et oli sulle rääkinud, ja Thad rääkis siis minule ka. Ja sisuliselt kõigile teistele, kes olid kuulmisulatuses. Mina ootasin seda juba niikuinii.”

      „Mida? Miks?”

      „Bodine, see pilk. See kõik on silmades – ja siis paar sõna siin ja seal isaduse kohta ja nii edasi.”

      „Kui

Скачать книгу