LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaugel sa juba oled?”

      „Laupäeval saab kaksteist nädalat.”

      Bodine avas suu, kuid sulges selle uuesti – ja võttis Maddie käest veepudeli ning sellest lonksu. „Kaksteist.”

      Maddie hammustas ohates huulde. „Oleksin peaaegu sulle kohe rääkinud, aga kõik räägivad, kuidas peaks esimesed kolm kuud, esimese trimestri ära ootama. Me pole sellest rääkinud kellelegi peale vanemate – neile lihtsalt peab rääkima – ja isegi siis ootasime, kuni neli nädalat oli möödas.”

      „Sa ei näe sugugi rase välja.”

      „Küll näen. Ja kui päris aus olla, siis mu teksad on juba vööst kitsad. Mul on need karabiinhaagiga kinnitatud.”

      „Ei ole!”

      „On küll.” Maddie tõstis oma sõnade tõestamiseks särgi ja näitas Bodine’ile väikest hõbedast haaki. „Ja vaata.”

      Ta tõstis kaabu peast ning langetas pead, et näidata tolli jagu tumedaid juuksejuuri. „Raseduse ajal ei soovitata juukseid värvida. Ma ei võta kaabut peast enne, kui laps on sündinud. Ma pole oma loomulikku juuksevärvi näinud juba kolmeteistkümnendast sünnipäevast peale ja sina aitasid mul neid siis värvida.”

      „Ja me üritasime ka minu juustesse blondid triibud teha, aga see lõppes sellega, et ma nägin välja nagu neoonkõrvitsa viil.”

      „Minu arust oli see nii lahe. Mina olen hingelt blond, aga rasedana olen brünett. Suur ja paks brünett, kes käib iga viie minuti tagant pissil.”

      Bodine andis talle naerdes veepudeli tagasi. Maddie silitas juues veel nähtamatut kõhtu. „Ma tunnen end teistmoodi, kohe tõesti, ja see on nii imeline. Bodine, ma saan emaks.”

      „Sinust saab fantastiline ema.”

      „Seda olen ma ka ise otsustanud. Aga on üks asi veel, mida ma ei tohiks teha.”

      „Ratsutada.”

      Maddie võttis noogutades veel ühe lonksu. „Olen seda edasi lükanud. Ma olen ju sisuliselt beebist peale hobuse seljas olnud, aga arst ei taha sellest kuuldagi.”

      „Mina samuti mitte. Sa käisid täna grupiga ekskursioonil.”

      „Saan aru. Olekin pidanud Abe’ile ütlema, aga leidsin, et pean enne sinuga rääkima. Ja tema räägib, kuidas ma võtan tema töö üle, kui ta talvel puhkusele läheb. Ma ei tahtnud midagi öelda, sest ta soovib nii väga seda puhkust, ja ma kujutan ette, kuidas ta lükkaks selle siis edasi.”

      „Ta ei lükka seda edasi ja sina ei istu sadulasse enne, kui arst annab selleks loa. Kogu lugu.”

      Maddie hammustas uuesti huulde – see oli ilmselge märk sellest, et ta on närvis – ning keeras pudelikorki kinni ja lahti. „Tunnid on ju ka.”

      „Saame hakkama.” Bodine oli kindel, et ta leiab lahenduse. See oligi tema töö. „Hobustega seotud töö ei seisne üksnes ratsutamises.”

      „Saan aru. Ma teengi juba paberitööd. Võin hobuste eest hoolitseda ja neid sööta ja sõita hobusetreileriga, viia külalised ratsutamiskeskusesse. Võin…”

      „Tead mis? Too õige oma arsti käest nimekiri asjadest, mida sa võid teha ja mida mitte. Ja siis teed neid asju, mida tohid teha, ning neid mitte, mida ei tohi.”

      „Aga arst on nii kohutavalt ettevaatlik ja…”

      „Mina samuti,” katkestas Bodine ta poolelt sõnalt. „Sina tood mulle nimekirja ja pead sellest kinni, vastasel juhul lasen su lahti.”

      Maddie vajus toolil kössi. „Thad ütles, et just nii sa ütledki.”

      „Sa ei abiellunud idioodiga. Ja ta armastab sind. Mina samuti. Nüüd aga mine koju ja puhka.”

      „Oh, mul pole vaja koju minna.”

      „Sa lähed koju,” kordas Bo. „Teed uinaku. Ja pärast uinakut helistad oma beebiarstile ja ütled sellele mehele…”

      „Tegelikult on ta naine.”

      „Kama kaks. Ütled talle, et ta koostaks nimekirja ja saadaks selle sulle meilile ja paneks koopia minule. Ja meie läheme siis sealt edasi. Kõige hullem, mis saab sündida, on see, et sa vahetad paariks kuuks sadula tooli vastu kirjutuslaua taga.” Bodine naeratas. „Sa lähed paksuks.”

      „Ma mõneti isegi ootan seda.”

      „Tore, sest nii see läheb. Nüüd aga mine koju.” Bodine tõusis püsti ja kallistas Maddiet kõvasti. „Ja palju õnne!”

      „Tänan. Suur tänu, Bo. Ja ma räägin enne kojuminekut ka Abe’iga. Ütlen talle, et sina hoolitsed selle eest, et kõik saab tehtud, eks?”

      „Tee seda.”

      „Tegelikult räägin kõigile. Olen tahtnud seda teha sellest hetkest peale, kui ma pulgale pissisin. Kuule, Matt!” Maddie patsutas püsti tõustes kõhtu. „Ma ootan last!”

      „Oh sa vanakurat!”

      Bodine nägi enne lahkumist, kuidas Matt hüppas üle leti, jooksis Maddie juurde ja tõstis ta maast üles.

      Vanematele räägitakse lapseootusest esimeses järjekorras, aga siinne rahvas on samuti pere, mõtles Bodine tagasi õue minnes.

      1 Umbes 158 cm (toim.)

      2 Umbes 13 cm pikemaks, s.o u 171 cm pikkuseks

      3 188 cm (toim.)

      Teine peatükk

      Ratsutades mõtles Bodine, mida tuleb teha, mida saaks teha ja mis oleks kõige arukam. Kahe olulise isiku kaotamine tallides – üks kevadeni, teine vähemalt kaheksaks kuuks – oli paras pusle. Tal olid kõik pusletükid olemas, tuli lihtsalt leida viis, kuidas need kõige paremini omavahel sobitada.

      Taevast pudenes lund. Praegu kuulutasid tõsisemat sadu veel vaid üksikud ebemed. Talle meeldis lume lõhn; talle meeldis, kuidas kull liugles pea kohal läbi lumesaju ning kuidas paks jänes hüppas üle laia põllu tuisates üles, kadus, hüppas uuesti üles.

      Ta nügis Kolmsoki traavima ning mõistes, et hobune tahab jalad välja sirutada, lasi ta kiiremale traavile. Ta märkas teed mööda lähenevat suurt hooldusmasinat ning lubas nii endale kui hobusele mõnu teha suurem ring, kust avanesid vaated pehmesse helehalli taevasse kerkivatele mägedele.

      Ta tühjendas mõneks ajaks pea. Küll ta selle pusle kokku paneb, klaarib probleemi ja teeb, mis vaja.

      Ta ratsutas mööda Zen-linnaku telkidest ning läks mäenõlva mööda majakeste juurde, mida nad nimetasid Mäevaate külaks, ning seejärel tagasi teele, mis viis vanaemade maja juurde.

      Maja oli teest eemal, nii et selle ette jäi ruumi aiale, mille eest hoolitsemine pakkus mõlemale rõõmu. Siniste liistudega valge nukumaja oli suurte akendega, kust avanesid kaunid vaated, ning nii maja ees kui ka taga olid istumiseks laiad terrassid.

      Ta läks vanaemade väikese lauda juurde ja tuli hobuse seljast maha. Patsutanud hobust tänutäheks, sidus ta ratsu kinni.

      Ta sammus läbi õhukese lume tagumisele terrassile ning pühkis jalad korralikult lumest puhtaks.

      Niipea, kui ta sisse astus, tabas ta nina pliidil podiseva imeliselt hea söögi lõhna. Ta läks jopenööpe lahti tehes poti sisu nuusutama.

      Kana ja porru, mõtles ta aroomi sisse hingates. Vanaema nimetas seda rooga porruhautiseks.

      Ta vaatas ringi. Sööginurgaga köök avanes elutuppa, kus oli pehme diivan, paar tugitooli ja tohutu suur lameekraaniga telekas.

      Vanaemadele

Скачать книгу