LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis oli olnud algusaegadel läbi ja lõhki meeste pärusmaa, oli arenenud luksuslikuks puhkekeskuseks, mis pakkus viietärnikööki, isiklikku teenindust, seiklusi, poputamist, üritusi, lõbustusi ja nii edasi ning kõike seda rohkem kui kolmekümne tuhandel aakril – ja selle alla kuulus ka niinimetatud töörantšo. Ning kõik see Montana lääneosa hindamatu ilu foonil, mõtles ta autost väljudes.

      Ta läks kiirel sammul sisse, kus tohutu suure põleva kamina ees paar külalist kohvi nautis.

      Ta nina tabas kõrvitsa ja nelgi lõhna ning ta lehvitas heakskiitvalt leti suunas, soovides jõuda juba oma kabinetti, et päevaga pihta hakata. Kuid nähes, et punapäine Sal, keda Bodine oli tundnud juba kooliajast saadik, annab talle märku, läks ta leti juurde.

      „Tahtsin öelda, et Linda-Sue helistas just ja ütles, et jääb pisut hiljaks.”

      „Nii on see alati.”

      „Jah, aga seekord ta ka ütles seda. Ta läheb emale järele.”

      Bodine’i päeva alustalad said esimese mõra. „Kas ta ema tuleb siis ka kohtumisele?”

      „Kahju küll, aga jah.” Sal naeratas kurvalt.

      „See on peamiselt Jessie probleem, aga tänan info eest.”

      „Jessie pole veel jõudnud.”

      „Pole midagi. Mina jõudsin varem.”

      „Sina jõuad alati varem,” hüüdis Sal, kui Bodine läks ümber nurga puhkekeskuse juhataja – Bodine’i enda kabineti suunas.

      Talle meeldis kabineti suurus. See oli küllalt suur, et korraldada siin kohtumisi personali või juhatajatega, ja küllalt väike, et need kohtumised oleksid isiklikud.

      Kabinetis oli topeltaken, kust avanes vaade kivisillutisega teedele, hoone sellele osale, kus asus restoran ja eksklusiivsem söögisaal, ning põldude taga paistvatele mägedele.

      Ta oli meelega vanaema vana laua asetanud nii, et istus seljaga akna poole, sest muidu oleks võinud see vaade töötegemist segada. Tal oli kaks kõrge seljatoega nahkkattega tooli, mis olid omal ajal ehtinud rantšo elumaja kabinetti, ning väike diivan, mis oli kunagi kuulnud emale ja mis olid nüüd kaetud toeka suviselt sinise kangaga.

      Ta pani jope, mütsi ja salli nurka nagisse, silus juukseid – mis olid sama mustad nagu isal ja mida ta kandis seljal pikas sabas.

      Ta meenutas vanaisa – või vähemalt nii vanaisa lesk alati rääkis. Bodine oli näinud fotosid ja nägi neis teatavat sarnasust noore Rory Bodine’iga, kes oli enne oma kahekümne kolmandat sünnipäeva Vietnamis surma saanud.

      Vanaisal olid jõulised rohelised silmad ja lai suu. Vanaisa mustad juuksed olid olnud laines, Bodine’i omad olid pulksirged, aga tal olid vanaisa kõrged põsesarnad ja väike ninakas nina ning valge iiri nahk, mis nõudis suurtes kogustes päikesekreemi.

      Aga talle meeldis mõelda, et ta oli pärinud vanaema ärivaistu.

      Ta läks laua juurde, kus oli kohvimasin, mis tegi päris talutavat kohvi, ning läks koos kohvikruusiga laua taha, et vaadata üle päeva esimese kahe kohtumise märkmed.

      Just siis, kui ta oli valmis saamas, helises telefon, samas tuli sisse meil ning Jessica astus uksest sisse.

      Jessie kandis kleiti nagu Maureengi. Tema kleit oli erkpunane ning selle peal kandis ta kreemikat nahkjakki. Madalad kõrge kontsaga saapad ei peaks lumes viit minutitki vastu, aga sobisid punase kleidiga nii hästi, nagu oleks saapad ja kleit värvitud ühes anumas.

      Bodine imetles paratamatult Jessie peent stiili.

      Jessica blondide triipudega juuksed olid kinnitatud krunni, nagu tal tööpäevadel kombeks oli. Sarnaselt saabastega klappis ka huulepulga värv täpselt kleidiga ning sobis ta teravate põsesarnade, kitsa ja sirge nina ning selgete jääsiniste silmadega.

      Ta võttis istet, oodates, et Bodine lõpetaks kõne, ning võttis jaki taskust oma telefoni ja otsis sealt midagi.

      Bodine naaldus kõnet lõpetades toolile. „Westerni kirjanike ühenduse koordinaator võtab sinuga ühendust kolmepäevase ürituse ja lahkumisbanketi asjus.”

      „Kas nad ütlesid ka kuupäevad? Kui palju neid on?”

      „Eeldatavalt üheksakümmend kaheksa. Kuupäevad on üheksandast jaanuarist kaheteistkümnenda jaanuarini.”

      „Kohe saabuvas jaanuaris?”

      Bodine naeratas. „Neil oli üks koht broneeritud, aga sellega juhtus midagi, nii et nüüd on nad hädas. Vaatasin, et meil õnnestuks see küll ära mahutada. Pärast pühi on siin vaiksem. Broneerime neile kohtumisteks ja banketiks veski ning soovitud neljakümne kaheksaks tunniks külalismajad. Nende koordinaator Mandy tundus küll üsna asjalik, aga pisut meeleheitel. Saatsin just äsja sinule, emale ja Roryle kõigi üksikasjadega meili. Nende eelarve peaks välja vedama.”

      „Olgu. Räägin temaga, võtan ta soovid toitlustuse, transpordi, ürituste ja kõige muu kohta. Kirjanikud?”

      „Jah.”

      „Hoiatan Salooni.” Jessica tegi telefoni ülestähenduse. „Minu seniste kogemuste põhjal on kirjanike üritustel alati suured baariarved.”

      „Väga hea!” Bodine osutas pöidlaga väikese kohvimasina suunas. „Tee endale kohvi.”

      Jessica tõstis selle peale iirirohelise Bodine Resorti veepudeli, mida ta kõikjal kaasas kandis.

      „Kuidas sa saad küll ilma kohvita elada?” küsis Bodine päris siiralt. „Või koolata. Kuidas sa suudad üksnes vee peal elada?”

      „Sellepärast et vein on ka veel olemas. Ja jooga ja meditatsioon.”

      „Kõik need asjad panevad ju magama.”

      „Siis mitte, kui neid õigesti teha. Sa peaksid tõesti rohkem joogaga tegelema. Ja meditatsioon aitaks sul kohvijoomist piirata.”

      „Meditatsioon paneb mind mõtlema kõigi nende asjade peale, mida ma parema meelega teeksin.” Bodine keerutas tooli ühele ja teisele poole. „See jakk meeldib mulle kohe väga.”

      „Tänan. Käisin vabal päeval Missoulas ja priiskasin pisut. Ja see on vaimule peaaegu sama hea kui jooga. Sal räägib, et Linda-Sue jääb pisut hiljaks – nagu see oleks mingi uudis – ja et ta ema tuleb ka.”

      „See on jah viimane uudis. Saame hakkama. Nad võtavad kolmeks päevaks viiskümmend neli külalismaja. Prooviõhtusöök, pulm, pulmavastuvõtt – lisaks muudele üritustele vallutavad nad sisuliselt päev enne pulmi Zen-linnaku.”

      „Pulm on kõigest nelja nädala kaugusel, nii et neil pole ilmselt enam aega rohkem meelt muuta või midagi lisada.”

      Bodine muigas. „Sa ikka oled Dolly Jacksoniga kohtunud?”

      „Mina saan Dollyga hakkama.”

      „Parem juba sina kui… keegi teine,” leidis Bodine. „Vaatame üle, mis meil siin on.”

      Nad käisid kõik broneeringud põhjalikult läbi ja olid just jõudnud ühe väiksema pühadeürituseni, mis pidi leidma aset nädal enne jõule, kui Sal pistis pea ukse vahelt sisse.

      „Linda-Sue ja tema ema.”

      „Kohe tuleme. Oota, Sal! Telli Mimosad.”

      „Tohoh!”

      „Nutikas liigutus,” lausus Jessica, kui Sal oli lahkunud. „Meelita neid, et nad oleks leebemad.”

      „Linda-Sue polegi nii hull. Chase käis temaga kooli ajal mingi viis minutit.” Bodine tõusis püsti ja kohendas tumepruuni vesti. „Aga Mimosa kokteilid pole kunagi liiast. Lähme siis lahingusse.”

      Ilus, vormikas ja üsna kergesti närvi minev Linda-Sue tammus fujaees, käed rindade vahele surutud.

      „Ema, kas sa siis ei saa aru? Kõik on ehitud jõuludeks,

Скачать книгу