LITMIR.BIZ

      Kirjastus Hea Tegu

      www.teehead.ee

      www.fil.ee

      Eellugu

      Paar kuud tagasi sai otsustatud, et sel aastal läheme perega nädalaks puhkusele Bulgaariasse. Miks just see riik sai valitud, ei oskagi otseselt öelda, aga enamjaolt langes valik just selle riigi kasuks soovist pikendada suve, mis Eestis juba selleks ajaks otsa on saanud ning teha seda võimalikult odavalt. Samas mitte ülemäärase kokkuhoiupoliitika alusel. Lisaks oli soov minna kusagile, kus me varem käinud ei ole ja kus oleks koos lastega tore olla.

      Tegelikult saatsin reisifirmale kirja ja küsisin pakkumist ükskõik kuhu, väljumisega Eestist millalgi septembri keskpaigas, toitlustusega ALL IN (see tähendab, et kõik söögid ja kogu kohalik alkohol on hotellis ööbimise ajal piiramatus koguses hinna sees) ja hinnaga kuni 350 EUR inimese kohta. Ega selles hinnaklassis peale Bulgaaria ja Sunny Beach piirkonna midagi muud ei pakutudki. Nii tellisin suvepikenduse puhkusereisi aega, mil kõik minu tuttavad, kes varem seal käinud on, ütlesid, et siis on sealgi juba suvi läbi ja tõenäoliselt saame ainult Eestile sarnaseid vihmaseid ilmu nautida. Palusin kindlasti meile peretuba, kuhu oma naise ja kahe lapsega ära mahuksin, seda mulle ka lubati.

      Päev enne reisi algust möödus närviliselt. Kõik pereliikmed, peale kõige noorema, pakkisid kohvreid, vaatasid, mida kaasa võtta, mida selga panna jne. Siiski saime enne südaööd kõik asjad kokku pakitud. Vist. Kindel ei saanud milleski olla, kõigile tundus, et midagi on ununenud. Pakkimisel lähtusime Norra ilmajaama ennustusest, mis lubas esimesel päeval 20 kraadi sooja ja korralikku paduvihma, ülejäänud päevi ilma vihmata, pooled pilves ja pooled päikeselised ning sooja kõikidel päevadel veidi üle 20 kraadi. Tegu oli meie pere esimese ühise lennureisiga, milleks olime valmis niivõrd-kuivõrd. Reis kujunes aga nii toredaks, et tahtsin sellest kõigile kirjutada. Eks siis sai pisut ka juurde fantaseeritud.

      1. päev

      Hommikul ärkasime võrdlemisi vara. Lennujaamas pidime küll olema alles veidi enne ühte, aga sõit Eesti teisest otsast eeldas paar tundi varasemat starti. Lisaks olime otsustanud oma koera viia paarkümmend kilomeetrit meist eemal elava peretuttava juurde. Olime jõudnud kodust vaevu kilomeetri kaugusele, kui naispere hakkas arutlema selle üle, kas ikka saame ID-kaardiga piiri ületada. Mina olin suhteliselt veendunud, et saame. Samas, nende arutelu, et lahkumine Schengeni viisavabast tsoonist võib nõuda ikkagi passe… Olime kodust umbes 3 kilomeetrit eemal. Arutelu jätkus. Mida rohkem ma seda naiste loogikat kuulasin, seda ebakindlamaks muutusin. Põrgusse, ots ringi ja tagasi, passide järgi! Jooksin autost tuppa ja kohe tagasi autosse. Siis küsis mu ebausklik kaasa, kas ma peeglisse vaatasin. No ei vaadanud, ei olnud selleks aega! Paraku on pereelus alati naistel õigus. Seega, tuli mul uuesti autost välja ronida, joosta tuppa, vaadata peeglisse, naeratada iseendale ja lipata autosse tagasi. Sellega sai lõpuks ka mu hommikune trenn tehtud ja naiste hirmud maandatud.

      Teel meie koerahoidja juurde keerasime tähelepanematusest 2 korda valesti. Õigemini unustasime ära keerata sealt, kust oleks pidanud ja sõitsime lihtsalt otse. Ilmselt mõtlesid kõik sellele, kuidas lennuk õhku tõuseb, või mis värvi on meie hotelli tuba.

      Igatahes, mõlemal korral keerasime suhteliselt kitsal teel otsa ringi. Sedasi saime ikka mitmeks minutiks terve tee ära blokeerida, nii et keegi peale meie sellel teelõigul liigelda ei saanud. Ja neid kurje pilke kaasliiklejate poolt ikka jagus. Minu kaasa ütles veel, et ega kaks valesti sõitu ilma kolmandata ei jää, kuid seekord õnneks siiski jäi. Teel Tallinnasse jäid meie mõlemad lapsed magama, ärgates ei jõudnud 14-aastane preili ära imestada, kui suur ikkagi Eesti on. Me sõitsime seekord Pärnu poolt tulles lennujaama Tallinna ringtee kaudu ja lapse ärkamise hetkel lähenesime uuele Viljandi maantee ristmikule, mida ta polnud varem näinud.

      Edasi kulges teekond vahejuhtumiteta, kuid me jõudsime pea tund enne planeeritut lennujaama juurde ning otsustasime minna Ülemiste keskusesse, wc-sse ja sööma. Uuenenud kaubanduskeskuses me polnudki varem käinud ja, ausalt öeldes ega rohkem ei taha minna ka. Näeb küll kena välja, aga üüratult suures kaubanduskeskuses on orienteerumine ikka kunst omaette. Maja plaaniga tutvudes leidsime siiski kõik kenasti üles, söögikohti valides otsustasime Lido kasuks. See oli lihtsalt ainus tuttava nimega söögikoht, mille puhul teadsin, et saame korralikku praadi. Ütlesin oma naisele, et ärgu ta meie pea 3-aastasele lapsele eraldi praadi võtku. Kuna ta niikuinii sööb väga vähe, siis ma annan enda taldriku pealt, aga talle jõudis minu jutt kohale alles siis, kui meil oli neli korralikku praadi nina all. Nojah, mis te siis arvate, kes sai lõpuks kaks praadi endale? Mul oli kõht nii täis, et ei jõudnud enam istuda ega astuda, aga söömata ka ei raatsinud jätta. Nii koi olen ma küll. Võib-olla on asi hoopis nõukogudeaegses taustas, et taldrik tuleb alati tühjaks süüa, aga võib-olla on see hoopis minu eripära. Pärast söömaaega hakkasime autosse minema. Kell oli ka juba palju ja tegelikult oleksime pidanud juba lennujaamas olema. Väljusime kaubanduskeskusest teisest uksest, kui sisenenud olime. Liisi (minu naine) oli kindel, et nüüd eksime ära. Eks kiirustamisega tekkis ka väike kärsitus, kuid seekord me ei eksinud. Igatahes, ilma eriliste seiklusteta jõudsime ilusasti lennujaama parklasse, haarasime oma kohvrid ja läksime otsima, kus saame check-ini teha. Hakkasin kiirel sammul ees minema, paar sammu tagapool tulid Liisi ja Marge (14-aastane tütar). Meil kõigil oli üks järelveetav kohver järgi vedada, lisaks minul ja Margel veel seljakott, Liisil käekott. Aga, nagu kõik eestlased juba teavad, mahub ühe õige perenaise käekotti ära kolmeks aastaks vajalik mukkimise varustus, pool autoapteegis olevast, rahakott, mis on sama suur kui keskmise Eesti mehe sülearvuti kott ja lisaks veel ühe nädala toidumoon tervele perele. Ma olen alati imestanud, kas Eesti naised on mustkunstnikud, et sealt käekotist võetakse välja asju, mis sinna loogiliselt võttes ei tohiks kuidagi ära mahtuda.

      See selleks, liikusin mina kiirel sammul check-in järjekorra suunas, ühe käe otsas rippus Kristjan (peaaegu kolmeaastane poeg) ja teise käega hoidsin kramplikult oma kohvrist kinni, kuni ühel hetkel jäin seisma. Olin jõudnud täpselt järjekorra lõppu. Minu vasakule käele jäid odavlennufirma aparaadid, nende taga lookles järjekord. Paraku minu naispere ei märganud seda. Nad jalutasid kenasti teisele poole neid masinaid ja hakkasid mind otsima. Pärast paariminutilist pilguga otsimist nad siiski leidsid meid üles. Järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meilt taheti saada reisifirma poolt e-posti teel saadetud voucherit ja kõigi meie dokumente. Neid vouchereid olin välja printinud ja kaasa võtnud koguni 5 eksemplari, kuigi reisifirma ütles, et kolm on vaja võtta. Ma igaks juhuks võtsin kaks rohkem, et oleks, mida ära kaotada, kui tekib tuju hakata asju kaotama.

      Pärast kohvritest vabanemist suundusime turvakontrolli. See on see koht, kus tuleb ette näidata kogu oma kaasaskantav maine vara. Seljakotist pidin välja tõstma videokaamera, fotoaparaadi ja objektiivi, lisaks võtmed, rahakoti ja tahvelarvuti. Püksitaskutest võtsin välja meie kõigi kolme nutifonid, mida nähes muutusid kontrolli läbiviiva tädi silmad imestusest ikka väga suureks. Ilmselt ei olnud ta enne näinud, et ühel mehel mahub püksitaskusse 3 mobiili. Igatahes käskis ta need plastik-kastidesse kõik eraldi laiali laduda. Siis pidin läbima turvavärava. See piiksuma ei hakanud, seega olin puhas poiss. Hing rahul, astusin uhkel sammul oma seljakoti juurde, et enne laiali laotatud kraam kõik kotti tagasi laduda. Siis aga oli ühtäkki mu ümber 3-4 turvatöötajat. Justkui maa alt olid nad ilunud nii, et ma ei saanud mõhkugi aru. Seljakott rebiti käest, mind suunati sellest lausa eemale. Olin hämmingus ja ehmunud, ei saanud millestki midagi aru. Minu seljakoti kõik taskud kisti lukkudest lahti. Mulle ei öeldud midagi, hoiti mind ainult asjadest eemal. Peast käisid kiirelt läbi kõiksugu mõtted. Tundsin end ohtliku kriminaalkurjategijana, kes mõtleb, kas tunnistada kõik üles, või panna jooksu. Kuna mu saja meetri jooksurekord on joostud 25 aastat tagasi ja siis ka oli aeg 21 sekundit (selle ajaga 50 km käijad läbivad vähemalt 200 meetrit), siis tundus viimane mõte

Скачать книгу