Kuidas olla. Teine väljaanne - Tõnn Sarv

Скачать книгу

selle külluses ellu jääda. Tema elu ongi pidev janunemine, pidev veepuudus, sest ainult niimoodi saab ta elada.

      Mõni võiks ju ka ütelda, et ta elab pidevas kannatamises. See kõlaks küllaltki banaalsena tolle kaktuse jaoks, kuid inimeste maailmas on sellel lausa religioosne tähendus. Elu pidavatki olema kannatus. Selle üle võiks mõtelda.

      Miks piiratakse alkoholi ja teiste mõnuainete kättesaadavust? Miks on nii palju keeldusid ja tabusid seksi suhtes? Miks peab seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim olema lahutatud ja piiratud? Miks ei tohi ametnik oma sugulastele ja sõpradele mingeid eeliseid pakkuda? Miks on rahast kogu aeg puudus?

      Muidugi selleks, et me ei hukkuks, nagu too kaktus vees. Elus olemiseks peab millestki puudus olema, elu peabki olema selles mõttes kannatamine ja võibolla olekski parem, kui me mõnest asjast ei räägiks, kedagi ei meenutaks, kui me mõnda asja üldse ei teaks.

      Miks me sööme? Ega ometi sellepärast, et meie organism vajab toitaineid, mingeid valkusid, süsivesikuid või rasvu? Mingeid vitamiine, mikroelemente või kaloreid, et ilma söömata me ei saaks edasi elada? Muidugi mitte. Meil ei ole tegelikult vaja süüa, vähemalt küll mitte nii palju, kui me seda kipume tegema, niisamuti ei ole meil vaja juua, tarvitada alkoholi ega muid mõnuaineid.

      Söömine ei ole eluküsimus, vähemalt mitte meile, vähemalt mitte selles maailmas, kus me praegu elame. Me ei sure ära, kui me terve päev mitte midagi ei söö või süüa ei saa, isegi nädal või paar nälgimist ei tapa. Ja sama käib ka igasuguste tahtmiste kohta. Ei pea kõike võimalikku tahtma, ei pea muretsema millestki ilma jäämise pärast. Mida vähem tahad, seda parem.

      Me sööme eelkõige selleks, et toita oma hinge. Meie hing on näljas, meie hing on hädas, ja söömine aitab, teeb tuju paremaks, rahustab ja leevendab. Õigupoolest on temalegi väga vähe vaja. Tal on vaja tunda mingit maitset, soolast, kibedat, hapukat, magusat, kuidas kunagi. Tal on vaja tunda, kuidas midagi ragiseb hamba all, ta tahab midagi krõbedat, krõbisevat. Toitumisega pole sel midagi tegemist. Kui krõpsud on niiskust saanud ja nätskeks läinud, siis need enam talle ei kõlba, ehkki need koosnevad ikka samadest toitainetest. Või siis tahab ta midagi vintsket, midagi järeleandmatut või midagi külma või midagi suus kihisevat. Aga seda kõike on tal vaja ainult selleks korraks, siis ta jääb rahule, seda tal vaja oligi, rohkem pole tegelikult vaja.

      Kuid nende hingeliste vajaduste rahuldamine käivitab meie kehas ainevahetuslikud sündmused. Meie organism tunneb, et nüüd hakkab süüa saama ja siis me söömegi edasi, ehkki tegelikult poleks enam vaja. Hingeline vajadus, mis sundis meid miskeid krõbuskeid krõbistama, sai juba rahuldatud, aga me krõbistame edasi ja nii me paksuks lähemegi.

      Söömine ei ole vajalik ellujäämiseks, aga me tahame, me nõuame, meil on vaja süüa, kogu aeg, sest me oleme haiged, meie hing on haige, meie vaim on haige, me oleme vaimuhaiged, sõna tõsises mõttes.

      Kui me ei saa oma eluga hakkama; kui me ei oska elada, kui me ei saa seda, mis meid aitab; kui meil on kurb olla, kui me kardame, kui me vihkame, oleme kadedad, ei salli, oleme solvunud – siis me vajame lohutust, siis on meil vaja tunnustust, õigustust, toetust. Ja selleks me söömegi, söömine aitab.

      Muidugi on see pettus, muidugi ei ole see eluvajadus. Sa ei sure kohe ära, kui sa ei saa just nüüd just neid krõpse, just seda jäätist, seda šokolaadi. Sa oled nagu väike laps, sa tahad ja kohe ja siinsamas just seda, sest see on sulle nii oluline, see on nii tähtis, sellest justkui sõltukski kõik.

      Aga kes sunnib sind neid manustama? Ikka sa ise oma hinge- ja meeleolu-hädadega, ikka sa ise, kes tunneb millestki puudust, saamata aru, et ka puuduvast võib kasu olla.

      Lao-zi:

      Soovid toovad kurja.

      Rahutus toob pahandust.

      Tahtmine toob õnnetust.

      Kui tead, et piisab,

      siis ka piisab.

      Märka vahet

      Kes iganes on Londoni metrooga sõitnud, sel peaks olema meelde jäänud sõnum, mida korratakse kõikidest valjuhäälditest rongi saabumisel: “Mind the gap.”

      “Märka vahet” rongi ja platvormi vahel, kuhu sa astud, muud midagi. Lihtsalt sõbralik hoiatus ja tegelikult ülearune, sest ega see vahe seal ole teab mis suur, astud sellest üle, nii et ei märkagi. Aga selline hoiatus, eriti veel valjuhäälselt ja mitmekordselt kuuldavaks tehtuna, jääb meelde, nagu oleks see midagi tähtsat. Ja kui sa oled seda päevast päeva, aastast aastasse, võibolla tuhandeid kordi täpselt samamoodi öelduna kuulnud, siis jääb see eriti meelde.

      Pole siis ime, et Londoni suveniiripoodides on müügil T-särgid selle sõnumiga, et nõnda on pealkirjastatud albumeid, filme, romaane, on registreeritud sellenimelisi firmasid, seda on kasutatud laulusõnades, videomängudes jne.

      Gap on ju õigupoolest nii ‘vahe’ kui ka ‘tühimik’, ‘lõhe’, ‘lünk’, ‘ava’, midagi sellist, mida ei ole. Ning mind on selle mitte-olemasoleva meenutamine või meelde tuletamine. Märka tühjust, märka seda, mida ei ole. Päris sügavmõtteline, eks ole? Ja mitte ainult selles mõttes, et sa võid sinna kogemata astuda ja viga saada. Paratamatult meenub muudki.

      Mis loob muusika? Ega ometi helid? Oh ei. Muusika kõige tähendusrikkamad osad on hoopis pausid, vaikus, kui mõni hääl vaikib, mõni pill ei tee häält, sellega kaasnev aeg, ootus, pinge. Kui sellest enne aru ei saa, siis vähemalt muusikateose lõpus saad, mil kõik on kõlanud, mis pidi kõlama, see hetk enne aplausi, see on see kõige võimsam, kõige olulisem. Kõik on öeldud, enam midagi ei tule. Tühjus, eks ole. Alles siis, selles põrutavas vaikuses, saad aru, mis see kõik tegelikult oli ja mida kõik tähendas.

      Või siis kunstis. Ega siis miskid objektid, olgu nad ruumilised või pinna peale pandud, värvilised või liikuvad, ole olulised. Noh, muidugi on, aga nad on ju selleks, et luua tähendus sellele, mis on nende vahel, sellele, mida ei ole: varjudele, ruumile, õhule, vahele, tühjusele.

      Ega siis arhitektuuris ole tähtsad hooned, majad, ehitised, seinad… Oh ei, hoopis see, mis on nende vahel ja mis seal toimuda saab. Kuidas nende sees saab olla, kuidas neist välja näeb, kuidas neist läbi ja mööda saab minna, kõik see, mida ei ole: ruum, tühjus, õõnsus, vahe.

      Lao-zi: Kodarad hoiavad ratast koos. Kuid auk selle keskel teeb ta kasulikuks. Savist vormitakse anumat. Kuid õõnsus selle sees teeb ta kasulikuks.

      Või näiteks on miski koosolek, nõupidamine, konverents, istung, ettekanne. Keegi räägib, keegi võtab sõna, on reglement, päevakord, moderaator, juhataja, tihe aeg täis sündmusi, küllastatud andmetest, informatsioonist…

      Aga siis tuleb vaheaeg. Ja siis, sellel vaheajal, kui midagi ametlikku ja asjalikku justkui ei toimu, just sel ajal, kui keegi ei pea enam midagi tegema, midagi ütlema, rääkima, esinema – just siis toimuvadki kõige olulisemad sündmused. Inimesed suhtlevad omavahel, kommenteerivad olukordi, viskavad nalja, vahetavad mõtteid, taipavad, saavad aru, jõuavad järeldusteni, sõlmivad kokkuleppeid ja sidemeid.

      Ruum on avatud, tühjust täis, ja see inspireerib. Ootamine on tähtis, õige hetke tabamine just sel vahepealsel ajal, kui midagi ei toimu. Märka vahet. Mind the gap. Pane tähele tühjust, tähtis on see, mida ei ole.

      Üks päris hea meeleharjutus või meditatsioon on tühjuse silmitsemine, tühjusele keskendumine, kus iganes. Me näeme ju vaid seda, mida me vaatame, ja vaatame seda, millel on meie jaoks mingi tähendus, mis pakub huvi. Kuid võib vaadata ka teistmoodi ja näha hoopis muud.

      Näiteks mingi põõsastik, võpsik, metsanurk, kus on läbisegi lehti, oksi, tüvesid, varsi, kus nagu polekski midagi huvitavat. Aga sa vaatad ja uurid seal hoopis seda, mis on selle kõige vahel. Seda tühja ruumi, kus nagu polekski midagi, aga kus liigub õhk, mis seda kõike liigutab, kus lendavad kärbsed, sääsed, mesilased, liblikad, kiilid ja linnud, kuhu ämblikud oma võrke koovad, kus levib linnulaul, putukate sumin ja lõhnad,

Скачать книгу